Infarkti otsides

Hommikune kaalumine andis Paksuke Paksoni viineripirukateooriale tuge - päev viineripirukateta oli kehakaalu veel poole kilogrammi võrra vähendanud ning nüüd oli see ainult 98,3 kilogrammi. Poolteist kilo on peaaegu sama palju kui poolteist liitrit neljakraadist vett üheatmosfäärise surve all, mõtles Paksuke Pakson keskkooli füüsika põhimantraid meenutades ja asus hambaid pesema. Pärast selliste numbrite nägemist tundis ta ennast kergena nagu veerand tundi dušši all olnud sulepadi. Päev tundus tulevat ilus.

Kuigi Paksuke Pakson oli juba mitu päeva kaalunud ideed hakata natukene tervislikumalt toituma, oli seda mõtet mõelda kordades mõnusam kui teoks teha. Kindlasti tegi esimese sammu astumise keerulisemaks see, et Paksuke Pakson oli harjunud hommikuti kodus kogu muust perest poolteist tundi varem ärkama ning seetõttu pani ta ennast alati vaikselt riidesse ja hiilis tööle. Hommikusöögi koos ajalehega haaras ta tavaliselt kusagilt bensiinijaamast ja nautis neid siis auto armatuurlaua valgel. Hommikusöögi menüü koosnes üldjuhul samadest komponentidest - kartulisalat või Statoili hot-dog, mingi energiajook või kohvi ja siis veel mingi rasvasem snäkk või midagi. Ja loomulikult viineripirukad, kaks või kolm (olenevalt Uraani deklinatsioonist) auravat kaunitari.

Aga kolm päeva viineripirukateta ja Paksuke Pakson ei olnud enam seesama mees. Ta oli poolteist kilo kergem. Kuigi see kaalukaotus oli selgelt diureetiline (emakeeli: kehast oli kadunud poolteist liitrit vett ja muud ei midagi), sest oma elustiilis ei olnud Paksuke Pakson küll midagi muutnud, oli see siiski julgustav algus.

Kolmveerand seitsme ajal Statoli menüüd takseerides tegi Paksuke Pakson järgmise olulise otsuse - ta ei võtagi energiajooki ja ostab selle asemel hoopis mineraalvee! Otsus oli ootamatu ka ta enda jaoks ning Borjomi ja Värska vahel valides märkas Paksuke Pakson, et ta käed lausa värisevad erutusest. Paksuke Pakson ei olnud absoluutselt veendunud, kas tehtud valik ka kaalukaotamisele kaasa aitab, aga südamepuperdamise ja kehas mäslevate keemiliste ühendite arvukuse vähendamisele pidi see kindlasti kaasa aitama.

Energiajoogist loobumine oli iseenesest nii suur samm, et Paksuke Pakson kaalus päris pikalt, kas ennast ehk viineripirukatega premeerida, aga loobus sellest siiski. See oleks sama rumal, kui mägironija premeeriks ennast kümme minutit pärast ronimise algust hea ronimise eest sellega, et laseks ennast nööripidi maapinnale tagasi ja alustaks uuesti, mõtles ta.

Muus osas menüüs olulisi muutusi ei olnud: Paksuke Pakson ostis mineraalvee kõrvale topethotdogi, mis on tuntud ka kaheraudse nime all ja mille Anu Saagim kunagi Eesti seksikamaks toiduks valis ja mingid lihakrõpsud või midagi sellist. Kogu kompott sai kenasti tarbitud autos Päevalehte lugedes.

Ka lõunasöögi valikul ei näidanud ta üles erilist loomingulisust ega soovi tervislikumalt toituda ja võttis Peetri Pizzast ühe pitsa ja loputas selle alla klaasi Saku Rockiga. Kaloreid tuli mühinal.

Ja nii juhtuski, et oma blogi neljandal päeval, töölt kodu poole sõites, jõudis Paksuke Paksonini kohale see hingepõhjas pikalt kipitanud tunne, et ta toitumine on ikka päris paigast ära ja sellisel moel jätkates on ka tulevikus tema elu ainuke M see, mis vaatab vastu tualetiukselt ning tema riietel võtavad ka tulevikus tooni tähekombinatsioonid XXL ja edasi.

Ja Paksuke Pakson otsustas teha midagi, mida ta ei olnud ammu-ammu teinud. Wikipedia defineerib selle tegevuse nii: "X on on kultuuri valdkond või tegevus, mis haarab inimese kehalise ehk füüsilise arendamisega seotut." Mis see on? Jah, kallid lugejad, see on tõesti kehakultuur. Paksuke Pakson otsustas 19.märtsi õhtupoolikul Anno Domini 2014 tegeleda kehakultuuriga.

Ta otsis kapist üles sooja pesu ja dressid, tõmbas peale kilejope ja pähe nokamütsi, andis naisele ja lastele jumalajätumusi ja astus saabuvasse öhe. Võttes arvesse tema elustiili ja viimase aja kehakultuurimise tihedust oli infarkti tõenäosus üle 20%.

