reede, 29. august 2014
99 kilo
Ma kaalusin eile hommikul 99 kilogrammi. See on uus tippsaavutus ning sellisest tipust on hea alustada täiesti uut blogi. Uued eesmärgid, uus stiil ... uus lootus. Lähipäevil või isegi -tundidel on see blogi ajalugu ja ma alustan uue hooga, säde silmades.
laupäev, 23. august 2014
Spordipäev (20.08)
Kolmapäev oli kalendris punane ja selle tähistamiseks otsustasin ka mina suurema osa päevast puhata. Tegelikult poleks ma tööle läinudki, aga kuna ma esmaspäeval ennast näole ei andnud, siis istusin ma vahemikus 8.30 kuni 11.30 kontoris ja üritasin kasumit teenida.
Lõunal läksin ma suurema põnniga kinno. Ninjakilpkonnasid vaatama. RN tuli ka oma tüdrukutega ja nii me seal siis istusime - õlled näpus ja vaatasime kuidas lapsed möllasid popkornimeres ja rääkivad kilpkonnad möllasid ekraanil. Noh, lastele meeldis ja isedele oli ka paar mehisemat nalja. Pärast filmi käisime me kõik koos pizzat söömas (nagu ninjakilpkonnad!) ja ajasime RN-ga niisama juttu. Mõned sigaretid sai ka harjumusest tehtud.
Kaks õllet tegid jube uniseks ja nii tegime me põnniga koju jõudes esmalt ühe uinaku ning siis, jälle jõudu kogununa, otsustasin ma minna ja teha uus rekord viie kilomeetri läbimises. Eelmise blogi rekord oli vist midagi sinna 42 ja poole minuti kanti ja see sai võetud ka eesmärgiks. Ajasin dressi selga ja läksin kusagil veerand kümne paiku õhtul suurte plaanidega õue.
Üsna vaevaliselt tuli see viis kilomeetrit. Enamus maad sai sellise kiirema tempoga kõnnitud ja neli umbes 150 meetrist lõiku sörgitud-londitud. Kuna veidi enne lõppu oli selge, et uus rekord tuleb, siis päris kõike ma välja ei pannud. Lõpuks oli viie kilomeetri aeg 41 minutit ja 53 sekundit. Noh, Martiņš, tee järgi ... kümnes kilomeetris ...
Kehakaal: 97,7 kg. Raskelt kuluvad need grammid.
Alkoholi: 3,9 AÜ. Kaks õltsi.
Sigarette: 2.
Lõunal läksin ma suurema põnniga kinno. Ninjakilpkonnasid vaatama. RN tuli ka oma tüdrukutega ja nii me seal siis istusime - õlled näpus ja vaatasime kuidas lapsed möllasid popkornimeres ja rääkivad kilpkonnad möllasid ekraanil. Noh, lastele meeldis ja isedele oli ka paar mehisemat nalja. Pärast filmi käisime me kõik koos pizzat söömas (nagu ninjakilpkonnad!) ja ajasime RN-ga niisama juttu. Mõned sigaretid sai ka harjumusest tehtud.
Kaks õllet tegid jube uniseks ja nii tegime me põnniga koju jõudes esmalt ühe uinaku ning siis, jälle jõudu kogununa, otsustasin ma minna ja teha uus rekord viie kilomeetri läbimises. Eelmise blogi rekord oli vist midagi sinna 42 ja poole minuti kanti ja see sai võetud ka eesmärgiks. Ajasin dressi selga ja läksin kusagil veerand kümne paiku õhtul suurte plaanidega õue.
Üsna vaevaliselt tuli see viis kilomeetrit. Enamus maad sai sellise kiirema tempoga kõnnitud ja neli umbes 150 meetrist lõiku sörgitud-londitud. Kuna veidi enne lõppu oli selge, et uus rekord tuleb, siis päris kõike ma välja ei pannud. Lõpuks oli viie kilomeetri aeg 41 minutit ja 53 sekundit. Noh, Martiņš, tee järgi ... kümnes kilomeetris ...
Kehakaal: 97,7 kg. Raskelt kuluvad need grammid.
Alkoholi: 3,9 AÜ. Kaks õltsi.
Sigarette: 2.
Tagasi tsivilisatsioonis (19.08)
Esmaspäeva hommiku esimeseks väljakutseks oli kaalule astumine. Nädalavahetusel tarbitud makaronid olid vist küll suuremalt jaolt keha tagumise osa kaudu välja tulnud, aga tarbitud kalorid nuumasid ikka keharakkudes pekki. Tegin silmi avades otsuse, et kui kaal on alla 98.5 kilo, siis ma enesetappu planeerima ei hakka.
Oli "ainult" 97.6 kilogrammi. Kuna see oli neli päeva tagasi, siis ma enam täpselt ei mäleta, kui suur mu eufooria oli, aga igatahes patsutasin ma endale õlale ja lubasin, et nüüd hakkab aina paremini minema.
Tavapärasele tööpäeva jagas kaheks lõuna IK ja RN-ga. Õgisime ja tegime paar sigretti. Õhtul läksin ma suht vara magama, sest pikk nädalavahetus oli veel kontides. Enne uinumist lubasin endale, et järgmisel päeval proovin sporti teha.
Kehakaal: 97,6 kg.
Alkoholi: 0.
Sigarette: 2.
Oli "ainult" 97.6 kilogrammi. Kuna see oli neli päeva tagasi, siis ma enam täpselt ei mäleta, kui suur mu eufooria oli, aga igatahes patsutasin ma endale õlale ja lubasin, et nüüd hakkab aina paremini minema.
Tavapärasele tööpäeva jagas kaheks lõuna IK ja RN-ga. Õgisime ja tegime paar sigretti. Õhtul läksin ma suht vara magama, sest pikk nädalavahetus oli veel kontides. Enne uinumist lubasin endale, et järgmisel päeval proovin sporti teha.
Kehakaal: 97,6 kg.
Alkoholi: 0.
Sigarette: 2.
reede, 22. august 2014
Nuuma ja jooma (16.08 - 18.08)
Nagu eelmise postituse lõpus lubatud sai, siis eelmisel reedel ehk 15.08 kuupäeval ma enam pudelisse ei vaadanud. Sõitsin selle asemel Lätti ja keerasin kohapeale jõudes pärast traditsioonilisi tervitusi ja muljetusi magama. Laupäev ja pühapäev oli plaanis veeta sõpradega Kuramaal.
Järgmisest päevast võttiski oma osa autosõit Košragsi nimelisse kohta. Tee peal läks kurk nii kuivaks, et esimese asjana avasin ma kohapeale jõudes kohe õlle ning kainete päevade protsent kukkus kolinal alla poole. Ega päevast suurt midagi rääkida polegi - väikeste pausidega autosõit kestis kella kahest kella seitsmeni ja õhtu veetsime me vihmasabina tõttu suuremas osas siseruumides. Muljetades ja purjutades. Vahepeal läks vähe kenamaks ja me jõudsime väljas ühe grilliringi teha ja kokakoola pudelisse mentost toppida.
Kuna ainus seltskonna liige, kes suitsu tegi, oli selle maha jätnud, ei hakanud ma ka üksi mittesuitsetajaid piinama ning olin samuti tubakavaba. Ega ma mingi suitsetaja pole, onju. Õllesid ostsin ma kaasa ainult neli - see on selline kogus, et saab keele libedamaks, aga päris purju ei jää. Paraku on see ka selline kogus, mis ajab hamba hirmsasti verele. Pärast neljanda õlle lõpetamist oli kell pool kümme ja ma pidasin tõsist plaani oma lugupeetud kaasa rooli ajada ja poodi täiendava humalalaksu järele minna. Aga õnneks oli seekord vaim tugevam kui maks ja ma loobusin pärast mõningast mõttetööd. Ja nii ma nelja Läti õlle peale jäingi. Tunni aja pärast võttis suur autosõiduväsimus mind oma embusse ja ma poleks enam niikuinii viitsinud õlut juua.
Ausalt öeldes oli suht tühi päev - kaks päeva roolitamist olid mind kuidagi tuimaks teinud ning ühtegi eriti säravat ja põnevat vestlust mul sellel päeval polnudki. Samuti ei viitsinud me ilma tõttu peale ümber laua istumise ja jututamise midagi muud teha. Hea, et lapsed kaasas olid. Nendega saab alati nalja.
Kehakaal: ? Kaalu polnud kaasas.
Alkoholi: 7,9 AÜ (4 õlut).
Sigarette: 0.
Järgmine päev põõnasin ma kella veerand üheteistkümneni. Olin ametlikult viimane mees, kes silmad lahti tegi. Teistel oli hommikusöök juba mõnda aega söödud, kui ma trepist alla loivasin, ning mõni hulluke sättis ennast juba ennelõunasele jooksule. Sportlike inimestega on raske reisida. Süümekad tekivad.
Sõin kõhu täis ja jäin sportlasi ootama. Majja olid jäänud ainult mina, mu naine, kari lapsi ja üks sõber, kes arvas samuti, et sport on nõrkadele. Ülejäänud vennikesed olid kõik väljas sörkimas või rattaga sõitmas. Ligi tunni pidin ootama, siis hakkasid esimesed vennad tagasi jõudma.
Sõber Martiņš oli kümme kilomeetrit lontinud ja oli endaga ilgelt rahul. Uhkustas, et läheb varsti oma elu kolmandat maratoni jooksma ja et ta suudab kümme kilomeetrit 42 minutiga jooksta. Mul ajas see kopsu nii üle maksa, et ma otsustasin pärast seda nädalavahetust ka sportlikuks hakata. Esmalt tuli muidugi nädalavahetus üle elada.
Pärast seda kui higised sportimehed ja -naised olid ennast puhtaks küürinud, võtsime me autod ja rullusime Kolka poolsaare tippu, et seal ringi vaadata ja midagi hamba alla leida. Pärastlõuna veetsimega rõõmsalt seal. Ilm oli mõnus.
Aga õhtu tuli karm. Kuna plaanis oli saun teha, siis otsustasin ma õllekraami veidi arvukamalt varuda kui eelmisel õhtul. Võtsin igaks juhuks lausa seitse õlut. Noh, et ei jääks puudu või nii. Loomulikult vasardas mul peas ka blogi eesmärk, et ma päevas üle 10 alkoholiühiku ei joo (no see on laias laastus mingi viis õlut) ja ma kinnitasin endale terve poest tagasi tulemise aja, et kõiki õllesid ma kindlasti ära ei joo. Ma oleks need kindlasti kõik ära joonud ning veel kusagilt juurdegi proovinud näpata, kui saatus poleks vingerpussi mänginud. Nimelt tegi Martiņš õhtusöögiks üsna maitsva spagetti bolognese ja ma sõin seda millegipärast kaks suurt taldrikutäit. SUURT taldrikutäit. Nii suurt, et mul oli juba poole peal kõht punnis ja ausõna ei saa aru, miks ma selle teise taldrikutäie ära sõin. Mingi enesetõestamise värk vist.
Pärast söömise lõpetamist ägisesin ma igatahes pool tundi diivanil ja ei tahtnud isegi õlut. Just, ma sõin nii palju, et mul polnud enam õlleisu. Tehke järgi.
Mul oli lootus, et ehk aeg ja saun avitavad, aga makaronidest punnis kõhuga sauna minek oli õhtu teine viga. Kohe pärast esimest leili läks mu enesetunne kuidagi eriti uimaseks ning kuigi ma tegin ka vapralt teise leiliringi ning proovisin õlletki sisse valada, siis asja minust sellel õhtul enam ei saanud. Suts peale kümmet kobisin ma voodisse ja veetsin seal rahutu öö. Hommikul ärgates oli mul kõht veel ikka täis. Košmaar.
