Fakk, ma olen ise sama laisk nagu see eelmine mees. Tegin ühe posti ära ja siis kadusin sisuliselt kolmeks päevaks ära. Ehk andestate. Mul oli vaja elu juba sisse harjutatud rütmis edasi elada. Täiendasin muuseas eesmrke nõudega, et üksinda kodus tinutada ei tohi. Iga jumala blogimise päev on peas vasardanud mõte, et krabaks poest sikspaki ja läheks koju diivanile lesima. Seni olen veel tugev olnud ja napilt-napilt endale mõned päevad tagasi püstitatud eesmärkidesse jäänud, aga üldiselt on see üsna raske. Ja raskemaks läheb, sest nädalavahetus on kohe algamas ja ees ootab humalavesine Läti tripp Läti sõpradega.
Aga võtame siis päevhaaval. Ja lakooniliselt - ma peaks juba Riia poole sõitma.
Teisipäev, tuntud ka blogi esimese päeva nime all, oli tavaline ja igav. Punnitasin kergete jääknähtudega tööd teha ja unistasin, kuidas ma kunagi kauges tulevikus alla 90 kilo kaalun. Reaalsus on muidugi see, et sellist kaalu näen ma arvatavasti ainult siis, kui mult midagi ära amputeeritakse, aga las mul olla mõni unistus. Õhtul tulin hirmus õlleisusena koju ja siis tegingi maksa säästmiseks sellise reegli, et üksi kodus alkoholi tarbida ei tohi. Läksin selle asemel hoopis jalutama. Kõndisin koduümbruses pooleteise tunniga 9,5 kilomeetrit. Ilgelt nüri tegevus, juba kolmandal kilomeetril tuli kopp ette. Aga mul on rahakoti vahel motiveeriv pilt, kus Schwarzenneggeri keha otsa on minu pea liimitud, ja see hoidis napilt pinnal. Õhtul ei toimunud midagi. Lugesin vist Nick Hornby raamatut "Fever Pitch".
Öösel oli mul hea võimalus võrrelda, kummal juhul on parem uni - kas siis kui enne magamaminekut on joodud 9 õlut (minu esmaspäev) või siis kui on jalutatud 9 kilomeetrit (minu teisipäev). Vat ei ütle vastust, proovige ise.
Kehakaal: 97,2 kg.
Alkoholi: 0.
Sigarette: 0.
Ütlen juba ette ära, et teist päeva järjest kaine olla ma ei suutnud. Selles suhtes on blogi esimesed päevad head olnud, et ma jätkan samast kohast, kus pooleli jäi ning blogilugejad saavad üsna hea ülevaate sellest, millist hooraelu ma viimase kuu aja jooksul elanud olen. Või õigemini minu maks, see vana hoor. Mina olen lihtsalt sutenöör.
Kolmapäeval olin ma tegelikult kuni õhtu seitsmeni üsna tublilt tööl ja tegin palju asju. Aga siis helistas RN ja kutsus mind baari, et businessi arutada. Ma otsustasin minna autoga ja alkoholi mitte tarbida.
Reaalsus oli muidugi see, et kohe kui ma baari uksest sisse sain, otsustasin ma ühe õlle juua ja siis oodata, kuni olen kaine, et siis autoga koju minna. Selline lihtne, aga mõistlik plaan, eks? Pärast esimest õllet muundus reaalsus veelgi ja ma võtsin teise õlle. Ja kuigi plaanitud jutud olid selleks ajaks juba räägitud, koju ma enam ei kippunud, sest baariteleris oli lõppenud Rasmus Mägi edukas poolfinaal ja kohe-kohe pidi algama Gerd Kanteri šõu.
Pärast kolmandat õllet tegin ma lõpliku otsuse - võtan ühe veel ja koju ei lähegi. Magan hoopis RN-i pool - hea kohe hommikul auto võtta ja kontorisse sõita. Ja uskuge või mitte, peaaegu nii ma tegingi, sest õlut ma peale neljandat õlut enam ei joonudki. RN-i survel (ausõna!) võtsin küll hõbemedali tähistamiseks klaasi veini, no andke andeks.
Magama sain umbes veerand ühe paiku. Täispuhutav madrats, mille RN mulle lahkelt kusagilt välja taris, susises hommikuks üsna tühjaks. Seetõttu oli ka mu uni üsna heitlik. Ja noh, osaliselt olid viletsas unes süüdi ka need mootorraturid, kes kella kolme ja nelja vahel akna taga olevalt pikal ja sirgel tänaval kiiruskatseid tegid. Tõelised idioodid. Ma vahepeal mõtlesin, et viskan neid aknast millegagi, aga madrats oli juba nii töss, et sealt oli raske välja saada.
Kehakaal: 97,4 kg.
Alkoholi: 8 AÜ (4 lahjat õlut, väike pokaal veini).
Sigarette: 4.
Nädala neljas päev oli üsna samasugune. Hommikul ärkasin ma poole kaheksa paiku, siplesin ennast tühja madratsi embusest välja ning lahkusin pärast dušši vaikselt RN-i juurest, et enne tööpäeva algust midagi hamba alla leida.
Ausõna oli mul ka sellel päeval plaan peale kontorirallit koju minna ja midagi intelligentset teha, aga elul oli jälle korrektuuride tegemise tuju. Nimelt helistas pealelõunal kunagisest kursavennast sõber EO ja kutsus õhtusöögile. Ma polnud teda jaanipäevast saati näinud, nii et "Jah" ütlemine tuli kergelt.
Kuue paiku me kohtusimegi. Rääkisime 20 minutit privaatselt juttu ja kus siis hakkas inimesi voorima ...
Tuli välja, et ma polnud ainus õhtusöögile kutsutu ja infot kokkusaamisest oli veel igasugu sotsiaalmeedias levitet. Kella seitsme paiku oli meid juba kaheksa ja kogu seltskond pidas kenasti ja kultuurselt kella poole üheteistkümneni vastu. Joodi õlut ja meenutati vanu aegu. Mis peale poolt ühteteist sai, ma õnneks ei tea. Nimelt võtsin ma raske südame rindu ja läksin koju. Tavaliselt olen ma viimane lahkuja, nii et see oli suht üliinimlik pingutus. Aga ma kujutasin ette kuidas ma juba kolmandal päeval tulen siis blogisse gigapohmelli kirjeldama ja otsustasin seepeale koju minna. Sisse oli imetud kolm õlut ja suur hulk sigarette. Aga ei mingeid süümekaid, sellisest õhtust on siiamaani meel hea ja naeratus näol.
Kehakaal: ?. Ei leidnud RN-i juurest kaalu.
Alkoholi: 5.9 AÜ (3 majaõlut).
Sigarette: 8.
Tänane päev on koosolek koosoleku otsa. Kuna kell on 18.44 ja mul on kohe ees neli tundi roolis ning pärast seda ma arvatavasti enam midagi erilist ei tee, siis võib päeva statistika mõttes vist lukku panna. Saabki jälle kainete päevade protsendi 50 peale.
Kehakaal: 97,3 kg.
Alkoholi: 0.
Sigarette: 0.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar