Ütleme nii, et oli täiesti tavaline paksonlik nädalavahetus.
Pärast hilist kojuvaarumist ärkas Paksuke Pakson laupäeval kella 7.30 paiku, sest lapsed hakkasid ta kõhtu batuudina kasutama. Enesetunne oli pärast eelmise õhtu 3,5 liitrit õlut ja viite tundi und üsna hõre. Kaal vannitoas näitas 97.2 kilogrammi, mida muidugi mingisuguse erilise rekordina võtta ei saa, kuna eelmise õhtu seitse päkapikku olid kehast hulga vedelikku välja viinud.
Paksuke Pakson vedeles natukene dušši all ja tegi siis kogu perele ühe hommikuomleti. Muna, tomat, sink ja šampinjonid. Pärast toitumist hakkasid Paksuke Paksoni maailma värvid tagasi tulema. Paksuke Paksoni pohmelli hirm kadus nagu taevast pilved ja ta julges hakata planeerima tavapärasest aktiivsemat laupäeva. Tegelikkus muidugi lõpuks nii lilleliseks ei kujunenud.
Paksuke Paksoni pere läks laste laupäevakooli ja Paksuke Pakson ise jäi koju ja hakkas maksuameti jaoks majandusaasta aruannet koostama. Sinna kõrvale leidis ta kapist ühe pindise Saaremaa Tuuliku. Kõik ju teavad, et kerge promilliga lähevad numbrid paremini paika. Nagu ajalugu näitab, siis tegu oli Väga Vale Valikuga. Kui Paksuke Pakson pärastlõunal kella poole kahe ajal numbrite ritta ajamisest tüdines, oli ühes õllest saanud kolm ja Paksuke Pakson oli üsna unine. Kuna üsna kohe jõudsid ka muud perekonnaliikmed koju, siis oli aeg lõunasöögiks. Seekord oli selleks kanawok. Klassifitseerub vist enam-vähem tervislike toitude hulka. Kana oli poest ostetud ja sügavkülmutatud wokiviljad kah.
Söömingule järgnes pooleteise tunnine jalutuskäik perega värskes õhus. Kui õlle oli uniseks teinud, siis jalutuskäik süvendas seda veelgi. Kange kevadõhk ikkagi. Nii juhtuski, et Paksuke Pakson keeras ennast kella viie paiku nahhaalselt pooleteiseks tunniks magama. Lihtsalt kogu nädala magamatus lõi üle pea kokku.
Õhtul Paksuke Pakson enam eriti midagi ei söönud - mõned mandariinid ja ühe jogurti. Aga et asi ei oleks liiga tervislik, valas ta ka kaks maitsvat Eesti käsitööõlut (Õllenaut) endale sisse. Vaatamata pärastlõunasele uinakule tuli unise päeva lõpuks uni juba kell kümme ja Paksuke Pakson ei olnud kade.
Kaloreid sellel päeval ikka tuli. Aga kokku neid Paksuke Pakson ei lugenud. Tundub tõesti, et kalorite lugemise asemel on vaja natukene põhimõttelisemaid muudatusi toitumises ja elustiilis teha. Kui kunagi tulevikus igav hakkab, eks siis loeme edasi, aga jätame praegu selle kalorilugemise ja proovime parem normaalseid asju süüa ja vähem õlut juua. Et asi on ilmselgelt käest ära ja lihtsalt kalorite kokku löömine ei aita, saab isegi Paksuke Pakson aru.
Järgmisel hommikul, see on siis pühapäev ja 30.märts, oli Paksuke Paksoni kehakaal 97.4 kilogrammi. Tegelikult oli see päris kena üllatus, õllekalorite pealt kartis Paksuke Pakson ikka pauku sinna 99 alla. Et natukene eelmistel päevadel tehtud vigu kompenseerida, alustas Paksuke Pakson hommikul värske salatiga, milles oli paar kildu küpsetatud lõhet. Siis jätkas ta kuni lõunani oma eelmise aasta majandusaruande majandamisega (ilma õlleta!) ning otsustas siis natukene värsket õhku võtta ja läks perega loomaaeda.
Suures loomaaiahoos unustas ta muidugi lõunasöögi võtta. Pere oli tema aruande koostamise ajal kenasti toitunud, aga Paksuke Paksonil ei olnud siis söömiseks aega. See aga tähendas seda, et Paksuke Pakson läks loomaaeda tühja kõhuga. Loomaaias oli küll palju nämmasid loomasid, aga ükski söögiputka avatud ei olnud. Kuna lastel oli lõbus (mingit väikest jääkarutuusti vaadati juba veerand tundi vähemalt), siis võttis seal ringi jooksmine kaks ja pool tundi ning Paksuke Pakson mõtles vahepeal juba tärkavat rohtu hamba alla proovida.
Loomaaiast koju jõudis kogu pere alles kell 17.00. Õhtusöögiks (Paksuke Paksoni jaoks siis lõunasöögiks) oli kartulipudru seenekastmega. Ja kaks käsitööõlut. Neil on ju säilivusaeg nii lühike (septembrini) et need tuleb kiiresti ära juua.
Ja tegelikult oleks ka siis uue nädala esimeseks hommikuks olnud kõik oleks ilus kui lilleke õllevaasis kui Paksuke Pakson poleks kell 21.30 söömata jäänud õhtusöögi tõttu tekkinud näljakoorma all murdunud ja teinud kolm juustu-singi võileiba ning lisaks ahminud "Parenthoodi" viimase osa kõrvale sisse klaasi valget veini ja klaasi šherrit. Seetõttu oli selleõhtune magamaminek oli üle pika aja jälle täiskõhutundega ja lootus, et kaalul ei alga numbrid mitte kunagi enam kombinatsiooniga 9-8, natukene ennatlik.
Hommikul oli tõusva päikesega näha ka juba natukene aprilli. Paksuke Pakson tundis ennast lootusrikkalt. Sest uue kuu algusega koos enda parandamist alustada on ju oluliselt lihtsam kui niisama ... lambist.
esmaspäev, 31. märts 2014
Pealinna hirm
Paksuke Paksonil on kombeks nädalavahetustel pealinna hirmuks transformeeruda. Lühidalt tähendab see seda, et ta jookseb õllevoolik hambus pealinna ühest otsast teise nii kaua kuni väljas on jälle valge ja rohkem õllet enam sisse ei mahu. Paksuke Pakson on avastanud, et mõistlik on seda teha reedel, sest siis jääb veel kaks päeva taastumiseks ja esmaspäev ei olegi nii kole. Eelmine bloginädal oli veider, sest Paksuke Pakson elas reede üle ja hakkas alles pühapäeval lollusi tegema. Seekord oli ta lähenemine nädalavahetusele traditsionaalsem.
Reede hommikul kaalus Paksuke Pakson 97.4 kilogrammi, mis on selle blogi nö "aus rekord" ehk ei ole mingisuguse kõva napsutamise järgse dehüdratsiooni tulemus. Selline number andis päevaks loomulikult jõudu ja enesekindlust.
Seda, et Paksuke Pakson hakkab reede õhtul õlut jooma, teadis ta tegelikult juba teisipäeval. Nimelt oli sõber RA teda kutsunud Skandinaavia käsitööõllede degusteerimisele ning sellisel üritusel juba ilma õllet joomata ei saa. Noh, loomulikult ei tähenda degusteerimine koheselt joomist ja kui aus olla, siis saab seal ka kaineks jääda. Reede õhtul olid üritusel ka mõned kultuursed inimesed, kes sülitasid degusteerimise käigus õlle pärast natuke suus edasi-tagasi loksutamist hirmsa plärtsatusega mingisse plastmasspange. Aga Paksuke Pakson on ebakultuurne ning kui talle õlle maitseb, siis ta neelab selle alla.
Paksuke Paksonil oli nii kiire päev, et kuigi ta hommikul sõi kohvi kõrvale värsket salatit ja paar väikest võileiba (450kcal), siis päeval ei jõudnud ta midagi snäkkida ega lõunatada. Kahe pika koosoleku vahele jäi ainult 11 minutit, mille jooksul jõudis Paksuke Paksuke puhvetist ainult ühe suhkruvaba koola krabada.
Tegelikult kestis usin töö veerand seitsmeni õhtul. Töökaaslased proovisid sellel hilisel töövälisel ajal kontoris Oculis Rift virtuaalse reaalsuse prille ja rüüpasid kõrvale õlut. - Paksuke Pakson ühines seltskonnaga, sõi ära need kolm porgandipirukat (500kcal), mida ta oli kolleegil palunud endale poest tuua ja jõi kõrvale ühe pisikese Saku Kulla (250ml). Prille ta proovida ei jõudnudki.
Ja nii juhtuski, et kui Paksuke Pakson kell 18.55 õlle degusteerimise lokaali jõudis, oli ta näljane nagu hunt. Tahkes vormis sööki seal ei pakutud. Pidi hoopis sommerljee juttu kuulama ja aeg-ajalt tühja kõhu peale õlleklaasi tühjendama. Kaks tundi läks linnulennul ning kui Paksuke Pakson ennast suts peale kella üheksat ja pärast kaheksanda õlle degusteerimist jalule ajas, oli ta juba veidi shvipsis. Kuna iga õllet valati ainult sortsuke, siis oli tegelik tarbitud alkoholikogus vast kahe pisikese õlle kanti. Aga õhtu hakuks hää küll.
Kuna kell oli veel vähe, siis seiklesid Paksuke Pakson ja tema sõber RA edasi Valli Baari. Valik oli fantastiline - seal nägi striptiisi, kaklust, sa kuulda akordionimängu ja lõppude lõpuks nägi ka kuidas turvamehed ühe ülenapsitanud noormehe käeraudadesse panid ja parematele jahimaadele viisid. Riik Riigis.
Paksuke Paksoni ja RA-ga ühinesid veel ka head sõbrad OK ja RN. Kultuurse vestluse käigus tarbisid nad kõik koos õlut ja vaatasid kuidas elu ümberringi keeb ja muliseb. Paksuke Pakson jõi neli väikest õlut ja ei söönud ikka veel midagi. Ausalt öeldes ei ole ta kindel, et Valli Baaris üldse toitu serveeritaksegi. Seal ei ole ruumi kusagil süüa.
Kuna elu hakkas mingil hetkel Valli Baaris liialt hoogsalt keema - sinna astus sisse umbes 20 ülemeelikut noort meest kumminaisega (vast mingi poissmeesteõhtu) ja Valli Baari eriti üle 30 inimese ei mahugi, siis otsustas meie vapper rännuseltskond lahkuda. Kell oli veidi üle üheteistkümne.
See oli nüüd see koht, kus Paksuke Pakson oleks pidanud koju minema. Ta vist isegi tegi mingi tagasihoidliku ürituse, aga kohe haarasid tema poole kuus kätt ja ta ei suutnud nende haardest välja rabeleda. Selle asemel vantsis ta koos teiste sellidega Karu Baari. Mis on ka üsna legendaarne koht.
Karu baaris veedeti veel õdusad kaks tundi. Ka siin Paksuke Pakson mindagi ei söönud. Kui mitte arvestada kahte väikest Leffet ja ühte normaalkaalus Saku Heledat.
Kui kella ühe paiku käidi välja idee minna edasi linna kõige legendaarsemasse kohta ehk baari nimega "Levist Väljas", siis blokkis Paksuke Pakson jõulisemalt. Sõprade keelitused ja noomitused olid ta selga nagu hane selga õlu ja sinna surmaauku ta enam edasi ei läinud. Sõpradest pole ta pärast seda enam midagi kuulnud. Loodetavasti on nood ikka elus.
Öösel poole kahe paiku koju jõudes kruttis Paksuke Pakson endale lõpuks õhtusöögi - kolm võileiba singi ja tomatiga. Kalorite lugemine oli sellel päeval lootuseltult sassi läinud - vast ikka jäi alla 2500kcal ... Samuti oli täiesti ebaselge kas karta hommikust pohmell või mitte. No mõni õhtu pole kahtlustki et pauk tuleb, aga sellel õhtul oli väike lootus, et laupäev ei ole mahavisatud aeg.
Reede hommikul kaalus Paksuke Pakson 97.4 kilogrammi, mis on selle blogi nö "aus rekord" ehk ei ole mingisuguse kõva napsutamise järgse dehüdratsiooni tulemus. Selline number andis päevaks loomulikult jõudu ja enesekindlust.
Seda, et Paksuke Pakson hakkab reede õhtul õlut jooma, teadis ta tegelikult juba teisipäeval. Nimelt oli sõber RA teda kutsunud Skandinaavia käsitööõllede degusteerimisele ning sellisel üritusel juba ilma õllet joomata ei saa. Noh, loomulikult ei tähenda degusteerimine koheselt joomist ja kui aus olla, siis saab seal ka kaineks jääda. Reede õhtul olid üritusel ka mõned kultuursed inimesed, kes sülitasid degusteerimise käigus õlle pärast natuke suus edasi-tagasi loksutamist hirmsa plärtsatusega mingisse plastmasspange. Aga Paksuke Pakson on ebakultuurne ning kui talle õlle maitseb, siis ta neelab selle alla.
Paksuke Paksonil oli nii kiire päev, et kuigi ta hommikul sõi kohvi kõrvale värsket salatit ja paar väikest võileiba (450kcal), siis päeval ei jõudnud ta midagi snäkkida ega lõunatada. Kahe pika koosoleku vahele jäi ainult 11 minutit, mille jooksul jõudis Paksuke Paksuke puhvetist ainult ühe suhkruvaba koola krabada.
Tegelikult kestis usin töö veerand seitsmeni õhtul. Töökaaslased proovisid sellel hilisel töövälisel ajal kontoris Oculis Rift virtuaalse reaalsuse prille ja rüüpasid kõrvale õlut. - Paksuke Pakson ühines seltskonnaga, sõi ära need kolm porgandipirukat (500kcal), mida ta oli kolleegil palunud endale poest tuua ja jõi kõrvale ühe pisikese Saku Kulla (250ml). Prille ta proovida ei jõudnudki.
Ja nii juhtuski, et kui Paksuke Pakson kell 18.55 õlle degusteerimise lokaali jõudis, oli ta näljane nagu hunt. Tahkes vormis sööki seal ei pakutud. Pidi hoopis sommerljee juttu kuulama ja aeg-ajalt tühja kõhu peale õlleklaasi tühjendama. Kaks tundi läks linnulennul ning kui Paksuke Pakson ennast suts peale kella üheksat ja pärast kaheksanda õlle degusteerimist jalule ajas, oli ta juba veidi shvipsis. Kuna iga õllet valati ainult sortsuke, siis oli tegelik tarbitud alkoholikogus vast kahe pisikese õlle kanti. Aga õhtu hakuks hää küll.