Kehakaal: ? Kaalu polnud kaasas.
Alkoholi: 6,3 AÜ. Kolm õlut suutsin ära juua ja neljandast mõne lonksu võtta.
Sigarette: 0.
Järgmisest päevast ainult lakooniliselt - ärkasime, sõime ja pakkisime perega asjad. Kell 11.30 istusin ma rooli ja veetsin seal sisuliselt terve päeva. Vahepeal pidasime suvemajas umbes kahe tunnise puhkuse, aga lõplikult sain ma rooli tagant ära alles õhtul kell 21. Selja taha oli kokku jäänud 530 kilomeetrit. Ja jube väsimus oli peal. Proovisin seda leevendada lätist kaasa võetud liitrise meeõluga, aga loomulikult tegi see veel unisemaks. Ühtlasi sai rikutud ka blogi reegel, et üksi kodus ei joo. Kuigi, tehniliselt oli kogu mu pere kodus, mis sest, et keegi teine ei joonud kas tahte või piisava ea puudumise tõttu.
Kell kümme kukkusin tühja pilguga voodisse. Tükk aega ei viitsi nüüd autoga sõita. Kumm oli ausalt öeldes nii tühi, et ma ei viitsinud ka järgmisel päeval oma sportlasekarjääri alustada, nagu algselt plaanis oli.
Kehakaal: ? Kaalu polnud kaasas.
Alkoholi: 4,3 AÜ (liitrine meeõlu).
Sigarette: 0.
Järgmisest päevast võttiski oma osa autosõit Košragsi nimelisse kohta. Tee peal läks kurk nii kuivaks, et esimese asjana avasin ma kohapeale jõudes kohe õlle ning kainete päevade protsent kukkus kolinal alla poole. Ega päevast suurt midagi rääkida polegi - väikeste pausidega autosõit kestis kella kahest kella seitsmeni ja õhtu veetsime me vihmasabina tõttu suuremas osas siseruumides. Muljetades ja purjutades. Vahepeal läks vähe kenamaks ja me jõudsime väljas ühe grilliringi teha ja kokakoola pudelisse mentost toppida.
Kuna ainus seltskonna liige, kes suitsu tegi, oli selle maha jätnud, ei hakanud ma ka üksi mittesuitsetajaid piinama ning olin samuti tubakavaba. Ega ma mingi suitsetaja pole, onju. Õllesid ostsin ma kaasa ainult neli - see on selline kogus, et saab keele libedamaks, aga päris purju ei jää. Paraku on see ka selline kogus, mis ajab hamba hirmsasti verele. Pärast neljanda õlle lõpetamist oli kell pool kümme ja ma pidasin tõsist plaani oma lugupeetud kaasa rooli ajada ja poodi täiendava humalalaksu järele minna. Aga õnneks oli seekord vaim tugevam kui maks ja ma loobusin pärast mõningast mõttetööd. Ja nii ma nelja Läti õlle peale jäingi. Tunni aja pärast võttis suur autosõiduväsimus mind oma embusse ja ma poleks enam niikuinii viitsinud õlut juua.
Ausalt öeldes oli suht tühi päev - kaks päeva roolitamist olid mind kuidagi tuimaks teinud ning ühtegi eriti säravat ja põnevat vestlust mul sellel päeval polnudki. Samuti ei viitsinud me ilma tõttu peale ümber laua istumise ja jututamise midagi muud teha. Hea, et lapsed kaasas olid. Nendega saab alati nalja.
Kehakaal: ? Kaalu polnud kaasas.
Alkoholi: 7,9 AÜ (4 õlut).
Sigarette: 0.
Järgmine päev põõnasin ma kella veerand üheteistkümneni. Olin ametlikult viimane mees, kes silmad lahti tegi. Teistel oli hommikusöök juba mõnda aega söödud, kui ma trepist alla loivasin, ning mõni hulluke sättis ennast juba ennelõunasele jooksule. Sportlike inimestega on raske reisida. Süümekad tekivad.
Sõin kõhu täis ja jäin sportlasi ootama. Majja olid jäänud ainult mina, mu naine, kari lapsi ja üks sõber, kes arvas samuti, et sport on nõrkadele. Ülejäänud vennikesed olid kõik väljas sörkimas või rattaga sõitmas. Ligi tunni pidin ootama, siis hakkasid esimesed vennad tagasi jõudma.
Sõber Martiņš oli kümme kilomeetrit lontinud ja oli endaga ilgelt rahul. Uhkustas, et läheb varsti oma elu kolmandat maratoni jooksma ja et ta suudab kümme kilomeetrit 42 minutiga jooksta. Mul ajas see kopsu nii üle maksa, et ma otsustasin pärast seda nädalavahetust ka sportlikuks hakata. Esmalt tuli muidugi nädalavahetus üle elada.
Pärast seda kui higised sportimehed ja -naised olid ennast puhtaks küürinud, võtsime me autod ja rullusime Kolka poolsaare tippu, et seal ringi vaadata ja midagi hamba alla leida. Pärastlõuna veetsimega rõõmsalt seal. Ilm oli mõnus.
Aga õhtu tuli karm. Kuna plaanis oli saun teha, siis otsustasin ma õllekraami veidi arvukamalt varuda kui eelmisel õhtul. Võtsin igaks juhuks lausa seitse õlut. Noh, et ei jääks puudu või nii. Loomulikult vasardas mul peas ka blogi eesmärk, et ma päevas üle 10 alkoholiühiku ei joo (no see on laias laastus mingi viis õlut) ja ma kinnitasin endale terve poest tagasi tulemise aja, et kõiki õllesid ma kindlasti ära ei joo. Ma oleks need kindlasti kõik ära joonud ning veel kusagilt juurdegi proovinud näpata, kui saatus poleks vingerpussi mänginud. Nimelt tegi Martiņš õhtusöögiks üsna maitsva spagetti bolognese ja ma sõin seda millegipärast kaks suurt taldrikutäit. SUURT taldrikutäit. Nii suurt, et mul oli juba poole peal kõht punnis ja ausõna ei saa aru, miks ma selle teise taldrikutäie ära sõin. Mingi enesetõestamise värk vist.