Paksuke Pakson on eesmärgipärane ja nii oli tema esimeseks ülesandeks eesmärgi seadmine. Aasta esimese kehakultuuri eesmärgiks sai mitte ära surra ja kõndida vähemalt 3km. Paksuke Pakson teadis, et kui ta üritab kolme kilomeetrit ringikujulisel rajal läbida (näiteks ümber maja seigelda), siis annab ta üsna pea alla ja astub pärast mõnda ringi sooja tuppa tagasi. Selle vältimiseks oli tal teistsugune plaan - kõndida majast ühes suunas nii kaugele kui rammu ja julgust on ja siis tagasi tulla. Riskantne? Jah. Õnnestumise tõenäosus suurem kui 0? Tõenäoliselt.

Esimese kilomeetri läbis Paksuke Pakson nii, et ei pannud iseennast tähelegi. Nii hea oli värskes õhus olla ja esimesi lõunamaalt tagasi lennanud hullukesi kuulata. Veri liikus sees oluliselt suurema kiirusega kui tavaliselt ja palged õhetasid. Kuigi pidevalt uhas temast mööda kepikõndi tegevaid neiusid ja daame, oli Paksuke Pakson õnnelik. Las nad kimavad! Tema edu võti ei ole mitte kiirus vaid vastupidavus.

See väärarusaam kestis veel vast pool kilomeetrit. Siis mõistis Paksuke Pakson, et ka tema vastupidavus pole parimate päevade tasemel. Samm jäi aina töntsimats ja hingamisse hakkasid tekkima paanikanoodid. Sellistel hetkedel juhtub nõrgema psüühhikaga inimesel kaardimajakene - esimese mugavuse kadumine on nagu kaardimaja alumise kaardi ära tõmbamine ja ülejäänud tulevad ise kolinal. Paksuke Pakson tundis järsku, et tal kõrvad külmetavad, siis hakkas teda häirima, kuidas tal pekk kõhu peal võdiseb ning tagatipuks hakkas veel ka vasak põlv valutama. Ja õues oli nii pime ja vist isegi natukene libe. Kui Paksuke Pakson oli veidi üle kahe kilomeetri vastu pidanud, pööras ta otsa ringi ja hakkas kodu poole tagasi kulgema. Enam ei olnud tal aega sulavat lund vaadata ja raagus puudel hullavaid linnukesi kuulata, peas vasardas soov koju jõuda ja diivanile vajuda.

Paksuke Pakson ei surnud ära. Ta ei kukkunud kokku ja ta ei jäänud isegi kordagi seisma. Tegelikult oli ta koju jõudes täitsa normaalses seisus ja praalis pärast pingutuse lõppu üle õla tärkava kevade poole kiigates, et järgmine kord paneb ta veel rohkem hullu. Aga ta oli päris väsinud. Ja ta mõistis, et selle keha putitamine näiteks viie kilomeetri jooksu vormi saab olema suur väljakutse. Paksuke Pakson kõndis 4.15 kilomeetrit ja ta aeg oli 37m:41s. Palju kiiremini ei oleks ta ka raha eest suutnud.

Õhtupoolikul, pärast väikest puhkust ja üsna normaalset õhtusööki (üleeilne supp ja mõned võileivad) tundis Paksuke Pakson ennast juba päris hästi. Ja siis tegi ta päeva suurima vea. Naise küsimusele: "Ma mõtlesin, et teen mõned muffinid. Mis sa arvad?" andis ta kahest võimalikust vastusevariandist selle totaalselt vale:
a) Issand jumal, vaata mind! Kas ma näen välja nagu ma peaks veel õhtul kella üheksa ajal mõned muffinid sisse ajama. Mind oleks vaja kaheks kuuks Buchenwaldi saata, mitte õhtuti jahutoodetega nuumata. Pane nüüd see jahupakk riiulile tagasi ja tule parem siia minu juurde ja teeme mõned kükid ja kätekõverdused. Elame mõlemad kauem.
b) Jah, see on väga hea mõte. Ma siin üritan küll vaikselt aru saada, kuidas seda va kehakaalu alla saada ja üheks suureks probleemiks on igasugused õhtused snäkid, aga ma olen tugeva iseloomuga inimene ja need paar isuäratavalt auravat muffinit nüüd küll mind rajalt kõrvale ei kisu. Nii et head kokkamist, kallis!

Muffinid astusid ahjust välja kella 21 paiku ja kergitasid oma rosinasi mütsikesi. Paksuke Pakson oiatas ja varjas ennast diivani taha. Aga kui ka muffinite eest võid sa ennast peita, siis nende lõhna eest ei varju sa mitte iialgi. Ka Paksuke Pakson kapitaliseerus. Muffinite arme piiras ta sisse nagu eristusmärkideta armee Krimmi. Paksuke Pakson sai pidama kuuenda muffini juures, pesi muffinipurused hambad puhtaks ja vajus voodisse. Mõnepäevane proovikalorilugemine on vajalik, mõtles ta juba ei tea mitmendat korda selle päeva jooksul.