neljapäev, 4. september 2014
http://paksukepakson2.blogspot.com/
Kuna mu keha pekiprotsent läks üle saja, siis ma otsustasin alustada puhtalt lehelt. Tere tulemast.
reede, 29. august 2014
99 kilo
Ma kaalusin eile hommikul 99 kilogrammi. See on uus tippsaavutus ning sellisest tipust on hea alustada täiesti uut blogi. Uued eesmärgid, uus stiil ... uus lootus. Lähipäevil või isegi -tundidel on see blogi ajalugu ja ma alustan uue hooga, säde silmades.
laupäev, 23. august 2014
Spordipäev (20.08)
Kolmapäev oli kalendris punane ja selle tähistamiseks otsustasin ka mina suurema osa päevast puhata. Tegelikult poleks ma tööle läinudki, aga kuna ma esmaspäeval ennast näole ei andnud, siis istusin ma vahemikus 8.30 kuni 11.30 kontoris ja üritasin kasumit teenida.
Lõunal läksin ma suurema põnniga kinno. Ninjakilpkonnasid vaatama. RN tuli ka oma tüdrukutega ja nii me seal siis istusime - õlled näpus ja vaatasime kuidas lapsed möllasid popkornimeres ja rääkivad kilpkonnad möllasid ekraanil. Noh, lastele meeldis ja isedele oli ka paar mehisemat nalja. Pärast filmi käisime me kõik koos pizzat söömas (nagu ninjakilpkonnad!) ja ajasime RN-ga niisama juttu. Mõned sigaretid sai ka harjumusest tehtud.
Kaks õllet tegid jube uniseks ja nii tegime me põnniga koju jõudes esmalt ühe uinaku ning siis, jälle jõudu kogununa, otsustasin ma minna ja teha uus rekord viie kilomeetri läbimises. Eelmise blogi rekord oli vist midagi sinna 42 ja poole minuti kanti ja see sai võetud ka eesmärgiks. Ajasin dressi selga ja läksin kusagil veerand kümne paiku õhtul suurte plaanidega õue.
Üsna vaevaliselt tuli see viis kilomeetrit. Enamus maad sai sellise kiirema tempoga kõnnitud ja neli umbes 150 meetrist lõiku sörgitud-londitud. Kuna veidi enne lõppu oli selge, et uus rekord tuleb, siis päris kõike ma välja ei pannud. Lõpuks oli viie kilomeetri aeg 41 minutit ja 53 sekundit. Noh, Martiņš, tee järgi ... kümnes kilomeetris ...
Kehakaal: 97,7 kg. Raskelt kuluvad need grammid.
Alkoholi: 3,9 AÜ. Kaks õltsi.
Sigarette: 2.
Lõunal läksin ma suurema põnniga kinno. Ninjakilpkonnasid vaatama. RN tuli ka oma tüdrukutega ja nii me seal siis istusime - õlled näpus ja vaatasime kuidas lapsed möllasid popkornimeres ja rääkivad kilpkonnad möllasid ekraanil. Noh, lastele meeldis ja isedele oli ka paar mehisemat nalja. Pärast filmi käisime me kõik koos pizzat söömas (nagu ninjakilpkonnad!) ja ajasime RN-ga niisama juttu. Mõned sigaretid sai ka harjumusest tehtud.
Kaks õllet tegid jube uniseks ja nii tegime me põnniga koju jõudes esmalt ühe uinaku ning siis, jälle jõudu kogununa, otsustasin ma minna ja teha uus rekord viie kilomeetri läbimises. Eelmise blogi rekord oli vist midagi sinna 42 ja poole minuti kanti ja see sai võetud ka eesmärgiks. Ajasin dressi selga ja läksin kusagil veerand kümne paiku õhtul suurte plaanidega õue.
Üsna vaevaliselt tuli see viis kilomeetrit. Enamus maad sai sellise kiirema tempoga kõnnitud ja neli umbes 150 meetrist lõiku sörgitud-londitud. Kuna veidi enne lõppu oli selge, et uus rekord tuleb, siis päris kõike ma välja ei pannud. Lõpuks oli viie kilomeetri aeg 41 minutit ja 53 sekundit. Noh, Martiņš, tee järgi ... kümnes kilomeetris ...
Kehakaal: 97,7 kg. Raskelt kuluvad need grammid.
Alkoholi: 3,9 AÜ. Kaks õltsi.
Sigarette: 2.
Tagasi tsivilisatsioonis (19.08)
Esmaspäeva hommiku esimeseks väljakutseks oli kaalule astumine. Nädalavahetusel tarbitud makaronid olid vist küll suuremalt jaolt keha tagumise osa kaudu välja tulnud, aga tarbitud kalorid nuumasid ikka keharakkudes pekki. Tegin silmi avades otsuse, et kui kaal on alla 98.5 kilo, siis ma enesetappu planeerima ei hakka.
Oli "ainult" 97.6 kilogrammi. Kuna see oli neli päeva tagasi, siis ma enam täpselt ei mäleta, kui suur mu eufooria oli, aga igatahes patsutasin ma endale õlale ja lubasin, et nüüd hakkab aina paremini minema.
Tavapärasele tööpäeva jagas kaheks lõuna IK ja RN-ga. Õgisime ja tegime paar sigretti. Õhtul läksin ma suht vara magama, sest pikk nädalavahetus oli veel kontides. Enne uinumist lubasin endale, et järgmisel päeval proovin sporti teha.
Kehakaal: 97,6 kg.
Alkoholi: 0.
Sigarette: 2.
Oli "ainult" 97.6 kilogrammi. Kuna see oli neli päeva tagasi, siis ma enam täpselt ei mäleta, kui suur mu eufooria oli, aga igatahes patsutasin ma endale õlale ja lubasin, et nüüd hakkab aina paremini minema.
Tavapärasele tööpäeva jagas kaheks lõuna IK ja RN-ga. Õgisime ja tegime paar sigretti. Õhtul läksin ma suht vara magama, sest pikk nädalavahetus oli veel kontides. Enne uinumist lubasin endale, et järgmisel päeval proovin sporti teha.
Kehakaal: 97,6 kg.
Alkoholi: 0.
Sigarette: 2.
reede, 22. august 2014
Nuuma ja jooma (16.08 - 18.08)
Nagu eelmise postituse lõpus lubatud sai, siis eelmisel reedel ehk 15.08 kuupäeval ma enam pudelisse ei vaadanud. Sõitsin selle asemel Lätti ja keerasin kohapeale jõudes pärast traditsioonilisi tervitusi ja muljetusi magama. Laupäev ja pühapäev oli plaanis veeta sõpradega Kuramaal.
Järgmisest päevast võttiski oma osa autosõit Košragsi nimelisse kohta. Tee peal läks kurk nii kuivaks, et esimese asjana avasin ma kohapeale jõudes kohe õlle ning kainete päevade protsent kukkus kolinal alla poole. Ega päevast suurt midagi rääkida polegi - väikeste pausidega autosõit kestis kella kahest kella seitsmeni ja õhtu veetsime me vihmasabina tõttu suuremas osas siseruumides. Muljetades ja purjutades. Vahepeal läks vähe kenamaks ja me jõudsime väljas ühe grilliringi teha ja kokakoola pudelisse mentost toppida.
Kuna ainus seltskonna liige, kes suitsu tegi, oli selle maha jätnud, ei hakanud ma ka üksi mittesuitsetajaid piinama ning olin samuti tubakavaba. Ega ma mingi suitsetaja pole, onju. Õllesid ostsin ma kaasa ainult neli - see on selline kogus, et saab keele libedamaks, aga päris purju ei jää. Paraku on see ka selline kogus, mis ajab hamba hirmsasti verele. Pärast neljanda õlle lõpetamist oli kell pool kümme ja ma pidasin tõsist plaani oma lugupeetud kaasa rooli ajada ja poodi täiendava humalalaksu järele minna. Aga õnneks oli seekord vaim tugevam kui maks ja ma loobusin pärast mõningast mõttetööd. Ja nii ma nelja Läti õlle peale jäingi. Tunni aja pärast võttis suur autosõiduväsimus mind oma embusse ja ma poleks enam niikuinii viitsinud õlut juua.
Ausalt öeldes oli suht tühi päev - kaks päeva roolitamist olid mind kuidagi tuimaks teinud ning ühtegi eriti säravat ja põnevat vestlust mul sellel päeval polnudki. Samuti ei viitsinud me ilma tõttu peale ümber laua istumise ja jututamise midagi muud teha. Hea, et lapsed kaasas olid. Nendega saab alati nalja.
