Pealinna hirm

Paksuke Paksonil on kombeks nädalavahetustel pealinna hirmuks transformeeruda. Lühidalt tähendab see seda, et ta jookseb õllevoolik hambus pealinna ühest otsast teise nii kaua kuni väljas on jälle valge ja rohkem õllet enam sisse ei mahu. Paksuke Pakson on avastanud, et mõistlik on seda teha reedel, sest siis jääb veel kaks päeva taastumiseks ja esmaspäev ei olegi nii kole. Eelmine bloginädal oli veider, sest Paksuke Pakson elas reede üle ja hakkas alles pühapäeval lollusi tegema. Seekord oli ta lähenemine nädalavahetusele traditsionaalsem.

Reede hommikul kaalus Paksuke Pakson 97.4 kilogrammi, mis on selle blogi nö "aus rekord" ehk ei ole mingisuguse kõva napsutamise järgse dehüdratsiooni tulemus. Selline number andis päevaks loomulikult jõudu ja enesekindlust.

Seda, et Paksuke Pakson hakkab reede õhtul õlut jooma, teadis ta tegelikult juba teisipäeval. Nimelt oli sõber RA teda kutsunud Skandinaavia käsitööõllede degusteerimisele ning sellisel üritusel juba ilma õllet joomata ei saa. Noh, loomulikult ei tähenda degusteerimine koheselt joomist ja kui aus olla, siis saab seal ka kaineks jääda. Reede õhtul olid üritusel ka mõned kultuursed inimesed, kes sülitasid degusteerimise käigus õlle pärast natuke suus edasi-tagasi loksutamist hirmsa plärtsatusega mingisse plastmasspange. Aga Paksuke Pakson on ebakultuurne ning kui talle õlle maitseb, siis ta neelab selle alla.

Paksuke Paksonil oli nii kiire päev, et kuigi ta hommikul sõi kohvi kõrvale värsket salatit ja paar väikest võileiba (450kcal), siis päeval ei jõudnud ta midagi snäkkida ega lõunatada. Kahe pika koosoleku vahele jäi ainult 11 minutit, mille jooksul jõudis Paksuke Paksuke puhvetist ainult ühe suhkruvaba koola krabada.

Tegelikult kestis usin töö veerand seitsmeni õhtul. Töökaaslased proovisid sellel hilisel töövälisel ajal kontoris Oculis Rift virtuaalse reaalsuse prille ja rüüpasid kõrvale õlut. - Paksuke Pakson ühines seltskonnaga, sõi ära need kolm porgandipirukat (500kcal), mida ta oli kolleegil palunud endale poest tuua ja jõi kõrvale ühe pisikese Saku Kulla (250ml). Prille ta proovida ei jõudnudki.

Ja nii juhtuski, et kui Paksuke Pakson kell 18.55 õlle degusteerimise lokaali jõudis, oli ta näljane nagu hunt. Tahkes vormis sööki seal ei pakutud. Pidi hoopis sommerljee juttu kuulama ja aeg-ajalt tühja kõhu peale õlleklaasi tühjendama. Kaks tundi läks linnulennul ning kui Paksuke Pakson ennast suts peale kella üheksat ja pärast kaheksanda õlle degusteerimist jalule ajas, oli ta juba veidi shvipsis. Kuna iga õllet valati ainult sortsuke, siis oli tegelik tarbitud alkoholikogus vast kahe pisikese õlle kanti. Aga õhtu hakuks hää küll.

Kuna kell oli veel vähe, siis seiklesid Paksuke Pakson ja tema sõber RA edasi Valli Baari. Valik oli fantastiline - seal nägi striptiisi, kaklust, sa kuulda akordionimängu ja lõppude lõpuks nägi ka kuidas turvamehed ühe ülenapsitanud noormehe käeraudadesse panid ja parematele jahimaadele viisid. Riik Riigis.

Paksuke Paksoni ja RA-ga ühinesid veel ka head sõbrad OK ja RN. Kultuurse vestluse käigus tarbisid nad kõik koos õlut ja vaatasid kuidas elu ümberringi keeb ja muliseb. Paksuke Pakson jõi neli väikest õlut ja ei söönud ikka veel midagi. Ausalt öeldes ei ole ta kindel, et Valli Baaris üldse toitu serveeritaksegi. Seal ei ole ruumi kusagil süüa.

Kuna elu hakkas mingil hetkel Valli Baaris liialt hoogsalt keema - sinna astus sisse umbes 20 ülemeelikut noort meest kumminaisega (vast mingi poissmeesteõhtu) ja Valli Baari eriti üle 30 inimese ei mahugi, siis otsustas meie vapper rännuseltskond lahkuda. Kell oli veidi üle üheteistkümne.

See oli nüüd see koht, kus Paksuke Pakson oleks pidanud koju minema. Ta vist isegi tegi mingi tagasihoidliku ürituse, aga kohe haarasid tema poole kuus kätt ja ta ei suutnud nende haardest välja rabeleda. Selle asemel vantsis ta koos teiste sellidega Karu Baari. Mis on ka üsna legendaarne koht.

Karu baaris veedeti veel õdusad kaks tundi. Ka siin Paksuke Pakson mindagi ei söönud. Kui mitte arvestada kahte väikest Leffet ja ühte normaalkaalus Saku Heledat.

Kui kella ühe paiku käidi välja idee minna edasi linna kõige legendaarsemasse kohta ehk baari nimega "Levist Väljas", siis blokkis Paksuke Pakson jõulisemalt. Sõprade keelitused ja noomitused olid ta selga nagu hane selga õlu ja sinna surmaauku ta enam edasi ei läinud. Sõpradest pole ta pärast seda enam midagi kuulnud. Loodetavasti on nood ikka elus.


Öösel poole kahe paiku koju jõudes kruttis Paksuke Pakson endale lõpuks õhtusöögi - kolm võileiba singi ja tomatiga. Kalorite lugemine oli sellel päeval lootuseltult sassi läinud - vast ikka jäi alla 2500kcal ... Samuti oli täiesti ebaselge kas karta hommikust pohmell või mitte. No mõni õhtu pole kahtlustki et pauk tuleb, aga sellel õhtul oli väike lootus, et laupäev ei ole mahavisatud aeg.