Nädala teise päeva (tabavalt nimetatud teisipäevaks) hommikul oli Paksuke Paksoni rahulolu samasugune nagu eelmisel hommikul - kehakaalust oli pool kilogrammi kuhugi parematele jahimaadele läinud ja Paksuke Paksoni unised silmad takseerisid vannitoakaalu poolt pakutavat numbrit 98,8. Kuigi kahe päevaga kilo kaotamine ei ole ka teab mis saavutus (võta paar Big Mäkki, mõni õlts ja kilo tagasi), astus Paksuke Pakson ikkagi kolm korda kaalu peale enne kui ta uue numbri registreeris.
Kalorite lugemisest sellel päeval veel asja ei saanud - nimelt otsustas Paksuke Pakson jällegi autos nauditava hommikusöögi kasuks ning tema menüüs olevatele toodetele ei olnud poemüüjad tervisest hoolivate klientide hoidmise eesmärgil kalorinumbreid külge pannud. Jah, Paksuke Pakson võttis jälle kartulisalati, energiajoogi ja, et päevad ei oleks nii vennad, kalakonservi asemel keedetud seakeele, mis oli kenasti suupäraseks viilutatud. Viineripirukaid Paksuke Pakson teist päeva järjest ei võtnud - tal hakkas peas tekkima hüpotees, et kui ta viineripirukaid ei söö, siis kaotab ta päevas pool kilo.
Lõunasöögi sõi ta seekord kohalikus sööklas ja ahmis endale sisse väikese seljanka ja keskpärase seaprae. Kuigi ka nendele asjadele oli ilma kaalujälgija geenita suht võimatu mingit adekvaatset kalorinumbrit külge panna, arvas Paksuke Pakson, et lõunasöök jäi normide piiridesse, sest ta oli võimeline oigamata kolmandale korrusele oma arvuti taha loivama. Paksuke Pakson arvas, et kui ta sööb õhtul taldriku eilset suppu ja teeb külmkapi ukse lahti ainult sellel eesmärgil, et tuvastada, kas paha hais tuleb sealt või prügikastist, siis võib ta veel ka kolmanda päeva järjest kaalust järele anda.
Paksuke Pakson oligi üsna tubli. Ta sõi suure kausi suppi, meisterdas sinna kõrvale kaks võileivaigerikku ja suutis ülejäänud õhtu näppu imedes mööda saata. Noh ... peaaegu - kell kümme läks kere heledaks ja Paksuke Pakson sõi kaks pirni. Ja kell pool üksteist helendas ta kere ikka veel ja Paksuke Pakson konsumeeris ühe täiendava võileiva.
Kell kolmveerand üksteist otsustas Paksuke Pakson, et söömise asemel on targem magama minna ja seda ta iseenda kestvate ovatsioonide saatel tegi.
Päev oli möödunud sarnaselt eelmisele - puudus igasugune kontroll oma toitumise üle ja puudus igasugune kehaline tegevus. Paksuke Pakson teadis, et tal on veel arenguruumi.
Üks pisiasi närib hinge: kui Paksuke Pakson on suvel nii peenike, et ujukad ära kukuvad, siis kas ta vahetab nime Peenike Peksoniks?
VastaKustutaAga muidu - tubli, viineripirukatest loobumine on kahtlemata suund õigemas suunas.
Paksuke Pakson oleks rõõmuga Peenike Peenikson (issand, milline nimi!), sest nimi ei riku meest. Isegi selline kole nimi ei kaalu rõõmu, mida tunneb Peenike Peeenikson, kui ta saab maratoni joosta, nägu ukse poole vaadates ukseaugust läbi minna ja võtab trollis pooleteise koha asemel ainult ühe. Aga sinna on pikk ja ohtusid täis tee ja Paksuke Pakson tegeleb probleemidega siis kui need tekivad.
VastaKustutaViineripirukatest loobumine on alles esimene samm loobumiste pikal teel. On veel üllatusi varuks.