Tavaline tööpäev

Eelmise päeva õhtusöögi vahetamine kuuma rohelise lurri vastu oli Paksuke Paksoni kõhust järgmiseks hommikuks täistundmuse ära viinud ja ta oli tegelikult ärgates üsna näljane. Kuna Paksuke Pakson oli harjunud ennast hommikuti esmalt kaaluma, siis tuterdas ta esimese asjana vannituppa ja veendus, et ta oli kaalust oluliselt alla võtnud ja kaalus ainult 99,3 kilogrammi. Ühesõnaga, pool kilo oli nagu pekinoaga külest lõigatud!

Heakene küll, Paksuke Pakson oli juba kogenud kaaluleastuja ja temas eelmise päevaga võrreldes poole kilo kadumine erilist eufooriat ei tekitanud. Ta oli mõnikord päevaga ka üle kahe kilo kaotanud ja sellist selle peale sellist kasatshokki keerutanud, et ... Aga kui lõpuks ikkagi kuuga pool kilo juurde tuleb, siis ei omanud need päevased kõikumised mingit tähtsust. Hea tundega alustas Paksuke Pakson päeva siiski - ta patsutas end oma pekisele põsele ja kinnitas endale hellalt, et tema poolt välja töötatud plaan üldise ja igavesti kestva õnne ja rahuloluni, töötab kenasti.

Kuigi Paksuke Pakson oli planeerinud asju teistmoodi teha kui tavaliselt, tegi ta hommikusöögi sellise enesetapjaliku nagu alati - võttis Konsumist ajalehe (seda ta ei söönud), karbi kartulisalatit, energiajoogi ja mingi kalakonservi ja mälus need autos istudes ja ajalehte lugedes aeglaselt sisse. Ainsa erinevusena ei võtnud ta igahommikusi viineripirukaid. Traditsioone oli lihtsalt nii raske murda. Lisaks kinnitas Paksuke Pakson endale, et see on viimane kord ja järgmine kord istub ta auto asemel juba kontori kööginurgas nagu normaalne inimene ja vitsutab oma poolfabrikaate seal.

Et juttu mitte liiga pikaks ajada, siis lõunasöök oli tal samasugune. Ainult energiajoogi asemel ostis Paksuke Pakson tavalise õlle. Kontoris oli niigi mitu kruusi kohvi sisse laksatud ja päeva kofeiini, tauriini ja muude iinide norm oli juba mitmekordselt ja kuhjaga täis.

Ühtlasi otsustas Paksuke Pakson, et nädala jooksul hakkab ta mingeid asju menüüs mingite muude asjade vastu vahetama ja mingi aja pärast ehk isegi natukenegi kaloreid lugema, et aru saada, kui palju ta endale asju sisse ahmib. Paksuke Pakson ei tahtnud kohe kõiki asju korraga muutma hakata - ta oli asju põhjalikult läbi mõtlev ja pikalt kalkuleeriv Eesti mees, kelle tõenäosus muu maailma kolleegidega võrreldes igasugustesse südamehaigustesse surra oli seetõttu palju suurem.

Kiire kalkulatsioon konkreetse päeva hommiku- ja lõunasöögi karbitoodete ümbristelt numbreid kokku lüües andis hommikusöögile umbes 800 kcal ja lõunasöögile 1100 kcal kanti. Need numbrid teadmiseks võtnud, veeretas Paksuke Pakson päeva kenasti õhtusse. Õhtusöök oli seekord jälle tagasihoidlikum - supilurr paari võileivaga ja magama läks Paksuke Pakson mitte väga punnis mehena.

Unes nägi ta seda kuidas ta sporti teeb. Sellel aastal polegi veel sporti teinud, mõtles ta värviliste unenägude virrvarris seigeldes.