Kehakaal: ? Kaalu polnud kaasas.
Alkoholi: 7,9 AÜ (4 õlut).
Sigarette: 0.
Järgmine päev põõnasin ma kella veerand üheteistkümneni. Olin ametlikult viimane mees, kes silmad lahti tegi. Teistel oli hommikusöök juba mõnda aega söödud, kui ma trepist alla loivasin, ning mõni hulluke sättis ennast juba ennelõunasele jooksule. Sportlike inimestega on raske reisida. Süümekad tekivad.
Sõin kõhu täis ja jäin sportlasi ootama. Majja olid jäänud ainult mina, mu naine, kari lapsi ja üks sõber, kes arvas samuti, et sport on nõrkadele. Ülejäänud vennikesed olid kõik väljas sörkimas või rattaga sõitmas. Ligi tunni pidin ootama, siis hakkasid esimesed vennad tagasi jõudma.
Sõber Martiņš oli kümme kilomeetrit lontinud ja oli endaga ilgelt rahul. Uhkustas, et läheb varsti oma elu kolmandat maratoni jooksma ja et ta suudab kümme kilomeetrit 42 minutiga jooksta. Mul ajas see kopsu nii üle maksa, et ma otsustasin pärast seda nädalavahetust ka sportlikuks hakata. Esmalt tuli muidugi nädalavahetus üle elada.
Pärast seda kui higised sportimehed ja -naised olid ennast puhtaks küürinud, võtsime me autod ja rullusime Kolka poolsaare tippu, et seal ringi vaadata ja midagi hamba alla leida. Pärastlõuna veetsimega rõõmsalt seal. Ilm oli mõnus.
Aga õhtu tuli karm. Kuna plaanis oli saun teha, siis otsustasin ma õllekraami veidi arvukamalt varuda kui eelmisel õhtul. Võtsin igaks juhuks lausa seitse õlut. Noh, et ei jääks puudu või nii. Loomulikult vasardas mul peas ka blogi eesmärk, et ma päevas üle 10 alkoholiühiku ei joo (no see on laias laastus mingi viis õlut) ja ma kinnitasin endale terve poest tagasi tulemise aja, et kõiki õllesid ma kindlasti ära ei joo. Ma oleks need kindlasti kõik ära joonud ning veel kusagilt juurdegi proovinud näpata, kui saatus poleks vingerpussi mänginud. Nimelt tegi Martiņš õhtusöögiks üsna maitsva spagetti bolognese ja ma sõin seda millegipärast kaks suurt taldrikutäit. SUURT taldrikutäit. Nii suurt, et mul oli juba poole peal kõht punnis ja ausõna ei saa aru, miks ma selle teise taldrikutäie ära sõin. Mingi enesetõestamise värk vist.
Pärast söömise lõpetamist ägisesin ma igatahes pool tundi diivanil ja ei tahtnud isegi õlut. Just, ma sõin nii palju, et mul polnud enam õlleisu. Tehke järgi.
Mul oli lootus, et ehk aeg ja saun avitavad, aga makaronidest punnis kõhuga sauna minek oli õhtu teine viga. Kohe pärast esimest leili läks mu enesetunne kuidagi eriti uimaseks ning kuigi ma tegin ka vapralt teise leiliringi ning proovisin õlletki sisse valada, siis asja minust sellel õhtul enam ei saanud. Suts peale kümmet kobisin ma voodisse ja veetsin seal rahutu öö. Hommikul ärgates oli mul kõht veel ikka täis. Košmaar.
Kehakaal: ? Kaalu polnud kaasas.
Alkoholi: 6,3 AÜ. Kolm õlut suutsin ära juua ja neljandast mõne lonksu võtta.
Sigarette: 0.
Järgmisest päevast ainult lakooniliselt - ärkasime, sõime ja pakkisime perega asjad. Kell 11.30 istusin ma rooli ja veetsin seal sisuliselt terve päeva. Vahepeal pidasime suvemajas umbes kahe tunnise puhkuse, aga lõplikult sain ma rooli tagant ära alles õhtul kell 21. Selja taha oli kokku jäänud 530 kilomeetrit. Ja jube väsimus oli peal. Proovisin seda leevendada lätist kaasa võetud liitrise meeõluga, aga loomulikult tegi see veel unisemaks. Ühtlasi sai rikutud ka blogi reegel, et üksi kodus ei joo. Kuigi, tehniliselt oli kogu mu pere kodus, mis sest, et keegi teine ei joonud kas tahte või piisava ea puudumise tõttu.
Kell kümme kukkusin tühja pilguga voodisse. Tükk aega ei viitsi nüüd autoga sõita. Kumm oli ausalt öeldes nii tühi, et ma ei viitsinud ka järgmisel päeval oma sportlasekarjääri alustada, nagu algselt plaanis oli.
Kehakaal: ? Kaalu polnud kaasas.
Alkoholi: 4,3 AÜ (liitrine meeõlu).
Sigarette: 0.
Järgmisest päevast võttiski oma osa autosõit Košragsi nimelisse kohta. Tee peal läks kurk nii kuivaks, et esimese asjana avasin ma kohapeale jõudes kohe õlle ning kainete päevade protsent kukkus kolinal alla poole. Ega päevast suurt midagi rääkida polegi - väikeste pausidega autosõit kestis kella kahest kella seitsmeni ja õhtu veetsime me vihmasabina tõttu suuremas osas siseruumides. Muljetades ja purjutades. Vahepeal läks vähe kenamaks ja me jõudsime väljas ühe grilliringi teha ja kokakoola pudelisse mentost toppida.
Kuna ainus seltskonna liige, kes suitsu tegi, oli selle maha jätnud, ei hakanud ma ka üksi mittesuitsetajaid piinama ning olin samuti tubakavaba. Ega ma mingi suitsetaja pole, onju. Õllesid ostsin ma kaasa ainult neli - see on selline kogus, et saab keele libedamaks, aga päris purju ei jää. Paraku on see ka selline kogus, mis ajab hamba hirmsasti verele. Pärast neljanda õlle lõpetamist oli kell pool kümme ja ma pidasin tõsist plaani oma lugupeetud kaasa rooli ajada ja poodi täiendava humalalaksu järele minna. Aga õnneks oli seekord vaim tugevam kui maks ja ma loobusin pärast mõningast mõttetööd. Ja nii ma nelja Läti õlle peale jäingi. Tunni aja pärast võttis suur autosõiduväsimus mind oma embusse ja ma poleks enam niikuinii viitsinud õlut juua.
Ausalt öeldes oli suht tühi päev - kaks päeva roolitamist olid mind kuidagi tuimaks teinud ning ühtegi eriti säravat ja põnevat vestlust mul sellel päeval polnudki. Samuti ei viitsinud me ilma tõttu peale ümber laua istumise ja jututamise midagi muud teha. Hea, et lapsed kaasas olid. Nendega saab alati nalja.
Kehakaal: ? Kaalu polnud kaasas.
Alkoholi: 7,9 AÜ (4 õlut).
Sigarette: 0.
Järgmine päev põõnasin ma kella veerand üheteistkümneni. Olin ametlikult viimane mees, kes silmad lahti tegi. Teistel oli hommikusöök juba mõnda aega söödud, kui ma trepist alla loivasin, ning mõni hulluke sättis ennast juba ennelõunasele jooksule. Sportlike inimestega on raske reisida. Süümekad tekivad.
Sõin kõhu täis ja jäin sportlasi ootama. Majja olid jäänud ainult mina, mu naine, kari lapsi ja üks sõber, kes arvas samuti, et sport on nõrkadele. Ülejäänud vennikesed olid kõik väljas sörkimas või rattaga sõitmas. Ligi tunni pidin ootama, siis hakkasid esimesed vennad tagasi jõudma.
Sõber Martiņš oli kümme kilomeetrit lontinud ja oli endaga ilgelt rahul. Uhkustas, et läheb varsti oma elu kolmandat maratoni jooksma ja et ta suudab kümme kilomeetrit 42 minutiga jooksta. Mul ajas see kopsu nii üle maksa, et ma otsustasin pärast seda nädalavahetust ka sportlikuks hakata. Esmalt tuli muidugi nädalavahetus üle elada.