Pärast söömise lõpetamist ägisesin ma igatahes pool tundi diivanil ja ei tahtnud isegi õlut. Just, ma sõin nii palju, et mul polnud enam õlleisu. Tehke järgi.
Mul oli lootus, et ehk aeg ja saun avitavad, aga makaronidest punnis kõhuga sauna minek oli õhtu teine viga. Kohe pärast esimest leili läks mu enesetunne kuidagi eriti uimaseks ning kuigi ma tegin ka vapralt teise leiliringi ning proovisin õlletki sisse valada, siis asja minust sellel õhtul enam ei saanud. Suts peale kümmet kobisin ma voodisse ja veetsin seal rahutu öö. Hommikul ärgates oli mul kõht veel ikka täis. Košmaar.
Kehakaal: ? Kaalu polnud kaasas.
Alkoholi: 6,3 AÜ. Kolm õlut suutsin ära juua ja neljandast mõne lonksu võtta.
Sigarette: 0.
Järgmisest päevast ainult lakooniliselt - ärkasime, sõime ja pakkisime perega asjad. Kell 11.30 istusin ma rooli ja veetsin seal sisuliselt terve päeva. Vahepeal pidasime suvemajas umbes kahe tunnise puhkuse, aga lõplikult sain ma rooli tagant ära alles õhtul kell 21. Selja taha oli kokku jäänud 530 kilomeetrit. Ja jube väsimus oli peal. Proovisin seda leevendada lätist kaasa võetud liitrise meeõluga, aga loomulikult tegi see veel unisemaks. Ühtlasi sai rikutud ka blogi reegel, et üksi kodus ei joo. Kuigi, tehniliselt oli kogu mu pere kodus, mis sest, et keegi teine ei joonud kas tahte või piisava ea puudumise tõttu.
Kell kümme kukkusin tühja pilguga voodisse. Tükk aega ei viitsi nüüd autoga sõita. Kumm oli ausalt öeldes nii tühi, et ma ei viitsinud ka järgmisel päeval oma sportlasekarjääri alustada, nagu algselt plaanis oli.
Kehakaal: ? Kaalu polnud kaasas.
Alkoholi: 4,3 AÜ (liitrine meeõlu).
Sigarette: 0.
reede, 15. august 2014
Fifty-fifty (12.08 - 15.08)
Fakk, ma olen ise sama laisk nagu see eelmine mees. Tegin ühe posti ära ja siis kadusin sisuliselt kolmeks päevaks ära. Ehk andestate. Mul oli vaja elu juba sisse harjutatud rütmis edasi elada. Täiendasin muuseas eesmrke nõudega, et üksinda kodus tinutada ei tohi. Iga jumala blogimise päev on peas vasardanud mõte, et krabaks poest sikspaki ja läheks koju diivanile lesima. Seni olen veel tugev olnud ja napilt-napilt endale mõned päevad tagasi püstitatud eesmärkidesse jäänud, aga üldiselt on see üsna raske. Ja raskemaks läheb, sest nädalavahetus on kohe algamas ja ees ootab humalavesine Läti tripp Läti sõpradega.
Aga võtame siis päevhaaval. Ja lakooniliselt - ma peaks juba Riia poole sõitma.
Teisipäev, tuntud ka blogi esimese päeva nime all, oli tavaline ja igav. Punnitasin kergete jääknähtudega tööd teha ja unistasin, kuidas ma kunagi kauges tulevikus alla 90 kilo kaalun. Reaalsus on muidugi see, et sellist kaalu näen ma arvatavasti ainult siis, kui mult midagi ära amputeeritakse, aga las mul olla mõni unistus. Õhtul tulin hirmus õlleisusena koju ja siis tegingi maksa säästmiseks sellise reegli, et üksi kodus alkoholi tarbida ei tohi. Läksin selle asemel hoopis jalutama. Kõndisin koduümbruses pooleteise tunniga 9,5 kilomeetrit. Ilgelt nüri tegevus, juba kolmandal kilomeetril tuli kopp ette. Aga mul on rahakoti vahel motiveeriv pilt, kus Schwarzenneggeri keha otsa on minu pea liimitud, ja see hoidis napilt pinnal. Õhtul ei toimunud midagi. Lugesin vist Nick Hornby raamatut "Fever Pitch".
Öösel oli mul hea võimalus võrrelda, kummal juhul on parem uni - kas siis kui enne magamaminekut on joodud 9 õlut (minu esmaspäev) või siis kui on jalutatud 9 kilomeetrit (minu teisipäev). Vat ei ütle vastust, proovige ise.
Kehakaal: 97,2 kg.
Alkoholi: 0.
Sigarette: 0.
Ütlen juba ette ära, et teist päeva järjest kaine olla ma ei suutnud. Selles suhtes on blogi esimesed päevad head olnud, et ma jätkan samast kohast, kus pooleli jäi ning blogilugejad saavad üsna hea ülevaate sellest, millist hooraelu ma viimase kuu aja jooksul elanud olen. Või õigemini minu maks, see vana hoor. Mina olen lihtsalt sutenöör.
Kolmapäeval olin ma tegelikult kuni õhtu seitsmeni üsna tublilt tööl ja tegin palju asju. Aga siis helistas RN ja kutsus mind baari, et businessi arutada. Ma otsustasin minna autoga ja alkoholi mitte tarbida.
