Kollapsi märgid

Alkoholi liigtarbimisele järgnevatel päevadel on kehakaalu liikumine pea alati samasugune - napsitamisele järgneval hommikul on kehakaal dehüdratsiooni tõttu nullis ja laksib siis järgmisel kahel-kolmel päeval kõrgustesse (igatahes kõrgemale kui enne pudelisse kukkumist). Peale selle, et keha on parajas šokis ja jätab pärast tarbimist enda sisse kõik vedelad ja tahked aineid, on maad võtnud ka täielik pohhuism - korralikust pohmellist välja tulev inimene küll eriti kontrollida ei viitsi, mida ta näost sisse ajab. 

Sisuliselt on igas pohmellihommikus ja sellele järgnevateski hommikutes peidus üsna suur võimalus, et vapper kaalulangetaja lööb käega ja lükkab kaaluprobleemide lahendamise kuhugi tulevikku. Lisaks ei ole pohmelliga blogimine eriti meeliülendav tegevus.

Ka Paksuke Paksoni 24.märtsi hommikus oli samasuguseid kollapsi märke. Ning kuigi kaal näitas ainult 96,5 kilogrammi, siis mingit eufooriat see küll ei tekitanud. Puhas dehüdratsioon, teadis Paksuke Pakson. Lisaks oli tema suust saanud päkapikkude tualetipott ning kuigi peavalu veel ei olnudki (!) oli oht selle saabumiseks üsna suur. Pealegi oli enesetunne tühi ja väsinud ja mõttetu ...

Oooo, alkohol, sa oled halb, mõtles Paksuke Pakson kui ta klaasikese veega Solpadeine´i tabletti alla uhtus.

See, et pohmell ei olnud katastroofiline oli sedavõrd imelikum, et Paksuke Pakson jõi eelmisel õhtul tegelikult rohkem kui ta siia esimese hooga kirja pani. Hilisem alkoaudit tuvastas, et lisaks kirja pandule olid Paksuke Paksoni lõputusse kõrri kadunud ka klaas punast Martinit ja ikkagi neli Jägermeistri shotti algselt kirja pandud kahe asemel. Lisaks olid joodud õlled pindised. Ah, mis me sellest vanast asjast ikka ... oli siis oli ...


Äratus oli kell 7.30, sellele järgnes ööseks jäänud külaliste üles ajamine, hommikukohvi ja klaas piima ning kolm võileiba. Kokku vast nii 600kcal. Siis läks Paksuke Pakson tööle. Tahtmist ei olnud, aga ikka läks. Oh oleks ainult saanud kodus teki all mullivett luristada ja mingit dokumentaalfilmi vaadata.

Lõunasöök jäi Paksuke Paksonil üldse ära, kuna sel ajal olid ridamisi koosolekud ning selle asemel sõi ta hiljem kahekordse õhtusöögi. Esmalt suur salat sünnipäevast üle jäänud köögiviljalistest ja munalistest ja muust säärasest (750kcal) ja siis veel üks kanapasta (600kcal).

Lisaks tuli pohmellist kortsu tõmbunud kõhtu hiljem kostitada ka snäkkidega - nii 200 kcal jagu pähkleid ja õunu. Õhtul oli Paksuke Paksonil korraks ka mõte külmikus seisva kahe õllega tutvust teha, aga meenutades, milline enesetunne tal hommikul oli, mattis Paksuke Pakson selle mõtte siiski maha. Las maks puhkab, mõtles ta.

Nii tuligi selle pohmellipäevaga ainult 2150kcal, aga kuna eelmise päeva kaloripomm oli Paksuke Paksoni sees alles tiksumas, ei hellitanud ta suuri lootuseid ...

Järgmine päev eriti pikka juttu ei vaja - Paksuke Pakson ärkas kell 5.25 ning ta kehakaal oli oodatult ülespoole ajama pannud. Nüüd oli see 98,1 kilogrammi.

Hommikul sõi Paksuke Pakson kuuma tee kõrvale kolm vorstivõileiba (500 kcal), lõunal ajas ta näost sisse 300g kasukasalatit ja 340g vinegrettsalatit (680kcal) ning pärast pikale veninud päeva sai kella 19.30 paiku naha vahele surutud üsna mehine õhtusöök - praetud kanafilee kartulipudruga (1080kcal) ja pindine õlleke (240kcal).

Nagu mõõdetult tuli päev kokku 2500 kcal, aga see ei päästnud veel ühest kaalutõusust. Paksuke Paksonil oli söömine joomise tõttu jälle täitsa käest ära ja tuli algusest alustada.