Kuna kell oli veel vähe, siis seiklesid Paksuke Pakson ja tema sõber RA edasi Valli Baari. Valik oli fantastiline - seal nägi striptiisi, kaklust, sa kuulda akordionimängu ja lõppude lõpuks nägi ka kuidas turvamehed ühe ülenapsitanud noormehe käeraudadesse panid ja parematele jahimaadele viisid. Riik Riigis.
Paksuke Paksoni ja RA-ga ühinesid veel ka head sõbrad OK ja RN. Kultuurse vestluse käigus tarbisid nad kõik koos õlut ja vaatasid kuidas elu ümberringi keeb ja muliseb. Paksuke Pakson jõi neli väikest õlut ja ei söönud ikka veel midagi. Ausalt öeldes ei ole ta kindel, et Valli Baaris üldse toitu serveeritaksegi. Seal ei ole ruumi kusagil süüa.
Kuna elu hakkas mingil hetkel Valli Baaris liialt hoogsalt keema - sinna astus sisse umbes 20 ülemeelikut noort meest kumminaisega (vast mingi poissmeesteõhtu) ja Valli Baari eriti üle 30 inimese ei mahugi, siis otsustas meie vapper rännuseltskond lahkuda. Kell oli veidi üle üheteistkümne.
See oli nüüd see koht, kus Paksuke Pakson oleks pidanud koju minema. Ta vist isegi tegi mingi tagasihoidliku ürituse, aga kohe haarasid tema poole kuus kätt ja ta ei suutnud nende haardest välja rabeleda. Selle asemel vantsis ta koos teiste sellidega Karu Baari. Mis on ka üsna legendaarne koht.
Karu baaris veedeti veel õdusad kaks tundi. Ka siin Paksuke Pakson mindagi ei söönud. Kui mitte arvestada kahte väikest Leffet ja ühte normaalkaalus Saku Heledat.
Kui kella ühe paiku käidi välja idee minna edasi linna kõige legendaarsemasse kohta ehk baari nimega "Levist Väljas", siis blokkis Paksuke Pakson jõulisemalt. Sõprade keelitused ja noomitused olid ta selga nagu hane selga õlu ja sinna surmaauku ta enam edasi ei läinud. Sõpradest pole ta pärast seda enam midagi kuulnud. Loodetavasti on nood ikka elus.
Öösel poole kahe paiku koju jõudes kruttis Paksuke Pakson endale lõpuks õhtusöögi - kolm võileiba singi ja tomatiga. Kalorite lugemine oli sellel päeval lootuseltult sassi läinud - vast ikka jäi alla 2500kcal ... Samuti oli täiesti ebaselge kas karta hommikust pohmell või mitte. No mõni õhtu pole kahtlustki et pauk tuleb, aga sellel õhtul oli väike lootus, et laupäev ei ole mahavisatud aeg.
reede, 28. märts 2014
Püreesupi saaga II
Hommik ei toonud Paksuke Paksonile erilist rahuldust - unes nähtud 82 asemel kaalus ta ikka veel 98,5 kilogrammi. See oli muidugi parem kui eelmisel hommikul. Siit edasi hakkan ma igal hommikul aina vähem kaaluma, otsustas Paksuke Pakson. Ta nühkis hambad puhtaks, kaalus, kas midagi kodus süüa või mitte, tegi siis resoluutse otsuse mitte süüa, krabas mantli ja astus kenasse kevadhommikusse.
Resoluutse "ei" taga oli fakt, et kontori köögikapis oli veel neid püreesuppe. Paksuke Pakson pani kontorisse saabudes esimese asjana pärast saabaste jalast võtmist ühe käega tomati püreesupi mikrolainehju ja teise käega kohvivee keema. Tõotas tulla kena päev.
Paksuke Paksonil sõi sellel tööpäeval viis korda: ta toppis vaheldumisi näost sisse tomati püreesuppi, näkileibu, mandleid ja mandariine. Õhtul ennast kodu poole sättides oli ta mälumisest väsinud ja tarbinud ainult 945 kcal. See kalorite lugemine on muuseas üsna tüütu ja kaloreid kulutav.
Õhtul sõi Paksuke Pakson oma õhtusöögi (taldrikutäis praetud räimi - need ootasid teda koju jõudes juba pannil, ja kaks vorstileiba) üsna vara. Juba enne kella viit. Seeõttu hakkas ta kõht kella seitsme paiku niuksuma ja Paksuke Pakson tegi kõhu rahustamiseks külmkapi ukse lahti ja vaatas kas seal on midagi, mis ei ole ebatervislik. Midagi oli. Paksuke Pakson keeras lavasši sisse tomativiilud, paprikaviilud ja tilga hapukoort ja see rull sai täitsa maitsev. Paksuke Pakson tegi neid neli tükki. Kogu õhtuga tarbis ta kokku ehk nii 1050 kcal. Nii et päeva kaloritest (2000 kcal) enamus jäi jälle õhtule.
Aga Paksuke Pakson ei nukrutsenud. Ta vaatas naisega seriaali "Parenthood" ja kui ta magama läks, siis ei olnudki tal seda nii tavalist täiskõhu tunnet. Oli täitsa normaalse inimese tunne. Õllet ta sellel õhtul ka ei joonud. Asjad lähevad aina paremaks, mõtles ta, varsti olen jälle alla 98 kilo. Ja neid püreesuppe peaks ise tegema, mitte pakist valama.
Resoluutse "ei" taga oli fakt, et kontori köögikapis oli veel neid püreesuppe. Paksuke Pakson pani kontorisse saabudes esimese asjana pärast saabaste jalast võtmist ühe käega tomati püreesupi mikrolainehju ja teise käega kohvivee keema. Tõotas tulla kena päev.
Paksuke Paksonil sõi sellel tööpäeval viis korda: ta toppis vaheldumisi näost sisse tomati püreesuppi, näkileibu, mandleid ja mandariine. Õhtul ennast kodu poole sättides oli ta mälumisest väsinud ja tarbinud ainult 945 kcal. See kalorite lugemine on muuseas üsna tüütu ja kaloreid kulutav.
Õhtul sõi Paksuke Pakson oma õhtusöögi (taldrikutäis praetud räimi - need ootasid teda koju jõudes juba pannil, ja kaks vorstileiba) üsna vara. Juba enne kella viit. Seeõttu hakkas ta kõht kella seitsme paiku niuksuma ja Paksuke Pakson tegi kõhu rahustamiseks külmkapi ukse lahti ja vaatas kas seal on midagi, mis ei ole ebatervislik. Midagi oli. Paksuke Pakson keeras lavasši sisse tomativiilud, paprikaviilud ja tilga hapukoort ja see rull sai täitsa maitsev. Paksuke Pakson tegi neid neli tükki. Kogu õhtuga tarbis ta kokku ehk nii 1050 kcal. Nii et päeva kaloritest (2000 kcal) enamus jäi jälle õhtule.
Aga Paksuke Pakson ei nukrutsenud. Ta vaatas naisega seriaali "Parenthood" ja kui ta magama läks, siis ei olnudki tal seda nii tavalist täiskõhu tunnet. Oli täitsa normaalse inimese tunne. Õllet ta sellel õhtul ka ei joonud. Asjad lähevad aina paremaks, mõtles ta, varsti olen jälle alla 98 kilo. Ja neid püreesuppe peaks ise tegema, mitte pakist valama.
Tahtmatult supi sees
Kolmapäeva hommikul kaalus Paksuke Pakson 98.8 kilogrammi. Number oli selline nagu ta polekski ennast kätte võtnud. No hea küll, oleme ausad, Paksuke Pakson ei olegi ennast veel eriti kätte võtnud. Aga 98,8 oli selline number, et sisuliselt hakkas kõik otsast peale. Mis seal ikka, mõtles Paksuke Pakson - käärime aga pidžaama käised ülesse ja hakkame pihta.
Kuna elu pidi tervislikuks minema, otsis Paksuke Pakson hommikul kodust midagi tervislikku hamba alla. Midagi kiirelt tarbitavat ta peale õunte ei leidnud ja nii ta 400g õunu kaasa krabas ja autos ära nosiski (175kcal).
Õunad ei ole õige toit ja nii läkski Paksuke Paksonil kere üsna kähku heledaks. Juba kella kümne paiku hakkas ta nihelema ja suitsuvorstist miraaže nägema. Lõpuks ei pidanud Paksuke Pakson vastu, krabas mantili ja sättis ennast poe poole. Kätt taskusse ajades avastas ta aga, et rahakott jäi koju jäänud ja nagu me teame on ilma selleta poest midagi legaalselt saada üsna keeruline.
Paksuke Pakson nuputas parajasti, kas minna kerjama või küsida mõnelt töökaaslaselt laenu, kui talle
meenus, et kontori köögikapis on ka igasugust söödavat. Valik ei olnud eriti suurepärane, aga pika tuulamise peale leidis Paksuke Pakson sealt mingi lillkapsa-porgandi püreesupi ja ajas selle mikrolaineuunis aurama. Kõrvale krabas ta kolm kummalist asja, mille paki peal oli kirjas Biomaiswaffeln. Kogu möll kokku maksis 350kcal. Ei ole juurvilja püreesupid ja biovahvlid Paksuke Paksoni menüüs tavapärased külalised ja alguses puuris ta neid üsna kahtlustavalt (supp oli ka väga veidrate oranžide triipudega) aga pärast esimesi suutäisi sai ta üsna kiiresti aru, et see kraam on täitsa söödav. Paksuke Pakson on tahtmatult sattunud püreesupi sisse ja täitsa nautis seda. Teinekordki võib rahakoti koju unustada, mõtles ta.
Söödav kraam, aga kõht läks kiiresti uuesti tühjaks. Seetõttu käis Paksuke Pakson veel tihti köögikappi ahistamas ja ajas enne kojuminekut sealt erinevaid snäkke hammaste vahele - 60g piimashokolaadi (335kcal) ja 100g mandleid (630kcal - Opppaaaaa!). Põhiline eesmärk oli mitte hakata õhtul kodus vähe lahjemat hommiku- ja lõunasööki hiigelõhtusöögiga kompenseerima.
Õhtul sõi Paksuke Pakson igasugust sodi - paar pasteedivõileiba, neli viilu juustu, jäätist ja mingisuguseid asju veel. Kokku arvutas ta 900 kcal kanti. Et siis kokku 2390 kcal. Oli oodata kaalukõvera allapoole vajumist.
Kuna elu pidi tervislikuks minema, otsis Paksuke Pakson hommikul kodust midagi tervislikku hamba alla. Midagi kiirelt tarbitavat ta peale õunte ei leidnud ja nii ta 400g õunu kaasa krabas ja autos ära nosiski (175kcal).
Õunad ei ole õige toit ja nii läkski Paksuke Paksonil kere üsna kähku heledaks. Juba kella kümne paiku hakkas ta nihelema ja suitsuvorstist miraaže nägema. Lõpuks ei pidanud Paksuke Pakson vastu, krabas mantili ja sättis ennast poe poole. Kätt taskusse ajades avastas ta aga, et rahakott jäi koju jäänud ja nagu me teame on ilma selleta poest midagi legaalselt saada üsna keeruline.
Paksuke Pakson nuputas parajasti, kas minna kerjama või küsida mõnelt töökaaslaselt laenu, kui talle
meenus, et kontori köögikapis on ka igasugust söödavat. Valik ei olnud eriti suurepärane, aga pika tuulamise peale leidis Paksuke Pakson sealt mingi lillkapsa-porgandi püreesupi ja ajas selle mikrolaineuunis aurama. Kõrvale krabas ta kolm kummalist asja, mille paki peal oli kirjas Biomaiswaffeln. Kogu möll kokku maksis 350kcal. Ei ole juurvilja püreesupid ja biovahvlid Paksuke Paksoni menüüs tavapärased külalised ja alguses puuris ta neid üsna kahtlustavalt (supp oli ka väga veidrate oranžide triipudega) aga pärast esimesi suutäisi sai ta üsna kiiresti aru, et see kraam on täitsa söödav. Paksuke Pakson on tahtmatult sattunud püreesupi sisse ja täitsa nautis seda. Teinekordki võib rahakoti koju unustada, mõtles ta.
Söödav kraam, aga kõht läks kiiresti uuesti tühjaks. Seetõttu käis Paksuke Pakson veel tihti köögikappi ahistamas ja ajas enne kojuminekut sealt erinevaid snäkke hammaste vahele - 60g piimashokolaadi (335kcal) ja 100g mandleid (630kcal - Opppaaaaa!). Põhiline eesmärk oli mitte hakata õhtul kodus vähe lahjemat hommiku- ja lõunasööki hiigelõhtusöögiga kompenseerima.
Õhtul sõi Paksuke Pakson igasugust sodi - paar pasteedivõileiba, neli viilu juustu, jäätist ja mingisuguseid asju veel. Kokku arvutas ta 900 kcal kanti. Et siis kokku 2390 kcal. Oli oodata kaalukõvera allapoole vajumist.
neljapäev, 27. märts 2014
Perioodi ülevaade: 10 päeva
Paksuke Pakson otsustas teha esimese kümne päeva kokkuvõtte. Et anda oma pahedest ja nendega võitlemisest aus ülevaade ja nutta kõigi kolme lugeja virtuaalsel rinnal.
Üldiselt ei jäänud Paksuke Pakson selle perioodiga üldse rahule. Kuigi kaal natukene langes, siis elustiil oli sama hull nagu enne. Aga nagu hea skulptor tutvub enne kujukese vormimist materjaliga, proovis ka Paksuke Pakson esimese kümne päeva jooksul aru saada, kui hull seis on ja asjade parandamine jääb (loodame nii!) tulevikku. Või kui teile meeldivad ehitamise analoogid, siis normaalne ehitaja ei hakka käest lastud maja restaureerimisel kohe uksest sisse astudes koridoripõrandat üles kiskuma, vaid vaatab enne kõik toad ja seinad ja põrandad ja laed ja katused üle ja plaanib korralikult mida ja mis järjekorras tegema peaks.