Reaalsus oli muidugi see, et kohe kui ma baari uksest sisse sain, otsustasin ma ühe õlle juua ja siis oodata, kuni olen kaine, et siis autoga koju minna. Selline lihtne, aga mõistlik plaan, eks? Pärast esimest õllet muundus reaalsus veelgi ja ma võtsin teise õlle. Ja kuigi plaanitud jutud olid selleks ajaks juba räägitud, koju ma enam ei kippunud, sest baariteleris oli lõppenud Rasmus Mägi edukas poolfinaal ja kohe-kohe pidi algama Gerd Kanteri šõu.
Pärast kolmandat õllet tegin ma lõpliku otsuse - võtan ühe veel ja koju ei lähegi. Magan hoopis RN-i pool - hea kohe hommikul auto võtta ja kontorisse sõita. Ja uskuge või mitte, peaaegu nii ma tegingi, sest õlut ma peale neljandat õlut enam ei joonudki. RN-i survel (ausõna!) võtsin küll hõbemedali tähistamiseks klaasi veini, no andke andeks.
Magama sain umbes veerand ühe paiku. Täispuhutav madrats, mille RN mulle lahkelt kusagilt välja taris, susises hommikuks üsna tühjaks. Seetõttu oli ka mu uni üsna heitlik. Ja noh, osaliselt olid viletsas unes süüdi ka need mootorraturid, kes kella kolme ja nelja vahel akna taga olevalt pikal ja sirgel tänaval kiiruskatseid tegid. Tõelised idioodid. Ma vahepeal mõtlesin, et viskan neid aknast millegagi, aga madrats oli juba nii töss, et sealt oli raske välja saada.
Kehakaal: 97,4 kg.
Alkoholi: 8 AÜ (4 lahjat õlut, väike pokaal veini).
Sigarette: 4.
Nädala neljas päev oli üsna samasugune. Hommikul ärkasin ma poole kaheksa paiku, siplesin ennast tühja madratsi embusest välja ning lahkusin pärast dušši vaikselt RN-i juurest, et enne tööpäeva algust midagi hamba alla leida.
Ausõna oli mul ka sellel päeval plaan peale kontorirallit koju minna ja midagi intelligentset teha, aga elul oli jälle korrektuuride tegemise tuju. Nimelt helistas pealelõunal kunagisest kursavennast sõber EO ja kutsus õhtusöögile. Ma polnud teda jaanipäevast saati näinud, nii et "Jah" ütlemine tuli kergelt.
Kuue paiku me kohtusimegi. Rääkisime 20 minutit privaatselt juttu ja kus siis hakkas inimesi voorima ...
Tuli välja, et ma polnud ainus õhtusöögile kutsutu ja infot kokkusaamisest oli veel igasugu sotsiaalmeedias levitet. Kella seitsme paiku oli meid juba kaheksa ja kogu seltskond pidas kenasti ja kultuurselt kella poole üheteistkümneni vastu. Joodi õlut ja meenutati vanu aegu. Mis peale poolt ühteteist sai, ma õnneks ei tea. Nimelt võtsin ma raske südame rindu ja läksin koju. Tavaliselt olen ma viimane lahkuja, nii et see oli suht üliinimlik pingutus. Aga ma kujutasin ette kuidas ma juba kolmandal päeval tulen siis blogisse gigapohmelli kirjeldama ja otsustasin seepeale koju minna. Sisse oli imetud kolm õlut ja suur hulk sigarette. Aga ei mingeid süümekaid, sellisest õhtust on siiamaani meel hea ja naeratus näol.
Kehakaal: ?. Ei leidnud RN-i juurest kaalu.
Alkoholi: 5.9 AÜ (3 majaõlut).
Sigarette: 8.
Tänane päev on koosolek koosoleku otsa. Kuna kell on 18.44 ja mul on kohe ees neli tundi roolis ning pärast seda ma arvatavasti enam midagi erilist ei tee, siis võib päeva statistika mõttes vist lukku panna. Saabki jälle kainete päevade protsendi 50 peale.
Kehakaal: 97,3 kg.
Alkoholi: 0.
Sigarette: 0.
Aga võtame siis päevhaaval. Ja lakooniliselt - ma peaks juba Riia poole sõitma.
Teisipäev, tuntud ka blogi esimese päeva nime all, oli tavaline ja igav. Punnitasin kergete jääknähtudega tööd teha ja unistasin, kuidas ma kunagi kauges tulevikus alla 90 kilo kaalun. Reaalsus on muidugi see, et sellist kaalu näen ma arvatavasti ainult siis, kui mult midagi ära amputeeritakse, aga las mul olla mõni unistus. Õhtul tulin hirmus õlleisusena koju ja siis tegingi maksa säästmiseks sellise reegli, et üksi kodus alkoholi tarbida ei tohi. Läksin selle asemel hoopis jalutama. Kõndisin koduümbruses pooleteise tunniga 9,5 kilomeetrit. Ilgelt nüri tegevus, juba kolmandal kilomeetril tuli kopp ette. Aga mul on rahakoti vahel motiveeriv pilt, kus Schwarzenneggeri keha otsa on minu pea liimitud, ja see hoidis napilt pinnal. Õhtul ei toimunud midagi. Lugesin vist Nick Hornby raamatut "Fever Pitch".
Öösel oli mul hea võimalus võrrelda, kummal juhul on parem uni - kas siis kui enne magamaminekut on joodud 9 õlut (minu esmaspäev) või siis kui on jalutatud 9 kilomeetrit (minu teisipäev). Vat ei ütle vastust, proovige ise.
Kehakaal: 97,2 kg.
Alkoholi: 0.
Sigarette: 0.
Ütlen juba ette ära, et teist päeva järjest kaine olla ma ei suutnud. Selles suhtes on blogi esimesed päevad head olnud, et ma jätkan samast kohast, kus pooleli jäi ning blogilugejad saavad üsna hea ülevaate sellest, millist hooraelu ma viimase kuu aja jooksul elanud olen. Või õigemini minu maks, see vana hoor. Mina olen lihtsalt sutenöör.