Pärast seda kui higised sportimehed ja -naised olid ennast puhtaks küürinud, võtsime me autod ja rullusime Kolka poolsaare tippu, et seal ringi vaadata ja midagi hamba alla leida. Pärastlõuna veetsimega rõõmsalt seal. Ilm oli mõnus.
Aga õhtu tuli karm. Kuna plaanis oli saun teha, siis otsustasin ma õllekraami veidi arvukamalt varuda kui eelmisel õhtul. Võtsin igaks juhuks lausa seitse õlut. Noh, et ei jääks puudu või nii. Loomulikult vasardas mul peas ka blogi eesmärk, et ma päevas üle 10 alkoholiühiku ei joo (no see on laias laastus mingi viis õlut) ja ma kinnitasin endale terve poest tagasi tulemise aja, et kõiki õllesid ma kindlasti ära ei joo. Ma oleks need kindlasti kõik ära joonud ning veel kusagilt juurdegi proovinud näpata, kui saatus poleks vingerpussi mänginud. Nimelt tegi Martiņš õhtusöögiks üsna maitsva spagetti bolognese ja ma sõin seda millegipärast kaks suurt taldrikutäit. SUURT taldrikutäit. Nii suurt, et mul oli juba poole peal kõht punnis ja ausõna ei saa aru, miks ma selle teise taldrikutäie ära sõin. Mingi enesetõestamise värk vist.
Pärast söömise lõpetamist ägisesin ma igatahes pool tundi diivanil ja ei tahtnud isegi õlut. Just, ma sõin nii palju, et mul polnud enam õlleisu. Tehke järgi.
Mul oli lootus, et ehk aeg ja saun avitavad, aga makaronidest punnis kõhuga sauna minek oli õhtu teine viga. Kohe pärast esimest leili läks mu enesetunne kuidagi eriti uimaseks ning kuigi ma tegin ka vapralt teise leiliringi ning proovisin õlletki sisse valada, siis asja minust sellel õhtul enam ei saanud. Suts peale kümmet kobisin ma voodisse ja veetsin seal rahutu öö. Hommikul ärgates oli mul kõht veel ikka täis. Košmaar.
Kehakaal: ? Kaalu polnud kaasas.
Alkoholi: 6,3 AÜ. Kolm õlut suutsin ära juua ja neljandast mõne lonksu võtta.
Sigarette: 0.
Järgmisest päevast ainult lakooniliselt - ärkasime, sõime ja pakkisime perega asjad. Kell 11.30 istusin ma rooli ja veetsin seal sisuliselt terve päeva. Vahepeal pidasime suvemajas umbes kahe tunnise puhkuse, aga lõplikult sain ma rooli tagant ära alles õhtul kell 21. Selja taha oli kokku jäänud 530 kilomeetrit. Ja jube väsimus oli peal. Proovisin seda leevendada lätist kaasa võetud liitrise meeõluga, aga loomulikult tegi see veel unisemaks. Ühtlasi sai rikutud ka blogi reegel, et üksi kodus ei joo. Kuigi, tehniliselt oli kogu mu pere kodus, mis sest, et keegi teine ei joonud kas tahte või piisava ea puudumise tõttu.
Kell kümme kukkusin tühja pilguga voodisse. Tükk aega ei viitsi nüüd autoga sõita. Kumm oli ausalt öeldes nii tühi, et ma ei viitsinud ka järgmisel päeval oma sportlasekarjääri alustada, nagu algselt plaanis oli.
Kehakaal: ? Kaalu polnud kaasas.
Alkoholi: 4,3 AÜ (liitrine meeõlu).
Sigarette: 0.
reede, 15. august 2014
Fifty-fifty (12.08 - 15.08)
Fakk, ma olen ise sama laisk nagu see eelmine mees. Tegin ühe posti ära ja siis kadusin sisuliselt kolmeks päevaks ära. Ehk andestate. Mul oli vaja elu juba sisse harjutatud rütmis edasi elada. Täiendasin muuseas eesmrke nõudega, et üksinda kodus tinutada ei tohi. Iga jumala blogimise päev on peas vasardanud mõte, et krabaks poest sikspaki ja läheks koju diivanile lesima. Seni olen veel tugev olnud ja napilt-napilt endale mõned päevad tagasi püstitatud eesmärkidesse jäänud, aga üldiselt on see üsna raske. Ja raskemaks läheb, sest nädalavahetus on kohe algamas ja ees ootab humalavesine Läti tripp Läti sõpradega.
Aga võtame siis päevhaaval. Ja lakooniliselt - ma peaks juba Riia poole sõitma.
Teisipäev, tuntud ka blogi esimese päeva nime all, oli tavaline ja igav. Punnitasin kergete jääknähtudega tööd teha ja unistasin, kuidas ma kunagi kauges tulevikus alla 90 kilo kaalun. Reaalsus on muidugi see, et sellist kaalu näen ma arvatavasti ainult siis, kui mult midagi ära amputeeritakse, aga las mul olla mõni unistus. Õhtul tulin hirmus õlleisusena koju ja siis tegingi maksa säästmiseks sellise reegli, et üksi kodus alkoholi tarbida ei tohi. Läksin selle asemel hoopis jalutama. Kõndisin koduümbruses pooleteise tunniga 9,5 kilomeetrit. Ilgelt nüri tegevus, juba kolmandal kilomeetril tuli kopp ette. Aga mul on rahakoti vahel motiveeriv pilt, kus Schwarzenneggeri keha otsa on minu pea liimitud, ja see hoidis napilt pinnal. Õhtul ei toimunud midagi. Lugesin vist Nick Hornby raamatut "Fever Pitch".
Öösel oli mul hea võimalus võrrelda, kummal juhul on parem uni - kas siis kui enne magamaminekut on joodud 9 õlut (minu esmaspäev) või siis kui on jalutatud 9 kilomeetrit (minu teisipäev). Vat ei ütle vastust, proovige ise.
Kehakaal: 97,2 kg.
Alkoholi: 0.
Sigarette: 0.
Ütlen juba ette ära, et teist päeva järjest kaine olla ma ei suutnud. Selles suhtes on blogi esimesed päevad head olnud, et ma jätkan samast kohast, kus pooleli jäi ning blogilugejad saavad üsna hea ülevaate sellest, millist hooraelu ma viimase kuu aja jooksul elanud olen. Või õigemini minu maks, see vana hoor. Mina olen lihtsalt sutenöör.
Kolmapäeval olin ma tegelikult kuni õhtu seitsmeni üsna tublilt tööl ja tegin palju asju. Aga siis helistas RN ja kutsus mind baari, et businessi arutada. Ma otsustasin minna autoga ja alkoholi mitte tarbida.
Reaalsus oli muidugi see, et kohe kui ma baari uksest sisse sain, otsustasin ma ühe õlle juua ja siis oodata, kuni olen kaine, et siis autoga koju minna. Selline lihtne, aga mõistlik plaan, eks? Pärast esimest õllet muundus reaalsus veelgi ja ma võtsin teise õlle. Ja kuigi plaanitud jutud olid selleks ajaks juba räägitud, koju ma enam ei kippunud, sest baariteleris oli lõppenud Rasmus Mägi edukas poolfinaal ja kohe-kohe pidi algama Gerd Kanteri šõu.
Pärast kolmandat õllet tegin ma lõpliku otsuse - võtan ühe veel ja koju ei lähegi. Magan hoopis RN-i pool - hea kohe hommikul auto võtta ja kontorisse sõita. Ja uskuge või mitte, peaaegu nii ma tegingi, sest õlut ma peale neljandat õlut enam ei joonudki. RN-i survel (ausõna!) võtsin küll hõbemedali tähistamiseks klaasi veini, no andke andeks.
Magama sain umbes veerand ühe paiku. Täispuhutav madrats, mille RN mulle lahkelt kusagilt välja taris, susises hommikuks üsna tühjaks. Seetõttu oli ka mu uni üsna heitlik. Ja noh, osaliselt olid viletsas unes süüdi ka need mootorraturid, kes kella kolme ja nelja vahel akna taga olevalt pikal ja sirgel tänaval kiiruskatseid tegid. Tõelised idioodid. Ma vahepeal mõtlesin, et viskan neid aknast millegagi, aga madrats oli juba nii töss, et sealt oli raske välja saada.
Kehakaal: 97,4 kg.
Alkoholi: 8 AÜ (4 lahjat õlut, väike pokaal veini).