Aga vaatame siis komponentide kaupa:
Kaal: Paksuke Paksoni kehakaal oli perioodi alguses 99,8 kilogrammi. Kuna kõikuva kaalu tõttu ei ole mõtet viimase päeva kaalu vaadata, siis vaatame parem perioodi keskmist. Paksuke Paksoni keskmine kehakaal viimasel kümnel päeval oli 98.33 kilogrammi. Ehk siis Paksuke Pakson kaotas poolteist kilo ja siinkohal oleks igasugune hädaldamine vale. Hädaldame mujal.
Toitumine: Okei, Paksuke Pakson jättis ära viineripirukad ja suutis süüa poolteist päeva tervisliku(ma)lt, aga üldjoontes on asi päris hull. Paksuke Pakson hakkab tõsisemalt vaatama neid blogisid, mida talle blogi kommentaaridesse on pandud ja parandab ennast tulevikus. Esmane eesmärk - saada eined autost välja. Sest autos söömine tähendab üldjuhul kiirkorras hangitud poolfabrikaate. Lisaks hoida seda 2500 kcal joont ja selle raames võiks õhtuks külmkapi ukse kinni keevitada.
Alkohol: Paksuke Paksuonil on tunne nagu kunstnikul, kes on maalinud kena pildi ja siis meeltesegaduses selle pihta iseenda väljaheidetega täpsust visanud. Paksuke Pakson võib kasvõi iga õhtu õllekese nautida, kui tal on soovi, aga ühe õhtuga kogu maja alkoholist tühjaks juua (mis sest, et sõprade abiga) ei ole okei. Keda numbrid rohkem huvitavad, siis kümne päevaga tarbis Paksuke Pakson 412ml absoluutalkoholi, mis on keskmiselt 41,2 ehk kaks pilsnerit päevas. Sellise tempoga tarbiks Paksuke Pakson aastas 15,05 liitrit absoluutalkoholi ehk kui Paksuke Pakson oleks riik, siis oleks ta riikide joomise edetabelis Moldova, Tsehhi, Ungari, Ukraina, Eesti, Andorra, Rumeenia, Sloveenia, Valgevene ja Horvaatia järel 11. kohal. Polegi nii hull tegelikult ju.
Sigaretid: Paksuke Pakson tegi kümne päevaga 12 sigaretti. Pole hullu.
Kohvi: Paksuke Pakson jõi hullult kohvi - esimese üheksa päevaga 45 tassi. Alles kümnendal teadvustas ta endale, et see on probleem ja võttis kohvivaba päeva. Tulgu neid rohkem!
Energiajoogid: Paksuke Pakson pole kuus päeva energiajooke joonud. Ei plaani kah vist enam, regulaarselt kindlasti mitte. Nii et vähemalt mingigi progress.
Sport: Noh, üks 40 minutiline jalutuskäik ja üks curlingu mäng. Viimane oli selle harjamise tõttu üsna sport. Ilmad on nüüd ilusamad, Paksuke Pakson plaanib koormusi tõsta.
Paksuke Pakson luges selle postituse läbi ja imestab, kuidas ta veel üldse elus on. Enese parandamise detailsed plaane Paksuke Pakson praegu teha ei viitsi. Ta lihtsalt ütleb rahustaval häälel:"Nüüd lähevad asjad paremaks".
Üldiselt ei jäänud Paksuke Pakson selle perioodiga üldse rahule. Kuigi kaal natukene langes, siis elustiil oli sama hull nagu enne. Aga nagu hea skulptor tutvub enne kujukese vormimist materjaliga, proovis ka Paksuke Pakson esimese kümne päeva jooksul aru saada, kui hull seis on ja asjade parandamine jääb (loodame nii!) tulevikku. Või kui teile meeldivad ehitamise analoogid, siis normaalne ehitaja ei hakka käest lastud maja restaureerimisel kohe uksest sisse astudes koridoripõrandat üles kiskuma, vaid vaatab enne kõik toad ja seinad ja põrandad ja laed ja katused üle ja plaanib korralikult mida ja mis järjekorras tegema peaks.
Aga vaatame siis komponentide kaupa:
Kaal: Paksuke Paksoni kehakaal oli perioodi alguses 99,8 kilogrammi. Kuna kõikuva kaalu tõttu ei ole mõtet viimase päeva kaalu vaadata, siis vaatame parem perioodi keskmist. Paksuke Paksoni keskmine kehakaal viimasel kümnel päeval oli 98.33 kilogrammi. Ehk siis Paksuke Pakson kaotas poolteist kilo ja siinkohal oleks igasugune hädaldamine vale. Hädaldame mujal.
Toitumine: Okei, Paksuke Pakson jättis ära viineripirukad ja suutis süüa poolteist päeva tervisliku(ma)lt, aga üldjoontes on asi päris hull. Paksuke Pakson hakkab tõsisemalt vaatama neid blogisid, mida talle blogi kommentaaridesse on pandud ja parandab ennast tulevikus. Esmane eesmärk - saada eined autost välja. Sest autos söömine tähendab üldjuhul kiirkorras hangitud poolfabrikaate. Lisaks hoida seda 2500 kcal joont ja selle raames võiks õhtuks külmkapi ukse kinni keevitada.
Alkohol: Paksuke Paksuonil on tunne nagu kunstnikul, kes on maalinud kena pildi ja siis meeltesegaduses selle pihta iseenda väljaheidetega täpsust visanud. Paksuke Pakson võib kasvõi iga õhtu õllekese nautida, kui tal on soovi, aga ühe õhtuga kogu maja alkoholist tühjaks juua (mis sest, et sõprade abiga) ei ole okei. Keda numbrid rohkem huvitavad, siis kümne päevaga tarbis Paksuke Pakson 412ml absoluutalkoholi, mis on keskmiselt 41,2 ehk kaks pilsnerit päevas. Sellise tempoga tarbiks Paksuke Pakson aastas 15,05 liitrit absoluutalkoholi ehk kui Paksuke Pakson oleks riik, siis oleks ta riikide joomise edetabelis Moldova, Tsehhi, Ungari, Ukraina, Eesti, Andorra, Rumeenia, Sloveenia, Valgevene ja Horvaatia järel 11. kohal. Polegi nii hull tegelikult ju.
Sigaretid: Paksuke Pakson tegi kümne päevaga 12 sigaretti. Pole hullu.
Kohvi: Paksuke Pakson jõi hullult kohvi - esimese üheksa päevaga 45 tassi. Alles kümnendal teadvustas ta endale, et see on probleem ja võttis kohvivaba päeva. Tulgu neid rohkem!
Energiajoogid: Paksuke Pakson pole kuus päeva energiajooke joonud. Ei plaani kah vist enam, regulaarselt kindlasti mitte. Nii et vähemalt mingigi progress.
Sport: Noh, üks 40 minutiline jalutuskäik ja üks curlingu mäng. Viimane oli selle harjamise tõttu üsna sport. Ilmad on nüüd ilusamad, Paksuke Pakson plaanib koormusi tõsta.
Paksuke Pakson luges selle postituse läbi ja imestab, kuidas ta veel üldse elus on. Enese parandamise detailsed plaane Paksuke Pakson praegu teha ei viitsi. Ta lihtsalt ütleb rahustaval häälel:"Nüüd lähevad asjad paremaks".
Kollapsi märgid
Alkoholi liigtarbimisele järgnevatel päevadel on kehakaalu liikumine pea alati samasugune - napsitamisele järgneval hommikul on kehakaal dehüdratsiooni tõttu nullis ja laksib siis järgmisel kahel-kolmel päeval kõrgustesse (igatahes kõrgemale kui enne pudelisse kukkumist). Peale selle, et keha on parajas šokis ja jätab pärast tarbimist enda sisse kõik vedelad ja tahked aineid, on maad võtnud ka täielik pohhuism - korralikust pohmellist välja tulev inimene küll eriti kontrollida ei viitsi, mida ta näost sisse ajab.
Sisuliselt on igas pohmellihommikus ja sellele järgnevateski hommikutes peidus üsna suur võimalus, et vapper kaalulangetaja lööb käega ja lükkab kaaluprobleemide lahendamise kuhugi tulevikku. Lisaks ei ole pohmelliga blogimine eriti meeliülendav tegevus.
Ka Paksuke Paksoni 24.märtsi hommikus oli samasuguseid kollapsi märke. Ning kuigi kaal näitas ainult 96,5 kilogrammi, siis mingit eufooriat see küll ei tekitanud. Puhas dehüdratsioon, teadis Paksuke Pakson. Lisaks oli tema suust saanud päkapikkude tualetipott ning kuigi peavalu veel ei olnudki (!) oli oht selle saabumiseks üsna suur. Pealegi oli enesetunne tühi ja väsinud ja mõttetu ...
Oooo, alkohol, sa oled halb, mõtles Paksuke Pakson kui ta klaasikese veega Solpadeine´i tabletti alla uhtus.
See, et pohmell ei olnud katastroofiline oli sedavõrd imelikum, et Paksuke Pakson jõi eelmisel õhtul tegelikult rohkem kui ta siia esimese hooga kirja pani. Hilisem alkoaudit tuvastas, et lisaks kirja pandule olid Paksuke Paksoni lõputusse kõrri kadunud ka klaas punast Martinit ja ikkagi neli Jägermeistri shotti algselt kirja pandud kahe asemel. Lisaks olid joodud õlled pindised. Ah, mis me sellest vanast asjast ikka ... oli siis oli ...
Äratus oli kell 7.30, sellele järgnes ööseks jäänud külaliste üles ajamine, hommikukohvi ja klaas piima ning kolm võileiba. Kokku vast nii 600kcal. Siis läks Paksuke Pakson tööle. Tahtmist ei olnud, aga ikka läks. Oh oleks ainult saanud kodus teki all mullivett luristada ja mingit dokumentaalfilmi vaadata.
Lõunasöök jäi Paksuke Paksonil üldse ära, kuna sel ajal olid ridamisi koosolekud ning selle asemel sõi ta hiljem kahekordse õhtusöögi. Esmalt suur salat sünnipäevast üle jäänud köögiviljalistest ja munalistest ja muust säärasest (750kcal) ja siis veel üks kanapasta (600kcal).
Lisaks tuli pohmellist kortsu tõmbunud kõhtu hiljem kostitada ka snäkkidega - nii 200 kcal jagu pähkleid ja õunu. Õhtul oli Paksuke Paksonil korraks ka mõte külmikus seisva kahe õllega tutvust teha, aga meenutades, milline enesetunne tal hommikul oli, mattis Paksuke Pakson selle mõtte siiski maha. Las maks puhkab, mõtles ta.
Nii tuligi selle pohmellipäevaga ainult 2150kcal, aga kuna eelmise päeva kaloripomm oli Paksuke Paksoni sees alles tiksumas, ei hellitanud ta suuri lootuseid ...
Järgmine päev eriti pikka juttu ei vaja - Paksuke Pakson ärkas kell 5.25 ning ta kehakaal oli oodatult ülespoole ajama pannud. Nüüd oli see 98,1 kilogrammi.
Hommikul sõi Paksuke Pakson kuuma tee kõrvale kolm vorstivõileiba (500 kcal), lõunal ajas ta näost sisse 300g kasukasalatit ja 340g vinegrettsalatit (680kcal) ning pärast pikale veninud päeva sai kella 19.30 paiku naha vahele surutud üsna mehine õhtusöök - praetud kanafilee kartulipudruga (1080kcal) ja pindine õlleke (240kcal).
Nagu mõõdetult tuli päev kokku 2500 kcal, aga see ei päästnud veel ühest kaalutõusust. Paksuke Paksonil oli söömine joomise tõttu jälle täitsa käest ära ja tuli algusest alustada.
Sisuliselt on igas pohmellihommikus ja sellele järgnevateski hommikutes peidus üsna suur võimalus, et vapper kaalulangetaja lööb käega ja lükkab kaaluprobleemide lahendamise kuhugi tulevikku. Lisaks ei ole pohmelliga blogimine eriti meeliülendav tegevus.
Ka Paksuke Paksoni 24.märtsi hommikus oli samasuguseid kollapsi märke. Ning kuigi kaal näitas ainult 96,5 kilogrammi, siis mingit eufooriat see küll ei tekitanud. Puhas dehüdratsioon, teadis Paksuke Pakson. Lisaks oli tema suust saanud päkapikkude tualetipott ning kuigi peavalu veel ei olnudki (!) oli oht selle saabumiseks üsna suur. Pealegi oli enesetunne tühi ja väsinud ja mõttetu ...
Oooo, alkohol, sa oled halb, mõtles Paksuke Pakson kui ta klaasikese veega Solpadeine´i tabletti alla uhtus.
See, et pohmell ei olnud katastroofiline oli sedavõrd imelikum, et Paksuke Pakson jõi eelmisel õhtul tegelikult rohkem kui ta siia esimese hooga kirja pani. Hilisem alkoaudit tuvastas, et lisaks kirja pandule olid Paksuke Paksoni lõputusse kõrri kadunud ka klaas punast Martinit ja ikkagi neli Jägermeistri shotti algselt kirja pandud kahe asemel. Lisaks olid joodud õlled pindised. Ah, mis me sellest vanast asjast ikka ... oli siis oli ...
Äratus oli kell 7.30, sellele järgnes ööseks jäänud külaliste üles ajamine, hommikukohvi ja klaas piima ning kolm võileiba. Kokku vast nii 600kcal. Siis läks Paksuke Pakson tööle. Tahtmist ei olnud, aga ikka läks. Oh oleks ainult saanud kodus teki all mullivett luristada ja mingit dokumentaalfilmi vaadata.
Lõunasöök jäi Paksuke Paksonil üldse ära, kuna sel ajal olid ridamisi koosolekud ning selle asemel sõi ta hiljem kahekordse õhtusöögi. Esmalt suur salat sünnipäevast üle jäänud köögiviljalistest ja munalistest ja muust säärasest (750kcal) ja siis veel üks kanapasta (600kcal).
Lisaks tuli pohmellist kortsu tõmbunud kõhtu hiljem kostitada ka snäkkidega - nii 200 kcal jagu pähkleid ja õunu. Õhtul oli Paksuke Paksonil korraks ka mõte külmikus seisva kahe õllega tutvust teha, aga meenutades, milline enesetunne tal hommikul oli, mattis Paksuke Pakson selle mõtte siiski maha. Las maks puhkab, mõtles ta.
Nii tuligi selle pohmellipäevaga ainult 2150kcal, aga kuna eelmise päeva kaloripomm oli Paksuke Paksoni sees alles tiksumas, ei hellitanud ta suuri lootuseid ...