Kolmapäeval olin ma tegelikult kuni õhtu seitsmeni üsna tublilt tööl ja tegin palju asju. Aga siis helistas RN ja kutsus mind baari, et businessi arutada. Ma otsustasin minna autoga ja alkoholi mitte tarbida.
Reaalsus oli muidugi see, et kohe kui ma baari uksest sisse sain, otsustasin ma ühe õlle juua ja siis oodata, kuni olen kaine, et siis autoga koju minna. Selline lihtne, aga mõistlik plaan, eks? Pärast esimest õllet muundus reaalsus veelgi ja ma võtsin teise õlle. Ja kuigi plaanitud jutud olid selleks ajaks juba räägitud, koju ma enam ei kippunud, sest baariteleris oli lõppenud Rasmus Mägi edukas poolfinaal ja kohe-kohe pidi algama Gerd Kanteri šõu.
Pärast kolmandat õllet tegin ma lõpliku otsuse - võtan ühe veel ja koju ei lähegi. Magan hoopis RN-i pool - hea kohe hommikul auto võtta ja kontorisse sõita. Ja uskuge või mitte, peaaegu nii ma tegingi, sest õlut ma peale neljandat õlut enam ei joonudki. RN-i survel (ausõna!) võtsin küll hõbemedali tähistamiseks klaasi veini, no andke andeks.
Magama sain umbes veerand ühe paiku. Täispuhutav madrats, mille RN mulle lahkelt kusagilt välja taris, susises hommikuks üsna tühjaks. Seetõttu oli ka mu uni üsna heitlik. Ja noh, osaliselt olid viletsas unes süüdi ka need mootorraturid, kes kella kolme ja nelja vahel akna taga olevalt pikal ja sirgel tänaval kiiruskatseid tegid. Tõelised idioodid. Ma vahepeal mõtlesin, et viskan neid aknast millegagi, aga madrats oli juba nii töss, et sealt oli raske välja saada.
Kehakaal: 97,4 kg.
Alkoholi: 8 AÜ (4 lahjat õlut, väike pokaal veini).
Sigarette: 4.
Nädala neljas päev oli üsna samasugune. Hommikul ärkasin ma poole kaheksa paiku, siplesin ennast tühja madratsi embusest välja ning lahkusin pärast dušši vaikselt RN-i juurest, et enne tööpäeva algust midagi hamba alla leida.
Ausõna oli mul ka sellel päeval plaan peale kontorirallit koju minna ja midagi intelligentset teha, aga elul oli jälle korrektuuride tegemise tuju. Nimelt helistas pealelõunal kunagisest kursavennast sõber EO ja kutsus õhtusöögile. Ma polnud teda jaanipäevast saati näinud, nii et "Jah" ütlemine tuli kergelt.
Kuue paiku me kohtusimegi. Rääkisime 20 minutit privaatselt juttu ja kus siis hakkas inimesi voorima ...
Tuli välja, et ma polnud ainus õhtusöögile kutsutu ja infot kokkusaamisest oli veel igasugu sotsiaalmeedias levitet. Kella seitsme paiku oli meid juba kaheksa ja kogu seltskond pidas kenasti ja kultuurselt kella poole üheteistkümneni vastu. Joodi õlut ja meenutati vanu aegu. Mis peale poolt ühteteist sai, ma õnneks ei tea. Nimelt võtsin ma raske südame rindu ja läksin koju. Tavaliselt olen ma viimane lahkuja, nii et see oli suht üliinimlik pingutus. Aga ma kujutasin ette kuidas ma juba kolmandal päeval tulen siis blogisse gigapohmelli kirjeldama ja otsustasin seepeale koju minna. Sisse oli imetud kolm õlut ja suur hulk sigarette. Aga ei mingeid süümekaid, sellisest õhtust on siiamaani meel hea ja naeratus näol.
Kehakaal: ?. Ei leidnud RN-i juurest kaalu.
Alkoholi: 5.9 AÜ (3 majaõlut).
Sigarette: 8.
Tänane päev on koosolek koosoleku otsa. Kuna kell on 18.44 ja mul on kohe ees neli tundi roolis ning pärast seda ma arvatavasti enam midagi erilist ei tee, siis võib päeva statistika mõttes vist lukku panna. Saabki jälle kainete päevade protsendi 50 peale.
Kehakaal: 97,3 kg.
Alkoholi: 0.
Sigarette: 0.
teisipäev, 12. august 2014
12.8.14
Siin Paksuke Pakson.
Annan teile teada, et tänane päev so 12.august, on väga suur päev. Nimelt
keelasin ma sellel tohmanil, kes siin minu nimel eelnevalt on kirjutanud,
rohkem postitada. Mul on vaja kedagi, kes suudaks siia regulaarselt teha
säravaid postitusi minu uskumatult ägedast elust. Ja selliseid inimesi on
ainult üks. Mina.
Lisaks otsustasin, et
enese põhjajoomise hirmus, hakkan ma regulaarselt kontrollima, milliseid
pudeleid ma avan. Viimane kuine periood on olnud ropp. Mu maks on hirmust juba
põie alla peitu pugenud.
Nii et mina ise hakkan
kirjeldama oma uskumatuid seiklusi õllepudelipüramiidide ja grillvorstivirnade
vahel. Teen seda sellise regulaarsuse ja detailsusega, nagu jõuan. Aga olen
kindlasti ägedam kui see eelmine mees.
12.august on selle blogi
tõeline esimene päev. Kogu see eelnev loba on mõttetu.