Sigarette: 4.
Nädala neljas päev oli üsna samasugune. Hommikul ärkasin ma poole kaheksa paiku, siplesin ennast tühja madratsi embusest välja ning lahkusin pärast dušši vaikselt RN-i juurest, et enne tööpäeva algust midagi hamba alla leida.
Ausõna oli mul ka sellel päeval plaan peale kontorirallit koju minna ja midagi intelligentset teha, aga elul oli jälle korrektuuride tegemise tuju. Nimelt helistas pealelõunal kunagisest kursavennast sõber EO ja kutsus õhtusöögile. Ma polnud teda jaanipäevast saati näinud, nii et "Jah" ütlemine tuli kergelt.
Kuue paiku me kohtusimegi. Rääkisime 20 minutit privaatselt juttu ja kus siis hakkas inimesi voorima ...
Tuli välja, et ma polnud ainus õhtusöögile kutsutu ja infot kokkusaamisest oli veel igasugu sotsiaalmeedias levitet. Kella seitsme paiku oli meid juba kaheksa ja kogu seltskond pidas kenasti ja kultuurselt kella poole üheteistkümneni vastu. Joodi õlut ja meenutati vanu aegu. Mis peale poolt ühteteist sai, ma õnneks ei tea. Nimelt võtsin ma raske südame rindu ja läksin koju. Tavaliselt olen ma viimane lahkuja, nii et see oli suht üliinimlik pingutus. Aga ma kujutasin ette kuidas ma juba kolmandal päeval tulen siis blogisse gigapohmelli kirjeldama ja otsustasin seepeale koju minna. Sisse oli imetud kolm õlut ja suur hulk sigarette. Aga ei mingeid süümekaid, sellisest õhtust on siiamaani meel hea ja naeratus näol.
Kehakaal: ?. Ei leidnud RN-i juurest kaalu.
Alkoholi: 5.9 AÜ (3 majaõlut).
Sigarette: 8.
Tänane päev on koosolek koosoleku otsa. Kuna kell on 18.44 ja mul on kohe ees neli tundi roolis ning pärast seda ma arvatavasti enam midagi erilist ei tee, siis võib päeva statistika mõttes vist lukku panna. Saabki jälle kainete päevade protsendi 50 peale.
Kehakaal: 97,3 kg.
Alkoholi: 0.
Sigarette: 0.
Aga võtame siis päevhaaval. Ja lakooniliselt - ma peaks juba Riia poole sõitma.
Teisipäev, tuntud ka blogi esimese päeva nime all, oli tavaline ja igav. Punnitasin kergete jääknähtudega tööd teha ja unistasin, kuidas ma kunagi kauges tulevikus alla 90 kilo kaalun. Reaalsus on muidugi see, et sellist kaalu näen ma arvatavasti ainult siis, kui mult midagi ära amputeeritakse, aga las mul olla mõni unistus. Õhtul tulin hirmus õlleisusena koju ja siis tegingi maksa säästmiseks sellise reegli, et üksi kodus alkoholi tarbida ei tohi. Läksin selle asemel hoopis jalutama. Kõndisin koduümbruses pooleteise tunniga 9,5 kilomeetrit. Ilgelt nüri tegevus, juba kolmandal kilomeetril tuli kopp ette. Aga mul on rahakoti vahel motiveeriv pilt, kus Schwarzenneggeri keha otsa on minu pea liimitud, ja see hoidis napilt pinnal. Õhtul ei toimunud midagi. Lugesin vist Nick Hornby raamatut "Fever Pitch".
Öösel oli mul hea võimalus võrrelda, kummal juhul on parem uni - kas siis kui enne magamaminekut on joodud 9 õlut (minu esmaspäev) või siis kui on jalutatud 9 kilomeetrit (minu teisipäev). Vat ei ütle vastust, proovige ise.
Kehakaal: 97,2 kg.
Alkoholi: 0.
Sigarette: 0.
Ütlen juba ette ära, et teist päeva järjest kaine olla ma ei suutnud. Selles suhtes on blogi esimesed päevad head olnud, et ma jätkan samast kohast, kus pooleli jäi ning blogilugejad saavad üsna hea ülevaate sellest, millist hooraelu ma viimase kuu aja jooksul elanud olen. Või õigemini minu maks, see vana hoor. Mina olen lihtsalt sutenöör.
Kolmapäeval olin ma tegelikult kuni õhtu seitsmeni üsna tublilt tööl ja tegin palju asju. Aga siis helistas RN ja kutsus mind baari, et businessi arutada. Ma otsustasin minna autoga ja alkoholi mitte tarbida.
Reaalsus oli muidugi see, et kohe kui ma baari uksest sisse sain, otsustasin ma ühe õlle juua ja siis oodata, kuni olen kaine, et siis autoga koju minna. Selline lihtne, aga mõistlik plaan, eks? Pärast esimest õllet muundus reaalsus veelgi ja ma võtsin teise õlle. Ja kuigi plaanitud jutud olid selleks ajaks juba räägitud, koju ma enam ei kippunud, sest baariteleris oli lõppenud Rasmus Mägi edukas poolfinaal ja kohe-kohe pidi algama Gerd Kanteri šõu.
Pärast kolmandat õllet tegin ma lõpliku otsuse - võtan ühe veel ja koju ei lähegi. Magan hoopis RN-i pool - hea kohe hommikul auto võtta ja kontorisse sõita. Ja uskuge või mitte, peaaegu nii ma tegingi, sest õlut ma peale neljandat õlut enam ei joonudki. RN-i survel (ausõna!) võtsin küll hõbemedali tähistamiseks klaasi veini, no andke andeks.
Magama sain umbes veerand ühe paiku. Täispuhutav madrats, mille RN mulle lahkelt kusagilt välja taris, susises hommikuks üsna tühjaks. Seetõttu oli ka mu uni üsna heitlik. Ja noh, osaliselt olid viletsas unes süüdi ka need mootorraturid, kes kella kolme ja nelja vahel akna taga olevalt pikal ja sirgel tänaval kiiruskatseid tegid. Tõelised idioodid. Ma vahepeal mõtlesin, et viskan neid aknast millegagi, aga madrats oli juba nii töss, et sealt oli raske välja saada.
Kehakaal: 97,4 kg.
Alkoholi: 8 AÜ (4 lahjat õlut, väike pokaal veini).
Sigarette: 4.
Nädala neljas päev oli üsna samasugune. Hommikul ärkasin ma poole kaheksa paiku, siplesin ennast tühja madratsi embusest välja ning lahkusin pärast dušši vaikselt RN-i juurest, et enne tööpäeva algust midagi hamba alla leida.
Ausõna oli mul ka sellel päeval plaan peale kontorirallit koju minna ja midagi intelligentset teha, aga elul oli jälle korrektuuride tegemise tuju. Nimelt helistas pealelõunal kunagisest kursavennast sõber EO ja kutsus õhtusöögile. Ma polnud teda jaanipäevast saati näinud, nii et "Jah" ütlemine tuli kergelt.
Kuue paiku me kohtusimegi. Rääkisime 20 minutit privaatselt juttu ja kus siis hakkas inimesi voorima ...
Tuli välja, et ma polnud ainus õhtusöögile kutsutu ja infot kokkusaamisest oli veel igasugu sotsiaalmeedias levitet. Kella seitsme paiku oli meid juba kaheksa ja kogu seltskond pidas kenasti ja kultuurselt kella poole üheteistkümneni vastu. Joodi õlut ja meenutati vanu aegu. Mis peale poolt ühteteist sai, ma õnneks ei tea. Nimelt võtsin ma raske südame rindu ja läksin koju. Tavaliselt olen ma viimane lahkuja, nii et see oli suht üliinimlik pingutus. Aga ma kujutasin ette kuidas ma juba kolmandal päeval tulen siis blogisse gigapohmelli kirjeldama ja otsustasin seepeale koju minna. Sisse oli imetud kolm õlut ja suur hulk sigarette. Aga ei mingeid süümekaid, sellisest õhtust on siiamaani meel hea ja naeratus näol.
Kehakaal: ?. Ei leidnud RN-i juurest kaalu.
Alkoholi: 5.9 AÜ (3 majaõlut).
Sigarette: 8.
Tänane päev on koosolek koosoleku otsa. Kuna kell on 18.44 ja mul on kohe ees neli tundi roolis ning pärast seda ma arvatavasti enam midagi erilist ei tee, siis võib päeva statistika mõttes vist lukku panna. Saabki jälle kainete päevade protsendi 50 peale.