Järgmine päev eriti pikka juttu ei vaja - Paksuke Pakson ärkas kell 5.25 ning ta kehakaal oli oodatult ülespoole ajama pannud. Nüüd oli see 98,1 kilogrammi.
Hommikul sõi Paksuke Pakson kuuma tee kõrvale kolm vorstivõileiba (500 kcal), lõunal ajas ta näost sisse 300g kasukasalatit ja 340g vinegrettsalatit (680kcal) ning pärast pikale veninud päeva sai kella 19.30 paiku naha vahele surutud üsna mehine õhtusöök - praetud kanafilee kartulipudruga (1080kcal) ja pindine õlleke (240kcal).
Nagu mõõdetult tuli päev kokku 2500 kcal, aga see ei päästnud veel ühest kaalutõusust. Paksuke Paksonil oli söömine joomise tõttu jälle täitsa käest ära ja tuli algusest alustada.
teisipäev, 25. märts 2014
Lastedisko
Pühapäev oli Paksuke Paksoni blogimise esimese täisnädala lõpp ja seda tähistas Paksuke Pakson esmalt sellega, et pigistas kaalust välja numbrid 97,6 kilogrammi. Et naabreid kahel päeval järjest mitte šokeerida, tähistati uut rekordit sedakorda minutilise leinaseisakuga kadunud grammide meenutamiseks.
Pühapäev oli suur päev: Paksuke Paksoni pisem koopia pidas oma sünnipäeva ja Paksuke Pakson oli oodatult korralduskomitees. Hommikul sõi ta kiiresti portsu grillkana ning kimas siis juba poole üheksa ajal poodi, ladus auto head ja paremat täis ja viis kogu kraami koju. Hakkimine, viilutamine, keetmine ja küpsetamine kestis lõunani. Siis käis Paksuke Pakson veel koogi järel, orgunnis kogu möllu peokohta ja siis hakkasid tilkuma külalised. Paksuke Paksonil oli hulk abilisi ka, aga talle meeldib jätta mulje, et ta tegi ise kogu suure töö ära.
Salati-ideest innustatuna seadis Paksuke Pakson peopaika üles RIMI-ga analoogse mees-tee-ise-oma-salat laua ja see oli üsna populaarne. Paksuke Pakson sõi ise ka kaks taldrikutäit ja enamus kraami pisteti juba kohapeal pintslisse. Pidu ise läks ka igati korda - midagi ära ei lõhutud, keegi vigastada ei saanud ja kisa ja pisaraid oli ka üsna vähe. Paksuke Pakson käis ikkagi igaks juhuks aeg-ajalt sõber RN-ga õues sigaretti imemas ja närvi puhkamas.
Kui pidu läbi sai, siis algas alles õige pidu. Need külalised, kes koju ei tahtnud minna, tulid veel Paksuke Paksoni paleesse ja mürgeldasid seal edasi. Hävitati viimane toit, lauale toodi ka mõned veinid ja Martiinid ja konjakid ja lasti inertsist edasi. Pikka juttu Paksuke Pakson selle lastedisko afterparty kohta ei tee, aga lõpetas ta umbes kella 23 paiku - kõhus pudeli veini, kahe õlle ja kahe Jägermeistri shoti sees hulpimas sigaretisuitsused salatisaarekesed.
Kuna tarbitud alkoholikogus oli päris mehine, siis oli oodata tuumapohmelli. Kilokaloreid tuli sellel päeva toidust peaaegu 2000 ja alkoholi eest võib vist umbes 1300 juurde panna. Nii et kolmandal päeval sai Paksuke Pakson selle etteseatud 2500 kcal pauguga lõhki aetud.
Sada kilo terendas.
Pühapäev oli suur päev: Paksuke Paksoni pisem koopia pidas oma sünnipäeva ja Paksuke Pakson oli oodatult korralduskomitees. Hommikul sõi ta kiiresti portsu grillkana ning kimas siis juba poole üheksa ajal poodi, ladus auto head ja paremat täis ja viis kogu kraami koju. Hakkimine, viilutamine, keetmine ja küpsetamine kestis lõunani. Siis käis Paksuke Pakson veel koogi järel, orgunnis kogu möllu peokohta ja siis hakkasid tilkuma külalised. Paksuke Paksonil oli hulk abilisi ka, aga talle meeldib jätta mulje, et ta tegi ise kogu suure töö ära.
Salati-ideest innustatuna seadis Paksuke Pakson peopaika üles RIMI-ga analoogse mees-tee-ise-oma-salat laua ja see oli üsna populaarne. Paksuke Pakson sõi ise ka kaks taldrikutäit ja enamus kraami pisteti juba kohapeal pintslisse. Pidu ise läks ka igati korda - midagi ära ei lõhutud, keegi vigastada ei saanud ja kisa ja pisaraid oli ka üsna vähe. Paksuke Pakson käis ikkagi igaks juhuks aeg-ajalt sõber RN-ga õues sigaretti imemas ja närvi puhkamas.
Kui pidu läbi sai, siis algas alles õige pidu. Need külalised, kes koju ei tahtnud minna, tulid veel Paksuke Paksoni paleesse ja mürgeldasid seal edasi. Hävitati viimane toit, lauale toodi ka mõned veinid ja Martiinid ja konjakid ja lasti inertsist edasi. Pikka juttu Paksuke Pakson selle lastedisko afterparty kohta ei tee, aga lõpetas ta umbes kella 23 paiku - kõhus pudeli veini, kahe õlle ja kahe Jägermeistri shoti sees hulpimas sigaretisuitsused salatisaarekesed.
Kuna tarbitud alkoholikogus oli päris mehine, siis oli oodata tuumapohmelli. Kilokaloreid tuli sellel päeva toidust peaaegu 2000 ja alkoholi eest võib vist umbes 1300 juurde panna. Nii et kolmandal päeval sai Paksuke Pakson selle etteseatud 2500 kcal pauguga lõhki aetud.
Sada kilo terendas.
Aga mingid eesmärgid?
Paksuke Pakson on selline eesmärgimees. Ja viimastel päevadel igasugu terviseblogides surfates (igavusest, loomulikult) on ta avastanud, et kõik need rohkem ja vähem paksukesed indiviidid peavad samasugusid blogisid ja neil on kõigil mingid eesmärgid. Aga millised on Paksuke Paksoni eesmärgid? Esimeses postituses seatud kolm eesmärki on ju kõik juba täidetud ja nüüd võiks mingid uued väljakutsed esitada ...
Paksuke Pakson võiks endale tegelikult sada väljakutset esitada. Seda nii halbade hobide ülekülluse (alkohol, sigaretid, rämpstoitumine, kohvi, energiajoogid, tugitoolisport ja nii edasi ja nii edasi ...) kui ka heade hobide (mis need on?) puudumise teemadel. Aga Paksuke Pakson võtab asju tasa ja targu ning paneb esimesed eesmärgid ainult kaaluga seotult:
- Paksuke Paksonil on 9.mail kooli kokkutulek. Kuna Paksuke Pakson on 20 kilo raskem kui ülikooli lõpetades, siis on oht, et ta jääb juurdevõtmisega koolikaaslatele vahele. Seetõttu tahaks Paksuke Pakson sellel hommikul mitte rohkem kui 95 kilo kaaluda.
- Jaanipäeval on vaja üle lõkke hüpata. Sajakilosena võib hüpe lühikeseks jääda ja Paksuke Paksoni maine tee lõppeda. Seetõttu peab Paksuke Pakson jaanipäeva hommikul mitte rohkem kui 93 kilo kaaluma.
- Rohkem plaane Paksuke Pakson esialgu ei tee. Kui esimesed kaks ettevõtmist on läbi kukkunud, eks ta siis vaatab edasi. Vähem õlletoru otsas sumiseda muidugi võiks, aga las ta olla, napsutamine on kalorite ja kehakaaluga tihedalt seotud.
Esmalt muidugi siis hommikusöök. Külmakapis midagi kiirelt tarbitavat ja samas tervislikku ei olnud ning Paksuke Pakson pistis hommikusöögiks pintslisse kaks lastest üle jäänud grillvorsti ja 200 grammise singi-šampinjoni pitsaviilu. Kõrvale kuum kohv ja päev oli saanud kena ebatervisliku alguse. Kokku nii 660kcal ehk siis mitte katastroofiline suurus.
Lõunal käis Paksuke Pakson sugulastega curlingu nimelist mängu proovimas. Kuigi ta oli selle kahe tunni jooksul rohkem külili kui püsti, suutis ta kindlasti nii mõnegi kalori ära kulutada. Pealegi on see harjamine selles mängus ropult väsitav. Paksuke Pakson leemendas pärast kaht tundi nagu pekitükk kuumas ahjus. Igavene respekt kõikidele maailma koristajatele ja naistele, kes peavad seda harjamise liigutust päevast päeva tegema. Paksuke Paksonil on veel ka teisipäeval õlalihased ja biitsepsid (noh, nii palju kui seal pekipadja all lihast on) valusad. Mäng ise oli muidugi väga lõbus. Paksuke Pakson soovitab.
Hiliseks lõunaks sõi Paksuke Pakson juba tuttavat salatit - sedakorda kanalihata, kuna seda kodus polnud. ladus aga kurgi, paprika, tomati, oliivid ja keedumuna kaussi, uhas selle salatikastmega üle ja ahmis sisse. See samasuguse salati söömine hakkab Paksuke Paksonit juba silme eest ja südame alt halliks võtma. Varsti on midagi mehisemat vaja, mõtleb Paksuke Pakson. Või tuleb võtta mõnest soovitatud blogist midagi muud huvitavat ja see valmis gemüüsetada. Igatahes sedakordne salat andis 1040kcal kanti. Paksuke Pakson võttis kaks portsu, sest kõht oli tühi.
Õhtul käis Paksuke Pakson tuttava kontserdil ja võttis pärast seda baaris ühe õlle ja juustuga täidetud jalapenod. Esimese tarbis ta uhkes üksinduses, teisega natukene aidati. Kokku siis selline tagasihoidlik 400 kcal umbes. Ja ebatraditsionaalselt oli Paksuke Pakson laupäeval juba kell 22.30 teki all. Vaat, mis salat mehega teeb ...
Päev tuli kokku seega ainult 2100 kcal, aga mingil veidral moel ei olnud kõht kordagi eriti tühi. Võttes arvesse, et järgmisel päeval suutis Paksuke Pakson veini- ja õllepudelitest täiliku kaloripommi välja kangutada, oli selline pisem number väga abiks.
laupäev, 22. märts 2014
Roheline reede
Nädala viimase tööpäeva ja ühtlasi blogimise kuuendal hommikul tabas Paksuke Paksonit muffinite kättemaks. Paksuke Pakson oli elanud terve eelmise päeva teadmises, et ta on päev varem alla kugistatud muffinite käest pääsenud, aga mida ta ei teadnud, on see, et hea muffin muutub pekiks alles kaks päeva hiljem. Nüüd siis teab.
Lühidalt, alla 98 kaalumisest polnud juttugi - Paksuke Pakson oli täpselt 98.7 kilogrammi rasva ja konte pluss 300 grammi lihaseid. Ehk siis kokku 99 kilogrammi. Paksuke Pakson ei murdnud, sest ta on väga hästi kursis, et igahommikune kaalumine on järelduste tegemise aspektist suht mõttetu tegevus ja kaalu kaotamine ei ole kuue päeva projekt. Aga ikkagi ... see 97-ga algav kaal. Nii lähedal ... ja samas nii kaugel.
Kuigi Paksuke Pakson oli otsustanud pulli pärast kaloreid lugeda ja alustada üleminekuid seapraadidelt ja pitsadelt porganditele ja mulliveele, tegi ta hommikul siiski tavapärase õuduste paraadi - 200g kartuli-vorstisalatit ja mingine lapileib kanafileega. Lisaks pooleliitrine suhkruvaba Coca-Cola. Statoili parimad pojad ühesõnaga. Kokku andis kõik see 820 kilokalorit ja maitses hommikuse ajalehe kõrvale jumalikult nagu alati. Paksuke Pakson teab, et blogilugejad kiljuvad neid ridu lugedes hirmust, aga selline see elu juba on. Keegi peab ju maailma kartulisalati hävitamisesse ka oma panuse andma. Ja ega seda suhkruvabat koolat lettidele seismiseks tehta.
Paksuke Pakson otsustas oma tervisenõunik Katsejänku soovitusel proovida päevas süüa rohkem kui kolm korda ja hakkas juba paar tunnikest enne lõunatunni saabumist nuputama, kuidas lauanurgal ootavaid üleeilseid porgandeid tarbida. Kõik ju teavad, et porgandeid süüakse dipikastmega ja hea on kui seal kõrval on veel ka mingeid grillvorstikesi. Paksuke Paksonil ei olnud grillvorstikesi ja dipikastmeid käepärast. Kontoris oli ainult kohvi, teed, küpsiseid ja pähkleid ning kiire googeldamine nendest komponentidest mingi mehise roa kokku keeramiseks häid juhiseid ei andnud. Niisiis sõi Paksuke Pakson lihtsalt paljaid porgandeid.
See toores kraam ei olnud üldse nii paha. Kui porgandid oleks veel värsked ka olnud, siis oleks Paksuke Pakson kindlasti kogu paki pintslisse pistnud. Paraku olid porgandid kahepäevasest lauanurgal kevadpäikse nautimisest libedaks ja hapukaks muutunud. Ja kuigi Paksuke Pakson alguses arvas, et porgandid just nii maitsma peavadki, viskas ta pärast poole paki tarbimist ülejäänud kõhulahtisuse hirmus prügikasti. Aga ka 200g kergelt mädanevaid porgandeid andis päevatulemusse laias laastus 80kcal juurde.
Lõunasöögiks tahtis Paksuke Pakson midagi tervislikku osta, aga uskuge või mitte, ta eriti ei osanud. See tervislikuma toidu valimine tundus nii keeruline ülesanne, et alguses tiirutas Paksuke Pakson autoga 25 minutit mööda linna ringi ja üritas meelde tuletada, milliseid tervislikke toite maailmas peale porgandite on. Kuna pähe ei tulnud midagi ja nälg muudkui kasvas, pöördus Paksuke Pakson viimases paanikas tee peale ette jäänud RIMI-sse, et võtta mingi tavapärane kartulisalat.