Niisiis, täna hommikul
kaalusin ma 97,2 kilogrammi ning see on tegelikult uskumatult
hea number. Sest alates 12.juulist on mul olnud ainult kolm või neli päeva, mil
ma ei ole õllepudelisse vaadanud ning suht tavalised on olnud ka sellised
ägedad meeliülendavad pohmellid. Ma ei tea, mida teie eile tegite, aga mina
tegin natukene tööd ja siis jõin pärastlõunast õhtuni õlut - 9 tükki jõin ära,
siis läksin magama. Muuseas, olen oma maksa suvepuhkusega nii vingeks treinud,
et isegi pohmelli polnud. Veerand üheksa püsti ja siis targa (punetava) näoga
tööle ...
Uni oli muidugi
uskumatult sitt. Ja see on selge märk, et on viimane aeg mineraalvee peale üle
minna.
Igatahes, sõbrad. Nüüd
ma hakkan inimeseks. Inimeseks ei saada üleöö ja seega annan minagi endale
kuuajase prooviperioodi. Kui see läbi kukub, siis lähen Wismarisse. Ausõna, noh!
Kuigi pikemas
perspektiivis on eesmärk sama ehk kaalukaotus, siis võiks esmalt keskenduda
alkoholismi langemise peatamisele. Seega on esimese 30 päeva eesmärgid
järgmised:
1. Kehakaalu peab saama alla
95 kilo. On ehk natukene ambitsioonikas, aga ma olen ikka paks ka praegu ja
algus peaks kiiremini minema. Ja kui ma õlle asemel vett joon, siis see ka ju
mõjutab natukene ...
2. Vähemalt pooled
päevad alko- ja sigaretivabad!
3. Kogu perioodi
keskmine alkoholitarbimine ei tohi olla suurem kui 4 alkoholiühikut
päevas. See on tegelikult väga suur number, aga ma ei julge väiksemat
panna. Oleme reaalsed, onju.
4. Ühelgi päeval
ei tarbi rohkem kui 10 alkoholiühikut. Ka see piirang on pandud, kuna see
on reaalne. Eks järgmistel perioodidel vaatame edasi. 10 alkoühikut on 5 õlut
või poolteist pudelit veini. Ehk suudan nende piiride sisse jääda. Ise olen
jumala veendunud, et suudan. Aga no kui ise ka ei usu, mis siis üldse blogida.
5. Üksinda kodus ei napsuta.
5. Üksinda kodus ei napsuta.
Kes ei tea, mis on
alkoholiühik, siis konspekteerige: Alkoholiühik tähendab 10 grammi puhast ehk
absoluutset alkoholi. Alkoholiühikute hulga arvutamiseks konkreetses
joogis tuleb joogi kogus liitrites korrutada selle kangusega ning tulemus omakorda
korrutada alkoholi erikaaluga 0,789 (ehk alkoholi suhtelise tihedusega vee
tiheduse suhtes):
Kogus (liitrit) × kangus (%) × 0,789 =
alkoholiühikute hulk
Vot nii. Panen nüüd
pesu pesema ja mõtlen, mida joomise asemel teha võiks. Kell on 19.49 ja ma pole
veel ühtegi õlut joonud. Tõenäosus, et tuleb kaine päev, aina tõuseb.
reede, 8. august 2014
Noh, mis juhtus siis vahepeal, Paksuke?
Paksuke Pakson rüüpas eile õhtul piljardimängu kõrvale neli alkoholivaba õlut ja oligi mingil kummalisel moel terve õhtu kaine. Suht haruldane värk. Asja negatiivne pool on see, et nüüd peab ta lubadusest kinni pidama ja siia midagi sõnadega sirgeldama. "Noh, mis juhtus siis vahepeal, Paksuke?", oleks vist paslik küsimus.
No las siis Paksuke Pakson jutustab teile järgmise kurva loo ...
Nimelt tulid talle kibekiirel eelmise blogimise aal, täpsemalt 11.aprilli õhtul külalised ning ta rüüpas nendega paar õlut ning kaks pudelit veini (!) ja mõned pitsid rummi ning sai sellest säärase tuumapohmelli, et ei suutnud järgmisel päeval klaviatuuri isegi vaadata, rääkimata selle puudutamisest. Tegelikult oli olemine kogu nädalavahetuse hõre ja kehakaal tõusis mühinal.
Ning kuigi seejärel suutis Paksuke Pakson mõned päevad korralik olla, murdus ta täielikult. Ta pere oli just nädalaks maale vanavanemate juurde läinud ja Paksuke Pakson nautis vaba nädalat korraliku õgimise ja õllelimpsimise saatel. Selle kõige taustal ei ole imestada, et aprilli teises pooles tõusis ta kehakaal korraks isegi 99 kilogrammi peale.
Paksuke Pakson tundis muidugi peale kõhunaha alla mängleva pekipinge ka suurt piinlikkust ning ei julgenud selliste numbritega blogisse tagasi tulla. Selle asemel otsustas ta proovida ennast pigem kiiremas korras jälle alla 97 kilogrammi saada ja siis virtuaalmaailma ülbitsema tulla nagu poleks midagi juhtunudki.
Paraku ei käi asjad nii kiiremas korras ja kes juba korra on viinerisaiakeste ja poolfabrikaatide kuristikku langenud, see rabeleb sealt tükk aega välja.
Paksuke Pakson kõikus 97 ja 99 vahel kuni jaanipäevani ja hakkas siis juba lootust kaotama, kui ta järsku leidis juuni lõpus mingi ime läbi motivatsiooni ja sai ennast kuu ajaga nii ponksiks, et nägi korraks kaalul isegi numbrit 95,7. Sikspäkki veel muidugi näha polnud, aga särgid mahtusid paremini selga küll.
Tulevik tundus ilus. Paksuke Pakson juba mõlgutas mõtteid, kuidas ta teeb esimese uue postituse näiteks 1.septembril ja see on stiilis "Ilusat kooliaasta algust! Peenike Peenikson". See mõte meeldis talle nii, et mõni õhtu kostis tema voodist rõõmsat itsitamist veel isegi kella kolme paiku. Aga itsita, mis sa itsitad, tulevikul olid omad plaanid ...