Kehakaal: 97,3 kg.
Alkoholi: 0.
Sigarette: 0.
teisipäev, 12. august 2014
12.8.14
Siin Paksuke Pakson.
Annan teile teada, et tänane päev so 12.august, on väga suur päev. Nimelt
keelasin ma sellel tohmanil, kes siin minu nimel eelnevalt on kirjutanud,
rohkem postitada. Mul on vaja kedagi, kes suudaks siia regulaarselt teha
säravaid postitusi minu uskumatult ägedast elust. Ja selliseid inimesi on
ainult üks. Mina.
Lisaks otsustasin, et
enese põhjajoomise hirmus, hakkan ma regulaarselt kontrollima, milliseid
pudeleid ma avan. Viimane kuine periood on olnud ropp. Mu maks on hirmust juba
põie alla peitu pugenud.
Nii et mina ise hakkan
kirjeldama oma uskumatuid seiklusi õllepudelipüramiidide ja grillvorstivirnade
vahel. Teen seda sellise regulaarsuse ja detailsusega, nagu jõuan. Aga olen
kindlasti ägedam kui see eelmine mees.
12.august on selle blogi
tõeline esimene päev. Kogu see eelnev loba on mõttetu.
Niisiis, täna hommikul
kaalusin ma 97,2 kilogrammi ning see on tegelikult uskumatult
hea number. Sest alates 12.juulist on mul olnud ainult kolm või neli päeva, mil
ma ei ole õllepudelisse vaadanud ning suht tavalised on olnud ka sellised
ägedad meeliülendavad pohmellid. Ma ei tea, mida teie eile tegite, aga mina
tegin natukene tööd ja siis jõin pärastlõunast õhtuni õlut - 9 tükki jõin ära,
siis läksin magama. Muuseas, olen oma maksa suvepuhkusega nii vingeks treinud,
et isegi pohmelli polnud. Veerand üheksa püsti ja siis targa (punetava) näoga
tööle ...
Uni oli muidugi
uskumatult sitt. Ja see on selge märk, et on viimane aeg mineraalvee peale üle
minna.
Igatahes, sõbrad. Nüüd
ma hakkan inimeseks. Inimeseks ei saada üleöö ja seega annan minagi endale
kuuajase prooviperioodi. Kui see läbi kukub, siis lähen Wismarisse. Ausõna, noh!
Kuigi pikemas
perspektiivis on eesmärk sama ehk kaalukaotus, siis võiks esmalt keskenduda
alkoholismi langemise peatamisele. Seega on esimese 30 päeva eesmärgid
järgmised:
1. Kehakaalu peab saama alla
95 kilo. On ehk natukene ambitsioonikas, aga ma olen ikka paks ka praegu ja
algus peaks kiiremini minema. Ja kui ma õlle asemel vett joon, siis see ka ju
mõjutab natukene ...
2. Vähemalt pooled
päevad alko- ja sigaretivabad!
3. Kogu perioodi
keskmine alkoholitarbimine ei tohi olla suurem kui 4 alkoholiühikut
päevas. See on tegelikult väga suur number, aga ma ei julge väiksemat
panna. Oleme reaalsed, onju.
4. Ühelgi päeval
ei tarbi rohkem kui 10 alkoholiühikut. Ka see piirang on pandud, kuna see
on reaalne. Eks järgmistel perioodidel vaatame edasi. 10 alkoühikut on 5 õlut
või poolteist pudelit veini. Ehk suudan nende piiride sisse jääda. Ise olen
jumala veendunud, et suudan. Aga no kui ise ka ei usu, mis siis üldse blogida.
5. Üksinda kodus ei napsuta.
5. Üksinda kodus ei napsuta.
Kes ei tea, mis on
alkoholiühik, siis konspekteerige: Alkoholiühik tähendab 10 grammi puhast ehk
absoluutset alkoholi. Alkoholiühikute hulga arvutamiseks konkreetses
joogis tuleb joogi kogus liitrites korrutada selle kangusega ning tulemus omakorda
korrutada alkoholi erikaaluga 0,789 (ehk alkoholi suhtelise tihedusega vee
tiheduse suhtes):
Kogus (liitrit) × kangus (%) × 0,789 =
alkoholiühikute hulk
Vot nii. Panen nüüd
pesu pesema ja mõtlen, mida joomise asemel teha võiks. Kell on 19.49 ja ma pole
veel ühtegi õlut joonud. Tõenäosus, et tuleb kaine päev, aina tõuseb.
reede, 8. august 2014
Noh, mis juhtus siis vahepeal, Paksuke?
Paksuke Pakson rüüpas eile õhtul piljardimängu kõrvale neli alkoholivaba õlut ja oligi mingil kummalisel moel terve õhtu kaine. Suht haruldane värk. Asja negatiivne pool on see, et nüüd peab ta lubadusest kinni pidama ja siia midagi sõnadega sirgeldama. "Noh, mis juhtus siis vahepeal, Paksuke?", oleks vist paslik küsimus.
No las siis Paksuke Pakson jutustab teile järgmise kurva loo ...
Nimelt tulid talle kibekiirel eelmise blogimise aal, täpsemalt 11.aprilli õhtul külalised ning ta rüüpas nendega paar õlut ning kaks pudelit veini (!) ja mõned pitsid rummi ning sai sellest säärase tuumapohmelli, et ei suutnud järgmisel päeval klaviatuuri isegi vaadata, rääkimata selle puudutamisest. Tegelikult oli olemine kogu nädalavahetuse hõre ja kehakaal tõusis mühinal.
Ning kuigi seejärel suutis Paksuke Pakson mõned päevad korralik olla, murdus ta täielikult. Ta pere oli just nädalaks maale vanavanemate juurde läinud ja Paksuke Pakson nautis vaba nädalat korraliku õgimise ja õllelimpsimise saatel. Selle kõige taustal ei ole imestada, et aprilli teises pooles tõusis ta kehakaal korraks isegi 99 kilogrammi peale.
Paksuke Pakson tundis muidugi peale kõhunaha alla mängleva pekipinge ka suurt piinlikkust ning ei julgenud selliste numbritega blogisse tagasi tulla. Selle asemel otsustas ta proovida ennast pigem kiiremas korras jälle alla 97 kilogrammi saada ja siis virtuaalmaailma ülbitsema tulla nagu poleks midagi juhtunudki.
Paraku ei käi asjad nii kiiremas korras ja kes juba korra on viinerisaiakeste ja poolfabrikaatide kuristikku langenud, see rabeleb sealt tükk aega välja.
Paksuke Pakson kõikus 97 ja 99 vahel kuni jaanipäevani ja hakkas siis juba lootust kaotama, kui ta järsku leidis juuni lõpus mingi ime läbi motivatsiooni ja sai ennast kuu ajaga nii ponksiks, et nägi korraks kaalul isegi numbrit 95,7. Sikspäkki veel muidugi näha polnud, aga särgid mahtusid paremini selga küll.
Tulevik tundus ilus. Paksuke Pakson juba mõlgutas mõtteid, kuidas ta teeb esimese uue postituse näiteks 1.septembril ja see on stiilis "Ilusat kooliaasta algust! Peenike Peenikson". See mõte meeldis talle nii, et mõni õhtu kostis tema voodist rõõmsat itsitamist veel isegi kella kolme paiku. Aga itsita, mis sa itsitad, tulevikul olid omad plaanid ...
Algas puhkus. Paksuke Pakson tegeles peamiselt vedelemise, grillimise, lebotamise, laisklemise, õllejoomise ja veinijoomisega. Kolme nädala pärast oli ta sama paks nagu ennevanasti ning augusti alguses hakkas kaal jälle üle 99 kiskuma. Paksuke Pakson kaalus kaua kahe võrdse variandi vahel - nöör kaela või blogisse tagasi.
Lõpuks ta otsustas, et kui ta suudab ühe päeva kaine olla, siis ta hakkab uuesti oma raskest elust pajatama. Edasine on kõik juba tulevik.
No las siis Paksuke Pakson jutustab teile järgmise kurva loo ...