RIMI-s jäi ta teele pane-ise-kokku salatilaud. Enamuses pakuti seal muidugi kurki, tomatit ja muud seesugust umbrohtu, aga kuna nende asjade kalorsus on väiksem kui seaprael, siis otsustas Paksuke Pakson seda värki proovida. Lisaks oli leti kõrval veel ju kaal ka ja see teegi kalorilugemise lihtsamaks. Paksuke Pakson ladus üksteise otsa 130g tomatit, 170g kurki, 50g musti oliive, 130g nahata grillkana, 80g keedumuna ja valas sinna otsa sortsu salatikastet. Igat toiduainet kaaludes tundis ta ennast nagu tippmodell. Ja ära sa märgi - kogu see üle poole kilone kompott tuli kokku umbes 630 kcal. Geniaalne värk on see juurvili!
Juurvilja kõrvale tahtis Paksuke Pakson osta piima. Aga kuna poes olid ainult liitrised pakid ja liiter kohe kuidagi päevaplaanidesse ei mahtunud, siis proovis Paksuke Pakson mingit Airan Dietani nimelist jooki. Oli piima nägu ja sellest võis eemaldada, et on ka piima tegu. Issand jumal! See asi oli nagu piim, mida on hapukurgivedelikuga pooleks segatud ja siis natukene vurtsu sisse lastud. Kes selliseid asju joob? Kuna Paksuke Pakson selliseid asju ei joo, siis lõuna ajal joomisest kaloreid tema kontosse ei tulnud. Lugupeetud Airan Dietan jäi kontorilauale päikese kätte - äkki muutub aastaga hapupiimaks. Sellel asjal on muuseal ka Airan Pohmeran nimeline poolvend. Sellises rängas pohmerantses konditsioonis on vast isegi pandav. Kurgivee maitse ja kõik see muu ...
Paksuke Paksoni teadmised tervislikest toiduainetest olid ühe päevaga laienenud mitmekordseks. Neid teadmisi ekspluateerides ostis ta õhtuks koju täpselt samasugust salatit (ega ta midagi muud tervislikku tegelikult osta ei osanud). Ja sõi seda õhtusöögiks umbes 650kcal jagu. Järgmine kord, mõtles ta, võib minna nii julgeks, et osta ise poest tomatit ja kurki ja need ise samasse kaussi lõikuda. Saab odavamalt ja tomati lõikumine kulutab muuhulgas kaloreid. Kui näpu otsast lõikad, siis ka kilosid.
Muidugi ostis Paksuke Pakson reede õhtuks traditsionaalselt alkoholi - seekord pudeli valget veini. Aga soovist planeeritud kaloripiiridesse jääda, jõi ta sellest ainult 22cl ja pani ülejäänud nuttes baarikappi.
Õhtu veetis Paksuke Pakson oma pojaga XBoxi mängides. Mitte puldiga, vaid seda Kinecti värki. Seal kus peab koha peal jooksma, kätega vehkima ja vahepeal (kui on, siis pekkide lödisedes) hüppama. Tund aega võttis pea üsna märjaks ja päevaga kogutud umbes 2360 kilokalorist sai mõni kindlasti ära hirmutatud.
Lühidalt, alla 98 kaalumisest polnud juttugi - Paksuke Pakson oli täpselt 98.7 kilogrammi rasva ja konte pluss 300 grammi lihaseid. Ehk siis kokku 99 kilogrammi. Paksuke Pakson ei murdnud, sest ta on väga hästi kursis, et igahommikune kaalumine on järelduste tegemise aspektist suht mõttetu tegevus ja kaalu kaotamine ei ole kuue päeva projekt. Aga ikkagi ... see 97-ga algav kaal. Nii lähedal ... ja samas nii kaugel.
Kuigi Paksuke Pakson oli otsustanud pulli pärast kaloreid lugeda ja alustada üleminekuid seapraadidelt ja pitsadelt porganditele ja mulliveele, tegi ta hommikul siiski tavapärase õuduste paraadi - 200g kartuli-vorstisalatit ja mingine lapileib kanafileega. Lisaks pooleliitrine suhkruvaba Coca-Cola. Statoili parimad pojad ühesõnaga. Kokku andis kõik see 820 kilokalorit ja maitses hommikuse ajalehe kõrvale jumalikult nagu alati. Paksuke Pakson teab, et blogilugejad kiljuvad neid ridu lugedes hirmust, aga selline see elu juba on. Keegi peab ju maailma kartulisalati hävitamisesse ka oma panuse andma. Ja ega seda suhkruvabat koolat lettidele seismiseks tehta.
Paksuke Pakson otsustas oma tervisenõunik Katsejänku soovitusel proovida päevas süüa rohkem kui kolm korda ja hakkas juba paar tunnikest enne lõunatunni saabumist nuputama, kuidas lauanurgal ootavaid üleeilseid porgandeid tarbida. Kõik ju teavad, et porgandeid süüakse dipikastmega ja hea on kui seal kõrval on veel ka mingeid grillvorstikesi. Paksuke Paksonil ei olnud grillvorstikesi ja dipikastmeid käepärast. Kontoris oli ainult kohvi, teed, küpsiseid ja pähkleid ning kiire googeldamine nendest komponentidest mingi mehise roa kokku keeramiseks häid juhiseid ei andnud. Niisiis sõi Paksuke Pakson lihtsalt paljaid porgandeid.
See toores kraam ei olnud üldse nii paha. Kui porgandid oleks veel värsked ka olnud, siis oleks Paksuke Pakson kindlasti kogu paki pintslisse pistnud. Paraku olid porgandid kahepäevasest lauanurgal kevadpäikse nautimisest libedaks ja hapukaks muutunud. Ja kuigi Paksuke Pakson alguses arvas, et porgandid just nii maitsma peavadki, viskas ta pärast poole paki tarbimist ülejäänud kõhulahtisuse hirmus prügikasti. Aga ka 200g kergelt mädanevaid porgandeid andis päevatulemusse laias laastus 80kcal juurde.
Lõunasöögiks tahtis Paksuke Pakson midagi tervislikku osta, aga uskuge või mitte, ta eriti ei osanud. See tervislikuma toidu valimine tundus nii keeruline ülesanne, et alguses tiirutas Paksuke Pakson autoga 25 minutit mööda linna ringi ja üritas meelde tuletada, milliseid tervislikke toite maailmas peale porgandite on. Kuna pähe ei tulnud midagi ja nälg muudkui kasvas, pöördus Paksuke Pakson viimases paanikas tee peale ette jäänud RIMI-sse, et võtta mingi tavapärane kartulisalat.
RIMI-s jäi ta teele pane-ise-kokku salatilaud. Enamuses pakuti seal muidugi kurki, tomatit ja muud seesugust umbrohtu, aga kuna nende asjade kalorsus on väiksem kui seaprael, siis otsustas Paksuke Pakson seda värki proovida. Lisaks oli leti kõrval veel ju kaal ka ja see teegi kalorilugemise lihtsamaks. Paksuke Pakson ladus üksteise otsa 130g tomatit, 170g kurki, 50g musti oliive, 130g nahata grillkana, 80g keedumuna ja valas sinna otsa sortsu salatikastet. Igat toiduainet kaaludes tundis ta ennast nagu tippmodell. Ja ära sa märgi - kogu see üle poole kilone kompott tuli kokku umbes 630 kcal. Geniaalne värk on see juurvili!
Juurvilja kõrvale tahtis Paksuke Pakson osta piima. Aga kuna poes olid ainult liitrised pakid ja liiter kohe kuidagi päevaplaanidesse ei mahtunud, siis proovis Paksuke Pakson mingit Airan Dietani nimelist jooki. Oli piima nägu ja sellest võis eemaldada, et on ka piima tegu. Issand jumal! See asi oli nagu piim, mida on hapukurgivedelikuga pooleks segatud ja siis natukene vurtsu sisse lastud. Kes selliseid asju joob? Kuna Paksuke Pakson selliseid asju ei joo, siis lõuna ajal joomisest kaloreid tema kontosse ei tulnud. Lugupeetud Airan Dietan jäi kontorilauale päikese kätte - äkki muutub aastaga hapupiimaks. Sellel asjal on muuseal ka Airan Pohmeran nimeline poolvend. Sellises rängas pohmerantses konditsioonis on vast isegi pandav. Kurgivee maitse ja kõik see muu ...
Paksuke Paksoni teadmised tervislikest toiduainetest olid ühe päevaga laienenud mitmekordseks. Neid teadmisi ekspluateerides ostis ta õhtuks koju täpselt samasugust salatit (ega ta midagi muud tervislikku tegelikult osta ei osanud). Ja sõi seda õhtusöögiks umbes 650kcal jagu. Järgmine kord, mõtles ta, võib minna nii julgeks, et osta ise poest tomatit ja kurki ja need ise samasse kaussi lõikuda. Saab odavamalt ja tomati lõikumine kulutab muuhulgas kaloreid. Kui näpu otsast lõikad, siis ka kilosid.
Muidugi ostis Paksuke Pakson reede õhtuks traditsionaalselt alkoholi - seekord pudeli valget veini. Aga soovist planeeritud kaloripiiridesse jääda, jõi ta sellest ainult 22cl ja pani ülejäänud nuttes baarikappi.
Õhtu veetis Paksuke Pakson oma pojaga XBoxi mängides. Mitte puldiga, vaid seda Kinecti värki. Seal kus peab koha peal jooksma, kätega vehkima ja vahepeal (kui on, siis pekkide lödisedes) hüppama. Tund aega võttis pea üsna märjaks ja päevaga kogutud umbes 2360 kilokalorist sai mõni kindlasti ära hirmutatud.
reede, 21. märts 2014
Magnet vanaema külmkapil ehk projekt "Uus elu"
Paksuke Paksoni vanaema külkapil on kunagi Muhu saarelt ostetud suveniirmagnet. See on lamba kujuline ja selle peal on kiri "Pärast kuute õhtul ära nuuma kõhtu". Ilus asjake, aga no see tekst peal on küll ju puhas utoopia. Paksuke Pakson on paar korda proovinud pärast kella seitset enam mitte midagi süüa, aga see on ju sama raske nagu kahvliga Fantat juua.
Hommikul kaalus Paksuke Pakson kõigi eelmisel õhtul hävitatud muffinite kiuste 98,0 kilo ja uue isikliku rekordi tähistamiseks haaras ta teel tööle Statoilist kaasa ühe kaheraudse ja liitrise Borjomi. Snäkkideks otsustas Paksuke Pakson proovida progandeid (!). Nende ridade kirjutamisel on kuulsast porgandiostust möödunud juba 28 tundi ja need porgandid hallitavad ikka Paksuke Paksoni kontorilaua nurgal. No mis teha - juurviljadega harjumine võtab aega. Siiamaani arvas Paksuke Pakson, et porgandeid söövad ainult jänesed ja hullumeelsed.
Paksuke Pakson tegi rõõmuga lõunani oma istuvat tööd ja otsustas siis minna mõnda pubisse, et midagi mehist kõhtu võtta. Nagu kombeks, et olnud toit eriti tervislik. Lõunalauas sõi Paksuke Pakson taldrikutäie juustuga täidetud jalapenodosid, ühe suure kanafilee juurviljadega ja neelas ühe Saku Rocki. See lõunane õlle tundus kuidagi talle traditsionaalne või siis traditsiooniks saamas. Selline enda oma igapäevane lisakaloripakett.
Tööpäeva lõpetas Paksuke Pakson seekord kell pool viis ja kuna eelmise päeva sportimisest tekkinud südamehäired, hingamisprobleemid ja aeg-ajalt tekkivad meelemärkushood hakkasid järele andma, otsustas ta veel kehakultuuri proovida. Kuid ...
Tema soov kadus siis, kui ta kontorist välja astudes taevast alla liuglevaid lumeräitsakaid nägi. Paksuke Pakson teab, et sellise ilmaga sporti ei tehta, vaid istutakse teleri ees, nokitakse nina ja nositakse midagi meelepärast (eeldatavalt mitte seda nokkimise tulemusel tekkinud produkti).
Mehisele lõunasöögile tuli sportimise asemel jätkuks võtta mehine õhtusöök - kolm praemuna, kuhi keedetud tatart ja värske salat hapukoorega. Kell 18.40 õhtusöögi lõpetanud, otsutstas Paksuke Pakson proovida sellist nurjatut asja nagu sellel õhtul rohkem mitte söömine. Kogu ülejäänud õhtu jooksul neelas talla suurtes kogustes teed ja kogemata kaks miniviinerit, aga üldjoontes luges ta ürituse õnnestunuks. Suurt nälga ei tekkinudki, vahepeal kadusid nägemisest värvid, aga üldjoontes julgeb Paksuke Pakson seda asja veel proovida. Ühtlasi tekkis temas selle ürituse lõpuks lootus, et järgmine hommik toob kaasa jooksva aasta esimese alla 98 kilose numbri ...
Õhtul tekki tekikoti sisse ajades mõtles Paksuke Pakson kogu selle rämpsu peale, mida ta oma viimase nelja päeva enesejälgimise ajal näost sisse on ajanud (ta ei julgenud mõelda neljale päevale eelnenud aastate peale) ja ta tegi lõpliku otsuse, et algab projekti "Uus elu" esimene etapp "Õpime lugema kaloreid". Eesmärgiks on saada sotti misasjad need kalorid on, kuidas neid loetakse, palju see paksonlik snäkkamine neid kaloreid annab ja millised toiduained A võiks toiduainete B vastu vahetada. Soojendusperiood - nädal ehk seitse päeva. Lisaks jääb selle seitsme päeva sisse targasti ka nädalavahetus ning Paksuke Pakson saab ka õlle, veini ja kangema alkoholi kalorite lugemist harjutada.
Olles natukene aega googeldanud teemadel "Basal Metabolic Rate", "Harris Benedict Equation" "Katch-McArdle Formula", "Mifflin-St Jeor Equation" ja "How much should I eat to become a sexy beast" ning saanud hulga erinevaid numbreid vahemikku 2400 kuni 2900 kcal päevas, otsustas Paksuke Pakson, et järgmisel seitsmel päeval hoiab ta oma kaloritarbimise alla 2500 kcal päevas ning boonusena õpib ta selle käigus äkki vahet tegema lillkapsal ja suvikõrvitsal. Kui meeldib, siis teeb edasi. Kui ei meeldi, siis teeb tõenäoliselt enesetapuürituse mingi vahendiga, mis ei tee valu ja mille õnnestumise protsent on alla 0,5%.
Paksuke Pakson magas hästi. Suur plaan oli ju tehtud.