Algas puhkus. Paksuke Pakson tegeles peamiselt vedelemise, grillimise, lebotamise, laisklemise, õllejoomise ja veinijoomisega. Kolme nädala pärast oli ta sama paks nagu ennevanasti ning augusti alguses hakkas kaal jälle üle 99 kiskuma. Paksuke Pakson kaalus kaua kahe võrdse variandi vahel - nöör kaela või blogisse tagasi.
Lõpuks ta otsustas, et kui ta suudab ühe päeva kaine olla, siis ta hakkab uuesti oma raskest elust pajatama. Edasine on kõik juba tulevik.
No las siis Paksuke Pakson jutustab teile järgmise kurva loo ...
Nimelt tulid talle kibekiirel eelmise blogimise aal, täpsemalt 11.aprilli õhtul külalised ning ta rüüpas nendega paar õlut ning kaks pudelit veini (!) ja mõned pitsid rummi ning sai sellest säärase tuumapohmelli, et ei suutnud järgmisel päeval klaviatuuri isegi vaadata, rääkimata selle puudutamisest. Tegelikult oli olemine kogu nädalavahetuse hõre ja kehakaal tõusis mühinal.
Ning kuigi seejärel suutis Paksuke Pakson mõned päevad korralik olla, murdus ta täielikult. Ta pere oli just nädalaks maale vanavanemate juurde läinud ja Paksuke Pakson nautis vaba nädalat korraliku õgimise ja õllelimpsimise saatel. Selle kõige taustal ei ole imestada, et aprilli teises pooles tõusis ta kehakaal korraks isegi 99 kilogrammi peale.
Paksuke Pakson tundis muidugi peale kõhunaha alla mängleva pekipinge ka suurt piinlikkust ning ei julgenud selliste numbritega blogisse tagasi tulla. Selle asemel otsustas ta proovida ennast pigem kiiremas korras jälle alla 97 kilogrammi saada ja siis virtuaalmaailma ülbitsema tulla nagu poleks midagi juhtunudki.
Paraku ei käi asjad nii kiiremas korras ja kes juba korra on viinerisaiakeste ja poolfabrikaatide kuristikku langenud, see rabeleb sealt tükk aega välja.
Paksuke Pakson kõikus 97 ja 99 vahel kuni jaanipäevani ja hakkas siis juba lootust kaotama, kui ta järsku leidis juuni lõpus mingi ime läbi motivatsiooni ja sai ennast kuu ajaga nii ponksiks, et nägi korraks kaalul isegi numbrit 95,7. Sikspäkki veel muidugi näha polnud, aga särgid mahtusid paremini selga küll.
Tulevik tundus ilus. Paksuke Pakson juba mõlgutas mõtteid, kuidas ta teeb esimese uue postituse näiteks 1.septembril ja see on stiilis "Ilusat kooliaasta algust! Peenike Peenikson". See mõte meeldis talle nii, et mõni õhtu kostis tema voodist rõõmsat itsitamist veel isegi kella kolme paiku. Aga itsita, mis sa itsitad, tulevikul olid omad plaanid ...
Algas puhkus. Paksuke Pakson tegeles peamiselt vedelemise, grillimise, lebotamise, laisklemise, õllejoomise ja veinijoomisega. Kolme nädala pärast oli ta sama paks nagu ennevanasti ning augusti alguses hakkas kaal jälle üle 99 kiskuma. Paksuke Pakson kaalus kaua kahe võrdse variandi vahel - nöör kaela või blogisse tagasi.
Lõpuks ta otsustas, et kui ta suudab ühe päeva kaine olla, siis ta hakkab uuesti oma raskest elust pajatama. Edasine on kõik juba tulevik.
neljapäev, 7. august 2014
Lonksuke Baikalit
Paksuke Pakson võttis just lonksukese Baikalit, pühkis otsa eest higise käega higi ja otsustas siis, et kui ta suudab täna õllele ja muudele alkohoolsetele jookidele ei öelda, siis on temas piisavalt pauerit, et jätkata (või õigemini uuesti alustada) homme blogimisega.
Natukene faktidest. Fakt on see, et Paksuke Pakson on kuu aega järjest iga päev õllet kaaninud ja tema kehakaal on tagasi 98 kilogrammi peale tõusnud. Lisaks on ta maks nii ära kulunud, et raske on hingata. Selliste palavate ilmadega on hirmus piin alkohoolik olla ... higi voolab ja süda puperdab vahetpidamata.
Kuna Paksuke Pakson on sama s***s seisus kui umbes pool aastat tagasi, mil eelmine blogimise üritus alguse sai, siis on ka eesmärgid eeldatavalt umbes samad.
Aga esimese eesmärgina proovib Paksuke Pakson ühe päeva kaine olla. Nüüd kleebib ta suu õllekaitseks kinni ja läheb sõpradega bowlingut mängima.
Pärast vaatame edasi, sest õhtu on veel noor ...
Natukene faktidest. Fakt on see, et Paksuke Pakson on kuu aega järjest iga päev õllet kaaninud ja tema kehakaal on tagasi 98 kilogrammi peale tõusnud. Lisaks on ta maks nii ära kulunud, et raske on hingata. Selliste palavate ilmadega on hirmus piin alkohoolik olla ... higi voolab ja süda puperdab vahetpidamata.
Kuna Paksuke Pakson on sama s***s seisus kui umbes pool aastat tagasi, mil eelmine blogimise üritus alguse sai, siis on ka eesmärgid eeldatavalt umbes samad.
Aga esimese eesmärgina proovib Paksuke Pakson ühe päeva kaine olla. Nüüd kleebib ta suu õllekaitseks kinni ja läheb sõpradega bowlingut mängima.
Pärast vaatame edasi, sest õhtu on veel noor ...
Tellimine:
Postitused (Atom)