Nimelt tulid talle kibekiirel eelmise blogimise aal, täpsemalt 11.aprilli õhtul külalised ning ta rüüpas nendega paar õlut ning kaks pudelit veini (!) ja mõned pitsid rummi ning sai sellest säärase tuumapohmelli, et ei suutnud järgmisel päeval klaviatuuri isegi vaadata, rääkimata selle puudutamisest. Tegelikult oli olemine kogu nädalavahetuse hõre ja kehakaal tõusis mühinal.
Ning kuigi seejärel suutis Paksuke Pakson mõned päevad korralik olla, murdus ta täielikult. Ta pere oli just nädalaks maale vanavanemate juurde läinud ja Paksuke Pakson nautis vaba nädalat korraliku õgimise ja õllelimpsimise saatel. Selle kõige taustal ei ole imestada, et aprilli teises pooles tõusis ta kehakaal korraks isegi 99 kilogrammi peale.
Paksuke Pakson tundis muidugi peale kõhunaha alla mängleva pekipinge ka suurt piinlikkust ning ei julgenud selliste numbritega blogisse tagasi tulla. Selle asemel otsustas ta proovida ennast pigem kiiremas korras jälle alla 97 kilogrammi saada ja siis virtuaalmaailma ülbitsema tulla nagu poleks midagi juhtunudki.
Paraku ei käi asjad nii kiiremas korras ja kes juba korra on viinerisaiakeste ja poolfabrikaatide kuristikku langenud, see rabeleb sealt tükk aega välja.
Paksuke Pakson kõikus 97 ja 99 vahel kuni jaanipäevani ja hakkas siis juba lootust kaotama, kui ta järsku leidis juuni lõpus mingi ime läbi motivatsiooni ja sai ennast kuu ajaga nii ponksiks, et nägi korraks kaalul isegi numbrit 95,7. Sikspäkki veel muidugi näha polnud, aga särgid mahtusid paremini selga küll.
Tulevik tundus ilus. Paksuke Pakson juba mõlgutas mõtteid, kuidas ta teeb esimese uue postituse näiteks 1.septembril ja see on stiilis "Ilusat kooliaasta algust! Peenike Peenikson". See mõte meeldis talle nii, et mõni õhtu kostis tema voodist rõõmsat itsitamist veel isegi kella kolme paiku. Aga itsita, mis sa itsitad, tulevikul olid omad plaanid ...
Algas puhkus. Paksuke Pakson tegeles peamiselt vedelemise, grillimise, lebotamise, laisklemise, õllejoomise ja veinijoomisega. Kolme nädala pärast oli ta sama paks nagu ennevanasti ning augusti alguses hakkas kaal jälle üle 99 kiskuma. Paksuke Pakson kaalus kaua kahe võrdse variandi vahel - nöör kaela või blogisse tagasi.
Lõpuks ta otsustas, et kui ta suudab ühe päeva kaine olla, siis ta hakkab uuesti oma raskest elust pajatama. Edasine on kõik juba tulevik.
neljapäev, 7. august 2014
Lonksuke Baikalit
Paksuke Pakson võttis just lonksukese Baikalit, pühkis otsa eest higise käega higi ja otsustas siis, et kui ta suudab täna õllele ja muudele alkohoolsetele jookidele ei öelda, siis on temas piisavalt pauerit, et jätkata (või õigemini uuesti alustada) homme blogimisega.
Natukene faktidest. Fakt on see, et Paksuke Pakson on kuu aega järjest iga päev õllet kaaninud ja tema kehakaal on tagasi 98 kilogrammi peale tõusnud. Lisaks on ta maks nii ära kulunud, et raske on hingata. Selliste palavate ilmadega on hirmus piin alkohoolik olla ... higi voolab ja süda puperdab vahetpidamata.
Kuna Paksuke Pakson on sama s***s seisus kui umbes pool aastat tagasi, mil eelmine blogimise üritus alguse sai, siis on ka eesmärgid eeldatavalt umbes samad.
Aga esimese eesmärgina proovib Paksuke Pakson ühe päeva kaine olla. Nüüd kleebib ta suu õllekaitseks kinni ja läheb sõpradega bowlingut mängima.
Pärast vaatame edasi, sest õhtu on veel noor ...
Natukene faktidest. Fakt on see, et Paksuke Pakson on kuu aega järjest iga päev õllet kaaninud ja tema kehakaal on tagasi 98 kilogrammi peale tõusnud. Lisaks on ta maks nii ära kulunud, et raske on hingata. Selliste palavate ilmadega on hirmus piin alkohoolik olla ... higi voolab ja süda puperdab vahetpidamata.
Kuna Paksuke Pakson on sama s***s seisus kui umbes pool aastat tagasi, mil eelmine blogimise üritus alguse sai, siis on ka eesmärgid eeldatavalt umbes samad.
Aga esimese eesmärgina proovib Paksuke Pakson ühe päeva kaine olla. Nüüd kleebib ta suu õllekaitseks kinni ja läheb sõpradega bowlingut mängima.
Pärast vaatame edasi, sest õhtu on veel noor ...
reede, 11. aprill 2014
Ah mis siin ikka
Viimasest kahest Päevast pole Paksuke Paksonil suurt midagi rääkida,
nii et libiseme neist võimalikult kiiresti üle. Kevadbatsillid ehitasid Paksuke
Paksoni sisse oma kindluse ja Paksuke Pakson tegeles veel kaks päeva selle kindluse
lammutamisega. Muuks eriti aega ja rammu ei olnud. Nii kolmapäev kui neljapäev olid samasugused
igavad ja tõbised. Neljapäev siiski natukene parem. Aga arvatavasti on see selle nädala viimane sisutühi
ettekanne, sest Paksuke Pakson tunneb ennast nüüd juba paremini ning ilus kevadine nädalavahetus on algamas.
Kolmapäeva hommikul kaalus Paksuke Pakson 96.9 kilogrammi. Noh, ei olnud supermegahea tulemus, aga Paksuke Pakson on praegu kõigega, mis on alla 97, päris rahul. Ausalt öeldes on kaalulangus praegu üsna kiire olnud ja nuriseda oleks ilmselge patt. Samas hakkab tunduma, et seal 96 ja 97 vahel tuleb esimene "sein" ehk koht, kus kaal nädal-poolteist paigal tammub.
Hommikul tundis Paksuke Pakson ennast hästi ja kuna ka kehatemperatuur oli normis, otsustas ta tööle minna. Kodus vedelemine ei ole talle kunagi eriti ahvatlev tundunud. Tööl tegi Paksuke Pakson hommikusöögiks tuttava pakitomatisupi ja istus arvuti taha.
Aga kui Paksuke Pakson juba arvuti taga kükitas ja kohvi luristas, hakkas ta tervis millegipärast vaikselt kodu poole tagasi hiilima. Paksuke Pakson oli oma võimeid ja tervislikku seisundit üle hinnanud - lõunaks olid Paksuke Paksonil jälle kerged külmavärinad ja pea tiirutas ringi ning ta otsustas tööpäeva selleks korraks lõpetada. Paksuke Pakson tegi kiire (juba mitu päeva ette kokku lepitud) lõuna sõprade RN-i ja IK-ga (väike seljanka ja tatar-porgandisalat-juustusnitšel) ning oli kogu pere üllatuseks juba kell pool neli kodus.
Tolku tast sealt kodus muidugi suurt polnud. Paar mängu ümber maailma reisi suutis ta oma vanema põnniga teha, aga edasise õhtu ainsad tegevused olid kahetunnine rahutu uinak ning kella poole kümnest ärgates vaatas Paksuke Pakson kuuma teed rüübates tekiserva alt Manchester Unitedi ja Müncheni Bayerni vutimängu. Palavikku tal kusjuures enam ei olnud - Paksuke Pakson oli lihtsalt väsinud ja ei tundnud ennast üldse mugavalt. Söögiisu ka üldse ei olnud.
Kuna söögiisu ei olnud, siis oli Paksuke Paksoni õhtusöök ülitagasihoidlik (vaid mõned mandariinid) ja hommikul oli tema kehakaaluks 96.2 kilogrammi. Igal muul juhul võiks selle üle uhkust tunda, kuna tegu oli batsillide poolt ära söödud peki kadumisega, siis ei ole see päris täieväärtuslik rekord. Haige olles on üldiselt kasulikum korralikult süüa, mitte mandariine lutsida, aga noh, las ta olla. Haigetega ei tohi riielda.