Hommikul kaalus Paksuke Pakson kõigi eelmisel õhtul hävitatud muffinite kiuste 98,0 kilo ja uue isikliku rekordi tähistamiseks haaras ta teel tööle Statoilist kaasa ühe kaheraudse ja liitrise Borjomi. Snäkkideks otsustas Paksuke Pakson proovida progandeid (!). Nende ridade kirjutamisel on kuulsast porgandiostust möödunud juba 28 tundi ja need porgandid hallitavad ikka Paksuke Paksoni kontorilaua nurgal. No mis teha - juurviljadega harjumine võtab aega. Siiamaani arvas Paksuke Pakson, et porgandeid söövad ainult jänesed ja hullumeelsed.
Paksuke Pakson tegi rõõmuga lõunani oma istuvat tööd ja otsustas siis minna mõnda pubisse, et midagi mehist kõhtu võtta. Nagu kombeks, et olnud toit eriti tervislik. Lõunalauas sõi Paksuke Pakson taldrikutäie juustuga täidetud jalapenodosid, ühe suure kanafilee juurviljadega ja neelas ühe Saku Rocki. See lõunane õlle tundus kuidagi talle traditsionaalne või siis traditsiooniks saamas. Selline enda oma igapäevane lisakaloripakett.
Tööpäeva lõpetas Paksuke Pakson seekord kell pool viis ja kuna eelmise päeva sportimisest tekkinud südamehäired, hingamisprobleemid ja aeg-ajalt tekkivad meelemärkushood hakkasid järele andma, otsustas ta veel kehakultuuri proovida. Kuid ...
Tema soov kadus siis, kui ta kontorist välja astudes taevast alla liuglevaid lumeräitsakaid nägi. Paksuke Pakson teab, et sellise ilmaga sporti ei tehta, vaid istutakse teleri ees, nokitakse nina ja nositakse midagi meelepärast (eeldatavalt mitte seda nokkimise tulemusel tekkinud produkti).
Mehisele lõunasöögile tuli sportimise asemel jätkuks võtta mehine õhtusöök - kolm praemuna, kuhi keedetud tatart ja värske salat hapukoorega. Kell 18.40 õhtusöögi lõpetanud, otsutstas Paksuke Pakson proovida sellist nurjatut asja nagu sellel õhtul rohkem mitte söömine. Kogu ülejäänud õhtu jooksul neelas talla suurtes kogustes teed ja kogemata kaks miniviinerit, aga üldjoontes luges ta ürituse õnnestunuks. Suurt nälga ei tekkinudki, vahepeal kadusid nägemisest värvid, aga üldjoontes julgeb Paksuke Pakson seda asja veel proovida. Ühtlasi tekkis temas selle ürituse lõpuks lootus, et järgmine hommik toob kaasa jooksva aasta esimese alla 98 kilose numbri ...
Õhtul tekki tekikoti sisse ajades mõtles Paksuke Pakson kogu selle rämpsu peale, mida ta oma viimase nelja päeva enesejälgimise ajal näost sisse on ajanud (ta ei julgenud mõelda neljale päevale eelnenud aastate peale) ja ta tegi lõpliku otsuse, et algab projekti "Uus elu" esimene etapp "Õpime lugema kaloreid". Eesmärgiks on saada sotti misasjad need kalorid on, kuidas neid loetakse, palju see paksonlik snäkkamine neid kaloreid annab ja millised toiduained A võiks toiduainete B vastu vahetada. Soojendusperiood - nädal ehk seitse päeva. Lisaks jääb selle seitsme päeva sisse targasti ka nädalavahetus ning Paksuke Pakson saab ka õlle, veini ja kangema alkoholi kalorite lugemist harjutada.
Olles natukene aega googeldanud teemadel "Basal Metabolic Rate", "Harris Benedict Equation" "Katch-McArdle Formula", "Mifflin-St Jeor Equation" ja "How much should I eat to become a sexy beast" ning saanud hulga erinevaid numbreid vahemikku 2400 kuni 2900 kcal päevas, otsustas Paksuke Pakson, et järgmisel seitsmel päeval hoiab ta oma kaloritarbimise alla 2500 kcal päevas ning boonusena õpib ta selle käigus äkki vahet tegema lillkapsal ja suvikõrvitsal. Kui meeldib, siis teeb edasi. Kui ei meeldi, siis teeb tõenäoliselt enesetapuürituse mingi vahendiga, mis ei tee valu ja mille õnnestumise protsent on alla 0,5%.
Paksuke Pakson magas hästi. Suur plaan oli ju tehtud.
Infarkti otsides
Hommikune kaalumine andis Paksuke Paksoni viineripirukateooriale tuge - päev viineripirukateta oli kehakaalu veel poole kilogrammi võrra vähendanud ning nüüd oli see ainult 98,3 kilogrammi. Poolteist kilo on peaaegu sama palju kui poolteist liitrit neljakraadist vett üheatmosfäärise surve all, mõtles Paksuke Pakson keskkooli füüsika põhimantraid meenutades ja asus hambaid pesema. Pärast selliste numbrite nägemist tundis ta ennast kergena nagu veerand tundi dušši all olnud sulepadi. Päev tundus tulevat ilus.
Kuigi Paksuke Pakson oli juba mitu päeva kaalunud ideed hakata natukene tervislikumalt toituma, oli seda mõtet mõelda kordades mõnusam kui teoks teha. Kindlasti tegi esimese sammu astumise keerulisemaks see, et Paksuke Pakson oli harjunud hommikuti kodus kogu muust perest poolteist tundi varem ärkama ning seetõttu pani ta ennast alati vaikselt riidesse ja hiilis tööle. Hommikusöögi koos ajalehega haaras ta tavaliselt kusagilt bensiinijaamast ja nautis neid siis auto armatuurlaua valgel. Hommikusöögi menüü koosnes üldjuhul samadest komponentidest - kartulisalat või Statoili hot-dog, mingi energiajook või kohvi ja siis veel mingi rasvasem snäkk või midagi. Ja loomulikult viineripirukad, kaks või kolm (olenevalt Uraani deklinatsioonist) auravat kaunitari.
Aga kolm päeva viineripirukateta ja Paksuke Pakson ei olnud enam seesama mees. Ta oli poolteist kilo kergem. Kuigi see kaalukaotus oli selgelt diureetiline (emakeeli: kehast oli kadunud poolteist liitrit vett ja muud ei midagi), sest oma elustiilis ei olnud Paksuke Pakson küll midagi muutnud, oli see siiski julgustav algus.
Kolmveerand seitsme ajal Statoli menüüd takseerides tegi Paksuke Pakson järgmise olulise otsuse - ta ei võtagi energiajooki ja ostab selle asemel hoopis mineraalvee! Otsus oli ootamatu ka ta enda jaoks ning Borjomi ja Värska vahel valides märkas Paksuke Pakson, et ta käed lausa värisevad erutusest. Paksuke Pakson ei olnud absoluutselt veendunud, kas tehtud valik ka kaalukaotamisele kaasa aitab, aga südamepuperdamise ja kehas mäslevate keemiliste ühendite arvukuse vähendamisele pidi see kindlasti kaasa aitama.
Energiajoogist loobumine oli iseenesest nii suur samm, et Paksuke Pakson kaalus päris pikalt, kas ennast ehk viineripirukatega premeerida, aga loobus sellest siiski. See oleks sama rumal, kui mägironija premeeriks ennast kümme minutit pärast ronimise algust hea ronimise eest sellega, et laseks ennast nööripidi maapinnale tagasi ja alustaks uuesti, mõtles ta.
Muus osas menüüs olulisi muutusi ei olnud: Paksuke Pakson ostis mineraalvee kõrvale topethotdogi, mis on tuntud ka kaheraudse nime all ja mille Anu Saagim kunagi Eesti seksikamaks toiduks valis ja mingid lihakrõpsud või midagi sellist. Kogu kompott sai kenasti tarbitud autos Päevalehte lugedes.
Ka lõunasöögi valikul ei näidanud ta üles erilist loomingulisust ega soovi tervislikumalt toituda ja võttis Peetri Pizzast ühe pitsa ja loputas selle alla klaasi Saku Rockiga. Kaloreid tuli mühinal.
Ja nii juhtuski, et oma blogi neljandal päeval, töölt kodu poole sõites, jõudis Paksuke Paksonini kohale see hingepõhjas pikalt kipitanud tunne, et ta toitumine on ikka päris paigast ära ja sellisel moel jätkates on ka tulevikus tema elu ainuke M see, mis vaatab vastu tualetiukselt ning tema riietel võtavad ka tulevikus tooni tähekombinatsioonid XXL ja edasi.
Ja Paksuke Pakson otsustas teha midagi, mida ta ei olnud ammu-ammu teinud. Wikipedia defineerib selle tegevuse nii: "X on on kultuuri valdkond või tegevus, mis haarab inimese kehalise ehk füüsilise arendamisega seotut." Mis see on? Jah, kallid lugejad, see on tõesti kehakultuur. Paksuke Pakson otsustas 19.märtsi õhtupoolikul Anno Domini 2014 tegeleda kehakultuuriga.
Ta otsis kapist üles sooja pesu ja dressid, tõmbas peale kilejope ja pähe nokamütsi, andis naisele ja lastele jumalajätumusi ja astus saabuvasse öhe. Võttes arvesse tema elustiili ja viimase aja kehakultuurimise tihedust oli infarkti tõenäosus üle 20%.
Paksuke Pakson on eesmärgipärane ja nii oli tema esimeseks ülesandeks eesmärgi seadmine. Aasta esimese kehakultuuri eesmärgiks sai mitte ära surra ja kõndida vähemalt 3km. Paksuke Pakson teadis, et kui ta üritab kolme kilomeetrit ringikujulisel rajal läbida (näiteks ümber maja seigelda), siis annab ta üsna pea alla ja astub pärast mõnda ringi sooja tuppa tagasi. Selle vältimiseks oli tal teistsugune plaan - kõndida majast ühes suunas nii kaugele kui rammu ja julgust on ja siis tagasi tulla. Riskantne? Jah. Õnnestumise tõenäosus suurem kui 0? Tõenäoliselt.
Esimese kilomeetri läbis Paksuke Pakson nii, et ei pannud iseennast tähelegi. Nii hea oli värskes õhus olla ja esimesi lõunamaalt tagasi lennanud hullukesi kuulata. Veri liikus sees oluliselt suurema kiirusega kui tavaliselt ja palged õhetasid. Kuigi pidevalt uhas temast mööda kepikõndi tegevaid neiusid ja daame, oli Paksuke Pakson õnnelik. Las nad kimavad! Tema edu võti ei ole mitte kiirus vaid vastupidavus.
See väärarusaam kestis veel vast pool kilomeetrit. Siis mõistis Paksuke Pakson, et ka tema vastupidavus pole parimate päevade tasemel. Samm jäi aina töntsimats ja hingamisse hakkasid tekkima paanikanoodid. Sellistel hetkedel juhtub nõrgema psüühhikaga inimesel kaardimajakene - esimese mugavuse kadumine on nagu kaardimaja alumise kaardi ära tõmbamine ja ülejäänud tulevad ise kolinal. Paksuke Pakson tundis järsku, et tal kõrvad külmetavad, siis hakkas teda häirima, kuidas tal pekk kõhu peal võdiseb ning tagatipuks hakkas veel ka vasak põlv valutama. Ja õues oli nii pime ja vist isegi natukene libe. Kui Paksuke Pakson oli veidi üle kahe kilomeetri vastu pidanud, pööras ta otsa ringi ja hakkas kodu poole tagasi kulgema. Enam ei olnud tal aega sulavat lund vaadata ja raagus puudel hullavaid linnukesi kuulata, peas vasardas soov koju jõuda ja diivanile vajuda.
Paksuke Pakson ei surnud ära. Ta ei kukkunud kokku ja ta ei jäänud isegi kordagi seisma. Tegelikult oli ta koju jõudes täitsa normaalses seisus ja praalis pärast pingutuse lõppu üle õla tärkava kevade poole kiigates, et järgmine kord paneb ta veel rohkem hullu. Aga ta oli päris väsinud. Ja ta mõistis, et selle keha putitamine näiteks viie kilomeetri jooksu vormi saab olema suur väljakutse. Paksuke Pakson kõndis 4.15 kilomeetrit ja ta aeg oli 37m:41s. Palju kiiremini ei oleks ta ka raha eest suutnud.
Õhtupoolikul, pärast väikest puhkust ja üsna normaalset õhtusööki (üleeilne supp ja mõned võileivad) tundis Paksuke Pakson ennast juba päris hästi. Ja siis tegi ta päeva suurima vea. Naise küsimusele: "Ma mõtlesin, et teen mõned muffinid. Mis sa arvad?" andis ta kahest võimalikust vastusevariandist selle totaalselt vale:
a) Issand jumal, vaata mind! Kas ma näen välja nagu ma peaks veel õhtul kella üheksa ajal mõned muffinid sisse ajama. Mind oleks vaja kaheks kuuks Buchenwaldi saata, mitte õhtuti jahutoodetega nuumata. Pane nüüd see jahupakk riiulile tagasi ja tule parem siia minu juurde ja teeme mõned kükid ja kätekõverdused. Elame mõlemad kauem.
b) Jah, see on väga hea mõte. Ma siin üritan küll vaikselt aru saada, kuidas seda va kehakaalu alla saada ja üheks suureks probleemiks on igasugused õhtused snäkid, aga ma olen tugeva iseloomuga inimene ja need paar isuäratavalt auravat muffinit nüüd küll mind rajalt kõrvale ei kisu. Nii et head kokkamist, kallis!
Muffinid astusid ahjust välja kella 21 paiku ja kergitasid oma rosinasi mütsikesi. Paksuke Pakson oiatas ja varjas ennast diivani taha. Aga kui ka muffinite eest võid sa ennast peita, siis nende lõhna eest ei varju sa mitte iialgi. Ka Paksuke Pakson kapitaliseerus. Muffinite arme piiras ta sisse nagu eristusmärkideta armee Krimmi. Paksuke Pakson sai pidama kuuenda muffini juures, pesi muffinipurused hambad puhtaks ja vajus voodisse. Mõnepäevane proovikalorilugemine on vajalik, mõtles ta juba ei tea mitmendat korda selle päeva jooksul.
Kuigi Paksuke Pakson oli juba mitu päeva kaalunud ideed hakata natukene tervislikumalt toituma, oli seda mõtet mõelda kordades mõnusam kui teoks teha. Kindlasti tegi esimese sammu astumise keerulisemaks see, et Paksuke Pakson oli harjunud hommikuti kodus kogu muust perest poolteist tundi varem ärkama ning seetõttu pani ta ennast alati vaikselt riidesse ja hiilis tööle. Hommikusöögi koos ajalehega haaras ta tavaliselt kusagilt bensiinijaamast ja nautis neid siis auto armatuurlaua valgel. Hommikusöögi menüü koosnes üldjuhul samadest komponentidest - kartulisalat või Statoili hot-dog, mingi energiajook või kohvi ja siis veel mingi rasvasem snäkk või midagi. Ja loomulikult viineripirukad, kaks või kolm (olenevalt Uraani deklinatsioonist) auravat kaunitari.
Aga kolm päeva viineripirukateta ja Paksuke Pakson ei olnud enam seesama mees. Ta oli poolteist kilo kergem. Kuigi see kaalukaotus oli selgelt diureetiline (emakeeli: kehast oli kadunud poolteist liitrit vett ja muud ei midagi), sest oma elustiilis ei olnud Paksuke Pakson küll midagi muutnud, oli see siiski julgustav algus.
Kolmveerand seitsme ajal Statoli menüüd takseerides tegi Paksuke Pakson järgmise olulise otsuse - ta ei võtagi energiajooki ja ostab selle asemel hoopis mineraalvee! Otsus oli ootamatu ka ta enda jaoks ning Borjomi ja Värska vahel valides märkas Paksuke Pakson, et ta käed lausa värisevad erutusest. Paksuke Pakson ei olnud absoluutselt veendunud, kas tehtud valik ka kaalukaotamisele kaasa aitab, aga südamepuperdamise ja kehas mäslevate keemiliste ühendite arvukuse vähendamisele pidi see kindlasti kaasa aitama.
Energiajoogist loobumine oli iseenesest nii suur samm, et Paksuke Pakson kaalus päris pikalt, kas ennast ehk viineripirukatega premeerida, aga loobus sellest siiski. See oleks sama rumal, kui mägironija premeeriks ennast kümme minutit pärast ronimise algust hea ronimise eest sellega, et laseks ennast nööripidi maapinnale tagasi ja alustaks uuesti, mõtles ta.
Muus osas menüüs olulisi muutusi ei olnud: Paksuke Pakson ostis mineraalvee kõrvale topethotdogi, mis on tuntud ka kaheraudse nime all ja mille Anu Saagim kunagi Eesti seksikamaks toiduks valis ja mingid lihakrõpsud või midagi sellist. Kogu kompott sai kenasti tarbitud autos Päevalehte lugedes.
Ka lõunasöögi valikul ei näidanud ta üles erilist loomingulisust ega soovi tervislikumalt toituda ja võttis Peetri Pizzast ühe pitsa ja loputas selle alla klaasi Saku Rockiga. Kaloreid tuli mühinal.
Ja nii juhtuski, et oma blogi neljandal päeval, töölt kodu poole sõites, jõudis Paksuke Paksonini kohale see hingepõhjas pikalt kipitanud tunne, et ta toitumine on ikka päris paigast ära ja sellisel moel jätkates on ka tulevikus tema elu ainuke M see, mis vaatab vastu tualetiukselt ning tema riietel võtavad ka tulevikus tooni tähekombinatsioonid XXL ja edasi.
Ja Paksuke Pakson otsustas teha midagi, mida ta ei olnud ammu-ammu teinud. Wikipedia defineerib selle tegevuse nii: "X on on kultuuri valdkond või tegevus, mis haarab inimese kehalise ehk füüsilise arendamisega seotut." Mis see on? Jah, kallid lugejad, see on tõesti kehakultuur. Paksuke Pakson otsustas 19.märtsi õhtupoolikul Anno Domini 2014 tegeleda kehakultuuriga.
Ta otsis kapist üles sooja pesu ja dressid, tõmbas peale kilejope ja pähe nokamütsi, andis naisele ja lastele jumalajätumusi ja astus saabuvasse öhe. Võttes arvesse tema elustiili ja viimase aja kehakultuurimise tihedust oli infarkti tõenäosus üle 20%.
Paksuke Pakson on eesmärgipärane ja nii oli tema esimeseks ülesandeks eesmärgi seadmine. Aasta esimese kehakultuuri eesmärgiks sai mitte ära surra ja kõndida vähemalt 3km. Paksuke Pakson teadis, et kui ta üritab kolme kilomeetrit ringikujulisel rajal läbida (näiteks ümber maja seigelda), siis annab ta üsna pea alla ja astub pärast mõnda ringi sooja tuppa tagasi. Selle vältimiseks oli tal teistsugune plaan - kõndida majast ühes suunas nii kaugele kui rammu ja julgust on ja siis tagasi tulla. Riskantne? Jah. Õnnestumise tõenäosus suurem kui 0? Tõenäoliselt.
Esimese kilomeetri läbis Paksuke Pakson nii, et ei pannud iseennast tähelegi. Nii hea oli värskes õhus olla ja esimesi lõunamaalt tagasi lennanud hullukesi kuulata. Veri liikus sees oluliselt suurema kiirusega kui tavaliselt ja palged õhetasid. Kuigi pidevalt uhas temast mööda kepikõndi tegevaid neiusid ja daame, oli Paksuke Pakson õnnelik. Las nad kimavad! Tema edu võti ei ole mitte kiirus vaid vastupidavus.
See väärarusaam kestis veel vast pool kilomeetrit. Siis mõistis Paksuke Pakson, et ka tema vastupidavus pole parimate päevade tasemel. Samm jäi aina töntsimats ja hingamisse hakkasid tekkima paanikanoodid. Sellistel hetkedel juhtub nõrgema psüühhikaga inimesel kaardimajakene - esimese mugavuse kadumine on nagu kaardimaja alumise kaardi ära tõmbamine ja ülejäänud tulevad ise kolinal. Paksuke Pakson tundis järsku, et tal kõrvad külmetavad, siis hakkas teda häirima, kuidas tal pekk kõhu peal võdiseb ning tagatipuks hakkas veel ka vasak põlv valutama. Ja õues oli nii pime ja vist isegi natukene libe. Kui Paksuke Pakson oli veidi üle kahe kilomeetri vastu pidanud, pööras ta otsa ringi ja hakkas kodu poole tagasi kulgema. Enam ei olnud tal aega sulavat lund vaadata ja raagus puudel hullavaid linnukesi kuulata, peas vasardas soov koju jõuda ja diivanile vajuda.
Paksuke Pakson ei surnud ära. Ta ei kukkunud kokku ja ta ei jäänud isegi kordagi seisma. Tegelikult oli ta koju jõudes täitsa normaalses seisus ja praalis pärast pingutuse lõppu üle õla tärkava kevade poole kiigates, et järgmine kord paneb ta veel rohkem hullu. Aga ta oli päris väsinud. Ja ta mõistis, et selle keha putitamine näiteks viie kilomeetri jooksu vormi saab olema suur väljakutse. Paksuke Pakson kõndis 4.15 kilomeetrit ja ta aeg oli 37m:41s. Palju kiiremini ei oleks ta ka raha eest suutnud.
Õhtupoolikul, pärast väikest puhkust ja üsna normaalset õhtusööki (üleeilne supp ja mõned võileivad) tundis Paksuke Pakson ennast juba päris hästi. Ja siis tegi ta päeva suurima vea. Naise küsimusele: "Ma mõtlesin, et teen mõned muffinid. Mis sa arvad?" andis ta kahest võimalikust vastusevariandist selle totaalselt vale:
a) Issand jumal, vaata mind! Kas ma näen välja nagu ma peaks veel õhtul kella üheksa ajal mõned muffinid sisse ajama. Mind oleks vaja kaheks kuuks Buchenwaldi saata, mitte õhtuti jahutoodetega nuumata. Pane nüüd see jahupakk riiulile tagasi ja tule parem siia minu juurde ja teeme mõned kükid ja kätekõverdused. Elame mõlemad kauem.
b) Jah, see on väga hea mõte. Ma siin üritan küll vaikselt aru saada, kuidas seda va kehakaalu alla saada ja üheks suureks probleemiks on igasugused õhtused snäkid, aga ma olen tugeva iseloomuga inimene ja need paar isuäratavalt auravat muffinit nüüd küll mind rajalt kõrvale ei kisu. Nii et head kokkamist, kallis!
Muffinid astusid ahjust välja kella 21 paiku ja kergitasid oma rosinasi mütsikesi. Paksuke Pakson oiatas ja varjas ennast diivani taha. Aga kui ka muffinite eest võid sa ennast peita, siis nende lõhna eest ei varju sa mitte iialgi. Ka Paksuke Pakson kapitaliseerus. Muffinite arme piiras ta sisse nagu eristusmärkideta armee Krimmi. Paksuke Pakson sai pidama kuuenda muffini juures, pesi muffinipurused hambad puhtaks ja vajus voodisse. Mõnepäevane proovikalorilugemine on vajalik, mõtles ta juba ei tea mitmendat korda selle päeva jooksul.
neljapäev, 20. märts 2014
Mõned päevad on vennad
Nädala teise päeva (tabavalt nimetatud teisipäevaks) hommikul oli Paksuke Paksoni rahulolu samasugune nagu eelmisel hommikul - kehakaalust oli pool kilogrammi kuhugi parematele jahimaadele läinud ja Paksuke Paksoni unised silmad takseerisid vannitoakaalu poolt pakutavat numbrit 98,8. Kuigi kahe päevaga kilo kaotamine ei ole ka teab mis saavutus (võta paar Big Mäkki, mõni õlts ja kilo tagasi), astus Paksuke Pakson ikkagi kolm korda kaalu peale enne kui ta uue numbri registreeris.
Kalorite lugemisest sellel päeval veel asja ei saanud - nimelt otsustas Paksuke Pakson jällegi autos nauditava hommikusöögi kasuks ning tema menüüs olevatele toodetele ei olnud poemüüjad tervisest hoolivate klientide hoidmise eesmärgil kalorinumbreid külge pannud. Jah, Paksuke Pakson võttis jälle kartulisalati, energiajoogi ja, et päevad ei oleks nii vennad, kalakonservi asemel keedetud seakeele, mis oli kenasti suupäraseks viilutatud. Viineripirukaid Paksuke Pakson teist päeva järjest ei võtnud - tal hakkas peas tekkima hüpotees, et kui ta viineripirukaid ei söö, siis kaotab ta päevas pool kilo.
Lõunasöögi sõi ta seekord kohalikus sööklas ja ahmis endale sisse väikese seljanka ja keskpärase seaprae. Kuigi ka nendele asjadele oli ilma kaalujälgija geenita suht võimatu mingit adekvaatset kalorinumbrit külge panna, arvas Paksuke Pakson, et lõunasöök jäi normide piiridesse, sest ta oli võimeline oigamata kolmandale korrusele oma arvuti taha loivama. Paksuke Pakson arvas, et kui ta sööb õhtul taldriku eilset suppu ja teeb külmkapi ukse lahti ainult sellel eesmärgil, et tuvastada, kas paha hais tuleb sealt või prügikastist, siis võib ta veel ka kolmanda päeva järjest kaalust järele anda.
Paksuke Pakson oligi üsna tubli. Ta sõi suure kausi suppi, meisterdas sinna kõrvale kaks võileivaigerikku ja suutis ülejäänud õhtu näppu imedes mööda saata. Noh ... peaaegu - kell kümme läks kere heledaks ja Paksuke Pakson sõi kaks pirni. Ja kell pool üksteist helendas ta kere ikka veel ja Paksuke Pakson konsumeeris ühe täiendava võileiva.
Kell kolmveerand üksteist otsustas Paksuke Pakson, et söömise asemel on targem magama minna ja seda ta iseenda kestvate ovatsioonide saatel tegi.
Päev oli möödunud sarnaselt eelmisele - puudus igasugune kontroll oma toitumise üle ja puudus igasugune kehaline tegevus. Paksuke Pakson teadis, et tal on veel arenguruumi.
Kalorite lugemisest sellel päeval veel asja ei saanud - nimelt otsustas Paksuke Pakson jällegi autos nauditava hommikusöögi kasuks ning tema menüüs olevatele toodetele ei olnud poemüüjad tervisest hoolivate klientide hoidmise eesmärgil kalorinumbreid külge pannud. Jah, Paksuke Pakson võttis jälle kartulisalati, energiajoogi ja, et päevad ei oleks nii vennad, kalakonservi asemel keedetud seakeele, mis oli kenasti suupäraseks viilutatud. Viineripirukaid Paksuke Pakson teist päeva järjest ei võtnud - tal hakkas peas tekkima hüpotees, et kui ta viineripirukaid ei söö, siis kaotab ta päevas pool kilo.
Lõunasöögi sõi ta seekord kohalikus sööklas ja ahmis endale sisse väikese seljanka ja keskpärase seaprae. Kuigi ka nendele asjadele oli ilma kaalujälgija geenita suht võimatu mingit adekvaatset kalorinumbrit külge panna, arvas Paksuke Pakson, et lõunasöök jäi normide piiridesse, sest ta oli võimeline oigamata kolmandale korrusele oma arvuti taha loivama. Paksuke Pakson arvas, et kui ta sööb õhtul taldriku eilset suppu ja teeb külmkapi ukse lahti ainult sellel eesmärgil, et tuvastada, kas paha hais tuleb sealt või prügikastist, siis võib ta veel ka kolmanda päeva järjest kaalust järele anda.
Paksuke Pakson oligi üsna tubli. Ta sõi suure kausi suppi, meisterdas sinna kõrvale kaks võileivaigerikku ja suutis ülejäänud õhtu näppu imedes mööda saata. Noh ... peaaegu - kell kümme läks kere heledaks ja Paksuke Pakson sõi kaks pirni. Ja kell pool üksteist helendas ta kere ikka veel ja Paksuke Pakson konsumeeris ühe täiendava võileiva.
Kell kolmveerand üksteist otsustas Paksuke Pakson, et söömise asemel on targem magama minna ja seda ta iseenda kestvate ovatsioonide saatel tegi.
Päev oli möödunud sarnaselt eelmisele - puudus igasugune kontroll oma toitumise üle ja puudus igasugune kehaline tegevus. Paksuke Pakson teadis, et tal on veel arenguruumi.