Sellel päeval sõi Paksuke Pakson ebatervislikumalt kui ta sooviks. Hommikul ostis ta R-Kioskist 200g kartulisalatit ja valmis tehtud singivõilevad. Lõunale lähenes ta aga päris grandioosselt - ostis Järve Selveri Ampsust põdralihaseljanka, juustuga täidetud jalapenod ja 10 kanatiiba mango-jalapeno kastmega. Viimane kuhi oli päris suur.
Ütleme nii, et Paksuke Pakson hindas oma viimaste päevade vähemast söömisest kokku tõmmanud kõhtu üle. Nii juhtuski, et kui seljankast ja jalapenodest sai Paksuke Pakson veel jagu, siis kanatiibadest pooled jäid temast puutumata. Kõht oli täis ja rohkem ei mahtunud. Ahjaa, lõuna kõrvale võttis Paksuke Pakson ühe õlle. Mille kuradi pärast seda vaja oli, ta ei tea, aga kurnatud organismile see nüüd turgutavalt küll ei mõjunud. Lisaks tegi see laisaks. Pärast mõningast kontoris vegeteerumist otsustas Paksuke Pakson ka selle tööpäeva lõpetatuks lugeda ja läks hoopis kinno.
Paksuke Pakson vaatas kinos filmi "The Grand Budapest Hotel" ja jõudis veerand kuueks koju. Veel üks sisutühi tööpäev oli selja taga. Film oli viletsam kui treiler lubas, aga siiski päris lahe. Treiler lubas mõnusat absurdikomöödiat, paraku läks aga nii, et suurem osa parimatest naljadest olid kahe ja poole minutilises treileris juba esindatud ja filmis selle tõttu naerukohti oluliselt vähem. Aga kuna Paksuke Pakson pole filmikriitik, siis ta lihtsalt ütleb: seda filmi võib vaatama minna küll. Rahast kahju ei hakka.
Õnneks püsis enesetunne normaalne ning Paksuke Paksonil oli alust arvata, et tema tööalane efektiivsus järgmistel päevadel tõuseb. Õhtu sisustas ta veel siiski suuremas osas poolvegeteerumise ja Arnold Schwarzenneggeri raamatu "The Total Recall" lõpetamisega. Üle mitme päeva jõudis Paksuke Pakson ka perega suhelda ja lastega mängida.
Reedel on külla oodata perekond R-i kogu nende mudilasperega. Kõlab nagu mõned klaasid veini minimaalselt.
Kolmapäeva hommikul kaalus Paksuke Pakson 96.9 kilogrammi. Noh, ei olnud supermegahea tulemus, aga Paksuke Pakson on praegu kõigega, mis on alla 97, päris rahul. Ausalt öeldes on kaalulangus praegu üsna kiire olnud ja nuriseda oleks ilmselge patt. Samas hakkab tunduma, et seal 96 ja 97 vahel tuleb esimene "sein" ehk koht, kus kaal nädal-poolteist paigal tammub.
Hommikul tundis Paksuke Pakson ennast hästi ja kuna ka kehatemperatuur oli normis, otsustas ta tööle minna. Kodus vedelemine ei ole talle kunagi eriti ahvatlev tundunud. Tööl tegi Paksuke Pakson hommikusöögiks tuttava pakitomatisupi ja istus arvuti taha.
Aga kui Paksuke Pakson juba arvuti taga kükitas ja kohvi luristas, hakkas ta tervis millegipärast vaikselt kodu poole tagasi hiilima. Paksuke Pakson oli oma võimeid ja tervislikku seisundit üle hinnanud - lõunaks olid Paksuke Paksonil jälle kerged külmavärinad ja pea tiirutas ringi ning ta otsustas tööpäeva selleks korraks lõpetada. Paksuke Pakson tegi kiire (juba mitu päeva ette kokku lepitud) lõuna sõprade RN-i ja IK-ga (väike seljanka ja tatar-porgandisalat-juustusnitšel) ning oli kogu pere üllatuseks juba kell pool neli kodus.
Tolku tast sealt kodus muidugi suurt polnud. Paar mängu ümber maailma reisi suutis ta oma vanema põnniga teha, aga edasise õhtu ainsad tegevused olid kahetunnine rahutu uinak ning kella poole kümnest ärgates vaatas Paksuke Pakson kuuma teed rüübates tekiserva alt Manchester Unitedi ja Müncheni Bayerni vutimängu. Palavikku tal kusjuures enam ei olnud - Paksuke Pakson oli lihtsalt väsinud ja ei tundnud ennast üldse mugavalt. Söögiisu ka üldse ei olnud.
Kuna söögiisu ei olnud, siis oli Paksuke Paksoni õhtusöök ülitagasihoidlik (vaid mõned mandariinid) ja hommikul oli tema kehakaaluks 96.2 kilogrammi. Igal muul juhul võiks selle üle uhkust tunda, kuna tegu oli batsillide poolt ära söödud peki kadumisega, siis ei ole see päris täieväärtuslik rekord. Haige olles on üldiselt kasulikum korralikult süüa, mitte mandariine lutsida, aga noh, las ta olla. Haigetega ei tohi riielda.
Sellel päeval sõi Paksuke Pakson ebatervislikumalt kui ta sooviks. Hommikul ostis ta R-Kioskist 200g kartulisalatit ja valmis tehtud singivõilevad. Lõunale lähenes ta aga päris grandioosselt - ostis Järve Selveri Ampsust põdralihaseljanka, juustuga täidetud jalapenod ja 10 kanatiiba mango-jalapeno kastmega. Viimane kuhi oli päris suur.
Ütleme nii, et Paksuke Pakson hindas oma viimaste päevade vähemast söömisest kokku tõmmanud kõhtu üle. Nii juhtuski, et kui seljankast ja jalapenodest sai Paksuke Pakson veel jagu, siis kanatiibadest pooled jäid temast puutumata. Kõht oli täis ja rohkem ei mahtunud. Ahjaa, lõuna kõrvale võttis Paksuke Pakson ühe õlle. Mille kuradi pärast seda vaja oli, ta ei tea, aga kurnatud organismile see nüüd turgutavalt küll ei mõjunud. Lisaks tegi see laisaks. Pärast mõningast kontoris vegeteerumist otsustas Paksuke Pakson ka selle tööpäeva lõpetatuks lugeda ja läks hoopis kinno.
Paksuke Pakson vaatas kinos filmi "The Grand Budapest Hotel" ja jõudis veerand kuueks koju. Veel üks sisutühi tööpäev oli selja taga. Film oli viletsam kui treiler lubas, aga siiski päris lahe. Treiler lubas mõnusat absurdikomöödiat, paraku läks aga nii, et suurem osa parimatest naljadest olid kahe ja poole minutilises treileris juba esindatud ja filmis selle tõttu naerukohti oluliselt vähem. Aga kuna Paksuke Pakson pole filmikriitik, siis ta lihtsalt ütleb: seda filmi võib vaatama minna küll. Rahast kahju ei hakka.
Õnneks püsis enesetunne normaalne ning Paksuke Paksonil oli alust arvata, et tema tööalane efektiivsus järgmistel päevadel tõuseb. Õhtu sisustas ta veel siiski suuremas osas poolvegeteerumise ja Arnold Schwarzenneggeri raamatu "The Total Recall" lõpetamisega. Üle mitme päeva jõudis Paksuke Pakson ka perega suhelda ja lastega mängida.
Reedel on külla oodata perekond R-i kogu nende mudilasperega. Kõlab nagu mõned klaasid veini minimaalselt.
kolmapäev, 9. aprill 2014
Kevadbatsillid
Kevadbatsillid on Paksuke Paksoni kätte saanud. Pühapäeval oli lahja, esmaspäeval oli lahjem ja teisipäeval juba päris lahja. Täna on kolmapäev ning pärast selle oopuse lõpetamist läheb Paksuke Pakson ennast koju ravima ja puhkama. Tõbine on niru olla.
Esmaspäeva hommikul kaalus Paksuke Pakson 97.5 kilogrammi. Päev ise oli muidugi suhteliselt tühi ja uimane. Rääkida pole sellest midagi. Paksuke Pakson oli küll kenasti tööpäeva lõpuni, aga juba oli tunda batsillide püüdlusi ennast tema kehas sisse seada.
Kuna ilm oli sombune, siis kükitas Paksuke Pakson esmaspäeva õhtul kodus ja luges teetassi kõrvale raamatut. Kuna ennesetunne läks aina tõbisemaks ning alkohol oli kodust kõik ära joodud, siis tuli Paksuke Paksonil kaine päev.