Tavaline tööpäev
Eelmise päeva õhtusöögi vahetamine kuuma rohelise lurri vastu oli Paksuke Paksoni kõhust järgmiseks hommikuks täistundmuse ära viinud ja ta oli tegelikult ärgates üsna näljane. Kuna Paksuke Pakson oli harjunud ennast hommikuti esmalt kaaluma, siis tuterdas ta esimese asjana vannituppa ja veendus, et ta oli kaalust oluliselt alla võtnud ja kaalus ainult 99,3 kilogrammi. Ühesõnaga, pool kilo oli nagu pekinoaga külest lõigatud!
Heakene küll, Paksuke Pakson oli juba kogenud kaaluleastuja ja temas eelmise päevaga võrreldes poole kilo kadumine erilist eufooriat ei tekitanud. Ta oli mõnikord päevaga ka üle kahe kilo kaotanud ja sellist selle peale sellist kasatshokki keerutanud, et ... Aga kui lõpuks ikkagi kuuga pool kilo juurde tuleb, siis ei omanud need päevased kõikumised mingit tähtsust. Hea tundega alustas Paksuke Pakson päeva siiski - ta patsutas end oma pekisele põsele ja kinnitas endale hellalt, et tema poolt välja töötatud plaan üldise ja igavesti kestva õnne ja rahuloluni, töötab kenasti.
Kuigi Paksuke Pakson oli planeerinud asju teistmoodi teha kui tavaliselt, tegi ta hommikusöögi sellise enesetapjaliku nagu alati - võttis Konsumist ajalehe (seda ta ei söönud), karbi kartulisalatit, energiajoogi ja mingi kalakonservi ja mälus need autos istudes ja ajalehte lugedes aeglaselt sisse. Ainsa erinevusena ei võtnud ta igahommikusi viineripirukaid. Traditsioone oli lihtsalt nii raske murda. Lisaks kinnitas Paksuke Pakson endale, et see on viimane kord ja järgmine kord istub ta auto asemel juba kontori kööginurgas nagu normaalne inimene ja vitsutab oma poolfabrikaate seal.
Et juttu mitte liiga pikaks ajada, siis lõunasöök oli tal samasugune. Ainult energiajoogi asemel ostis Paksuke Pakson tavalise õlle. Kontoris oli niigi mitu kruusi kohvi sisse laksatud ja päeva kofeiini, tauriini ja muude iinide norm oli juba mitmekordselt ja kuhjaga täis.
Ühtlasi otsustas Paksuke Pakson, et nädala jooksul hakkab ta mingeid asju menüüs mingite muude asjade vastu vahetama ja mingi aja pärast ehk isegi natukenegi kaloreid lugema, et aru saada, kui palju ta endale asju sisse ahmib. Paksuke Pakson ei tahtnud kohe kõiki asju korraga muutma hakata - ta oli asju põhjalikult läbi mõtlev ja pikalt kalkuleeriv Eesti mees, kelle tõenäosus muu maailma kolleegidega võrreldes igasugustesse südamehaigustesse surra oli seetõttu palju suurem.
Kiire kalkulatsioon konkreetse päeva hommiku- ja lõunasöögi karbitoodete ümbristelt numbreid kokku lüües andis hommikusöögile umbes 800 kcal ja lõunasöögile 1100 kcal kanti. Need numbrid teadmiseks võtnud, veeretas Paksuke Pakson päeva kenasti õhtusse. Õhtusöök oli seekord jälle tagasihoidlikum - supilurr paari võileivaga ja magama läks Paksuke Pakson mitte väga punnis mehena.
Unes nägi ta seda kuidas ta sporti teeb. Sellel aastal polegi veel sporti teinud, mõtles ta värviliste unenägude virrvarris seigeldes.
Heakene küll, Paksuke Pakson oli juba kogenud kaaluleastuja ja temas eelmise päevaga võrreldes poole kilo kadumine erilist eufooriat ei tekitanud. Ta oli mõnikord päevaga ka üle kahe kilo kaotanud ja sellist selle peale sellist kasatshokki keerutanud, et ... Aga kui lõpuks ikkagi kuuga pool kilo juurde tuleb, siis ei omanud need päevased kõikumised mingit tähtsust. Hea tundega alustas Paksuke Pakson päeva siiski - ta patsutas end oma pekisele põsele ja kinnitas endale hellalt, et tema poolt välja töötatud plaan üldise ja igavesti kestva õnne ja rahuloluni, töötab kenasti.
Kuigi Paksuke Pakson oli planeerinud asju teistmoodi teha kui tavaliselt, tegi ta hommikusöögi sellise enesetapjaliku nagu alati - võttis Konsumist ajalehe (seda ta ei söönud), karbi kartulisalatit, energiajoogi ja mingi kalakonservi ja mälus need autos istudes ja ajalehte lugedes aeglaselt sisse. Ainsa erinevusena ei võtnud ta igahommikusi viineripirukaid. Traditsioone oli lihtsalt nii raske murda. Lisaks kinnitas Paksuke Pakson endale, et see on viimane kord ja järgmine kord istub ta auto asemel juba kontori kööginurgas nagu normaalne inimene ja vitsutab oma poolfabrikaate seal.
Et juttu mitte liiga pikaks ajada, siis lõunasöök oli tal samasugune. Ainult energiajoogi asemel ostis Paksuke Pakson tavalise õlle. Kontoris oli niigi mitu kruusi kohvi sisse laksatud ja päeva kofeiini, tauriini ja muude iinide norm oli juba mitmekordselt ja kuhjaga täis.
Ühtlasi otsustas Paksuke Pakson, et nädala jooksul hakkab ta mingeid asju menüüs mingite muude asjade vastu vahetama ja mingi aja pärast ehk isegi natukenegi kaloreid lugema, et aru saada, kui palju ta endale asju sisse ahmib. Paksuke Pakson ei tahtnud kohe kõiki asju korraga muutma hakata - ta oli asju põhjalikult läbi mõtlev ja pikalt kalkuleeriv Eesti mees, kelle tõenäosus muu maailma kolleegidega võrreldes igasugustesse südamehaigustesse surra oli seetõttu palju suurem.
Kiire kalkulatsioon konkreetse päeva hommiku- ja lõunasöögi karbitoodete ümbristelt numbreid kokku lüües andis hommikusöögile umbes 800 kcal ja lõunasöögile 1100 kcal kanti. Need numbrid teadmiseks võtnud, veeretas Paksuke Pakson päeva kenasti õhtusse. Õhtusöök oli seekord jälle tagasihoidlikum - supilurr paari võileivaga ja magama läks Paksuke Pakson mitte väga punnis mehena.
Unes nägi ta seda kuidas ta sporti teeb. Sellel aastal polegi veel sporti teinud, mõtles ta värviliste unenägude virrvarris seigeldes.
Otsuse sünd
Paksuke Pakson ärkas 16.märtsi hommikul üles ja ta enesetunne oli nagu trammiukse vahele jäänud kilekotil, milles on mitu karpi kanamune. Paksuke Pakson oli samamoodi väliselt veidi lömmis ja natukene kahtlusttekitav, aga ilma tema sisse vaatamata ei oleks keegi osanud öelda, kas asjad on korras või mitte.
Paksuke Pakson ise teadis, et asjad ei ole korras. Üle-eelmisel päeval oli ta ennast purju joonud. Eelmisel päeval oli ta ennast ravinud - joonud kaks pohmelliõllet, lebanud sohval ja vaadanud üksteisele järgnevaid spordisaateid ning söönud valimatult kõike, mida ta kööginurgas surisevast külmakapist leidis. Külmakapis oli igasugu prahti, mida Ott Kiivikas elu sees suhu ei paneks, sest Paksuke Pakson ei ole just väga tervisliku toitumise viljeleja. Kõige selle tõttu tundis Paksuke Pakson 16.märtsi hommikul isegi ilma hommikusöögita, et tal on kõht täis ja kole raske olla.
Kaal ragises ähvardavalt, kui Paksuke Pakson selle peale astus, aga katki ei läinud. Ragises ja vuristas ette numbrid 99,8 kilogrammi. Võttes arvesse, et Paksuke Pakson oli hommikuti püsti tõustes umbes 189 sentimeetrit kõrge, andis kiire kehamassiindeksi (KMI) kalkuleerimine tulemuseks 27,9 midagit, mis on suht mugavalt seal ülekaalulisuse ja rasvumise I astme vahel. Tõe huvides peab muidugi märkima, et Paksuke Pakson oli elus kaalunud ka 101,2 kilogrammi, seda 1.jaanuari hommikul, kui selja taga oli olnud poolteist nädalat pidu ja pillerkaari, ja nii palju ei tahtnud ta enam kunagi kaaluda.
Tervise Arengu Instituudi kodulehelt luges Paksuke Pakson, et "inimesed, kes on ülekaalulised, on rohkem ohustatud erinevate haiguste poolt" ja et "mida kõrgem KMI, seda suurem on oht tervisehädadele" ja et "hiljutised uuringud on näidanud kõrgenenud vererõhu, diabeedi ja südamehaiguste seost kõrgema KMI-ga" ja veel et "kasulik oleks sobiva tervisliku kaalulangetamise meetodi (nt. tasakaalustatud toitumine ja sagedasem liikumine) leidmine".
Paksuke Pakson vajus korraks unistustesse ja tema silme ees kangastus, kuidas ta juuli teises pooles lihaste mängeldes sillerdavasse merre jookseb ja on nii peenike, et ujukad vajuvad poole jooksu pealt jalast. Ja naised rannas muudkui ohhetavad ja ahhetavad. Unistuse täitumiseks polnud vaja teha muud, kui välja mõelda ja kasutusele võtta mõni tervislik kaalulangetamise meetod.
Hommikul Paksuke Pakson veel mingeid olulisi elu muutvaid otsuseid tegema ei kippunud, aga kui ta oli pärast diivanil vedelemist täis pikitud päeva endale lõuna- ja õhtusöögi vahelised praekartulid viineritega sisse oli keeranud ja ägises kurguni täis olles elutoas tugitoolis, otsustas ta, et ta ei taha rasvuda. Isegi mitte esimesse astmesse. Ja et teeb selle kuradi tervisliku kaalulangetamise meetodi ära ja võtab kasutusele.
Mingil headkuulutaval moel oli kell tema otsuse tegemise hetkel kuupäevaga sarnaselt 16.03 ja sellist sümboolikat ei tohtinud ta ignoreerida. Paksuke Pakson tegi koheselt mõned otsused, mis pidid tema elu igaveseks muutma ning tagama, et ta jõuab tulevikus ilma peatumata neljandale korrusele kõndida, vajadusel trammi taga nii kaua jooksu imiteerida kuni trammijuht märkab, üle 20 minuti püsti seista ning teha suurt hulka muid olulisi asju, mida ta tol pärastlõunal ei suutnud, aga vajalikuks pidas:
Paksuke Pakson ise teadis, et asjad ei ole korras. Üle-eelmisel päeval oli ta ennast purju joonud. Eelmisel päeval oli ta ennast ravinud - joonud kaks pohmelliõllet, lebanud sohval ja vaadanud üksteisele järgnevaid spordisaateid ning söönud valimatult kõike, mida ta kööginurgas surisevast külmakapist leidis. Külmakapis oli igasugu prahti, mida Ott Kiivikas elu sees suhu ei paneks, sest Paksuke Pakson ei ole just väga tervisliku toitumise viljeleja. Kõige selle tõttu tundis Paksuke Pakson 16.märtsi hommikul isegi ilma hommikusöögita, et tal on kõht täis ja kole raske olla.
Kaal ragises ähvardavalt, kui Paksuke Pakson selle peale astus, aga katki ei läinud. Ragises ja vuristas ette numbrid 99,8 kilogrammi. Võttes arvesse, et Paksuke Pakson oli hommikuti püsti tõustes umbes 189 sentimeetrit kõrge, andis kiire kehamassiindeksi (KMI) kalkuleerimine tulemuseks 27,9 midagit, mis on suht mugavalt seal ülekaalulisuse ja rasvumise I astme vahel. Tõe huvides peab muidugi märkima, et Paksuke Pakson oli elus kaalunud ka 101,2 kilogrammi, seda 1.jaanuari hommikul, kui selja taga oli olnud poolteist nädalat pidu ja pillerkaari, ja nii palju ei tahtnud ta enam kunagi kaaluda.
Tervise Arengu Instituudi kodulehelt luges Paksuke Pakson, et "inimesed, kes on ülekaalulised, on rohkem ohustatud erinevate haiguste poolt" ja et "mida kõrgem KMI, seda suurem on oht tervisehädadele" ja et "hiljutised uuringud on näidanud kõrgenenud vererõhu, diabeedi ja südamehaiguste seost kõrgema KMI-ga" ja veel et "kasulik oleks sobiva tervisliku kaalulangetamise meetodi (nt. tasakaalustatud toitumine ja sagedasem liikumine) leidmine".
Paksuke Pakson vajus korraks unistustesse ja tema silme ees kangastus, kuidas ta juuli teises pooles lihaste mängeldes sillerdavasse merre jookseb ja on nii peenike, et ujukad vajuvad poole jooksu pealt jalast. Ja naised rannas muudkui ohhetavad ja ahhetavad. Unistuse täitumiseks polnud vaja teha muud, kui välja mõelda ja kasutusele võtta mõni tervislik kaalulangetamise meetod.
Hommikul Paksuke Pakson veel mingeid olulisi elu muutvaid otsuseid tegema ei kippunud, aga kui ta oli pärast diivanil vedelemist täis pikitud päeva endale lõuna- ja õhtusöögi vahelised praekartulid viineritega sisse oli keeranud ja ägises kurguni täis olles elutoas tugitoolis, otsustas ta, et ta ei taha rasvuda. Isegi mitte esimesse astmesse. Ja et teeb selle kuradi tervisliku kaalulangetamise meetodi ära ja võtab kasutusele.
Mingil headkuulutaval moel oli kell tema otsuse tegemise hetkel kuupäevaga sarnaselt 16.03 ja sellist sümboolikat ei tohtinud ta ignoreerida. Paksuke Pakson tegi koheselt mõned otsused, mis pidid tema elu igaveseks muutma ning tagama, et ta jõuab tulevikus ilma peatumata neljandale korrusele kõndida, vajadusel trammi taga nii kaua jooksu imiteerida kuni trammijuht märkab, üle 20 minuti püsti seista ning teha suurt hulka muid olulisi asju, mida ta tol pärastlõunal ei suutnud, aga vajalikuks pidas:
- Otsus 1. Tuleb hakata asju teistmoodi tegema.
- Otsus 2. Tuleb teha blogi.
- Otsus 3. Tuleb loota parimat.
Tellimine:
Postitused (Atom)