Vaatamata sellele, et Paksuke Pakson esmaspäeval eriti ei õginud ega snäkkinud, kaalus ta järgmisel hommikul lausa 97.6 kilogrammi. See oli natukene löök allapoole vööd, aga Paksuke Paksonil ei olnud aega kehakaalu pärast muretseda, sest enesetunne püsis vilets. Kella kolme paiku pärastlõunal oli juba selgelt tunda, et Paksuke Pakson ei ole päris tema ise ning kui Paksuke Pakson pärast tööpäeva lõpuni venitamist ennas kodus kraadis, oli ta temperatuur 37.4. Ei nohu, ei köha, aga külmavärinad ja peapööritus olid täitsa olemas.
Kõik ju teavad, et mehed kaotavad pisikese temperatuuriga eluvõime. Nii ka Paksuke Pakson - ta sõi õhtusöögiks värsket salatit krevettidega, paar mandariini ning kukkus juba kell 20.30 voodisse. Enam ta sellel päeval sealt välja ei tulnudki.
Paksuke Pakson magas rahutult, aga kella kolmveerand seitsmeni välja. Hommikul ei olnud enesetunne parem.
Esmaspäeva hommikul kaalus Paksuke Pakson 97.5 kilogrammi. Päev ise oli muidugi suhteliselt tühi ja uimane. Rääkida pole sellest midagi. Paksuke Pakson oli küll kenasti tööpäeva lõpuni, aga juba oli tunda batsillide püüdlusi ennast tema kehas sisse seada.
Kuna ilm oli sombune, siis kükitas Paksuke Pakson esmaspäeva õhtul kodus ja luges teetassi kõrvale raamatut. Kuna ennesetunne läks aina tõbisemaks ning alkohol oli kodust kõik ära joodud, siis tuli Paksuke Paksonil kaine päev.
Vaatamata sellele, et Paksuke Pakson esmaspäeval eriti ei õginud ega snäkkinud, kaalus ta järgmisel hommikul lausa 97.6 kilogrammi. See oli natukene löök allapoole vööd, aga Paksuke Paksonil ei olnud aega kehakaalu pärast muretseda, sest enesetunne püsis vilets. Kella kolme paiku pärastlõunal oli juba selgelt tunda, et Paksuke Pakson ei ole päris tema ise ning kui Paksuke Pakson pärast tööpäeva lõpuni venitamist ennas kodus kraadis, oli ta temperatuur 37.4. Ei nohu, ei köha, aga külmavärinad ja peapööritus olid täitsa olemas.
Kõik ju teavad, et mehed kaotavad pisikese temperatuuriga eluvõime. Nii ka Paksuke Pakson - ta sõi õhtusöögiks värsket salatit krevettidega, paar mandariini ning kukkus juba kell 20.30 voodisse. Enam ta sellel päeval sealt välja ei tulnudki.
Paksuke Pakson magas rahutult, aga kella kolmveerand seitsmeni välja. Hommikul ei olnud enesetunne parem.
teisipäev, 8. aprill 2014
Täiesti unine pühapäev
Rividrill hakkas tavapäraselt enne kaheksat ja kuigi Paksuke Pakson oli juba ärgates väsinud, ei lastud tal enam magada. Ega Paksuke Pakson nüüd lapsi süüdista - tuleb ise teha tegevusi ja süüa asju, mis vähe paremat energiat annavad. Ja vaevalt et magaminegi sellise energiapuuduse korral eriti aitab.
Kaaluasjadest ei saa Paksuke Pakson enam üldse aru - kogu eelmise õhtu lihaahmamise peale oli ta kehakaal hoopis langenud. Nüüd oli see 96,8 kilogrammi. Eks siin on oma jälje jätnud ka eelmise päeva korralik jalutuskäik ja see, et grillõhtul sõigi Paksuke Pakson ainult liha ja natukene värsket salatit. Polnud alkoholi ega muid snäkke.
Aga uni oli jõhker. Paksuke Pakson läks kontorisse, sest tal oli esmaspäevaks vaja paar asja ära teha, kuid pärast kolmetunnist unega võitlemist ta kontoris istumisest loobus ja koju läks.
Pärastlõunal jäi Paksuke Pakson pisema põnniga kahekesi koju ning kuna too otsustas pika põõnamise teha, siis oleks ka Paksuke Pakson pidanud sama tegema. Selle asemel tegi Paksuke Pakson hoopis kenjaalsema käigu - ta valas endale 24cl valget veini ja vahtis mingit mõttetut jalgpallimängu. Kui vein oli otsas valas ta endale 24cl šherrit ja vahtis mõttetut mängu edasi.
Paratamatus on see, et üks hetk lõppes šherri ja kohe peale seda ka jalgpallimatš ning veel rohkem väsinud ja nüüd ka natukene vintis Paksuke Pakson ei osanud enam eluga üldse midagi peale hakata. Viimase hädas põõnas ta koos põnniga tunnikese.
Aga niigi unine ja vilets päev oli topeltrikutud. Ei ärganud Paksuke Pakson sugugi värskemana ning tegelikult ei saanud ta kuni päeva lõpuni ennast tööle. Oli ütlemata unine, tülpinud ja vilets olla. Ilm oli kah väljas niru. Külm ja vihmane.
Viimases hädas otsustas Paksuke Pakson kella poole kuue paiku proovida värskeõhuvannitamist ja minna kergele jalutuskäigule seenevihmas. Ütleme nii, et plaan oli hea, aga jalutuskäik ise oli tõeline piin. Hambad ristis vedas Paksuke Pakson selle viis kilomeetrit läbi. Aga mingit naudingut ta sellest 50+ minutilisest loivamisest ei saanud ja vaadates tagantjärele Paksuke Paksoni liikumise kiirust, siis oli ka kehakultuurimise element küsitav. Paksuke Paksoni eneseületamine kestis distantsiliselt 5.21 kilomeetrit ja ajaliselt 51m:13s.
Igatahes võttis see üritus Paksuke Paksoni viimased energiavarud. Ta istus õhtupoolikul üle tunni vannis ja luges lapse Miki-Hiire koomikseid. Pärast seda proovis Paksuke Pakson veel ebaõnnestunult energiast pakatavat pereisa mängida ning kukkus juba enne kella kümmet magama. Lihtsalt ei olnud jaksu. Väga tühi päev.
Esmaspäeval kilkas Paksuke Paksoni sõber RO kontoris, et ta kaalus hommikul 79.9 kilogrammi. Võttes arvesse, et kaks aastat tagasi enne jalgratta ostmist kaalus RO 100 kilogrammi, peaks see Paksuke Paksonit motiveerima. Vist motiveeribki.
Kaaluasjadest ei saa Paksuke Pakson enam üldse aru - kogu eelmise õhtu lihaahmamise peale oli ta kehakaal hoopis langenud. Nüüd oli see 96,8 kilogrammi. Eks siin on oma jälje jätnud ka eelmise päeva korralik jalutuskäik ja see, et grillõhtul sõigi Paksuke Pakson ainult liha ja natukene värsket salatit. Polnud alkoholi ega muid snäkke.
Aga uni oli jõhker. Paksuke Pakson läks kontorisse, sest tal oli esmaspäevaks vaja paar asja ära teha, kuid pärast kolmetunnist unega võitlemist ta kontoris istumisest loobus ja koju läks.
Pärastlõunal jäi Paksuke Pakson pisema põnniga kahekesi koju ning kuna too otsustas pika põõnamise teha, siis oleks ka Paksuke Pakson pidanud sama tegema. Selle asemel tegi Paksuke Pakson hoopis kenjaalsema käigu - ta valas endale 24cl valget veini ja vahtis mingit mõttetut jalgpallimängu. Kui vein oli otsas valas ta endale 24cl šherrit ja vahtis mõttetut mängu edasi.
Paratamatus on see, et üks hetk lõppes šherri ja kohe peale seda ka jalgpallimatš ning veel rohkem väsinud ja nüüd ka natukene vintis Paksuke Pakson ei osanud enam eluga üldse midagi peale hakata. Viimase hädas põõnas ta koos põnniga tunnikese.
Aga niigi unine ja vilets päev oli topeltrikutud. Ei ärganud Paksuke Pakson sugugi värskemana ning tegelikult ei saanud ta kuni päeva lõpuni ennast tööle. Oli ütlemata unine, tülpinud ja vilets olla. Ilm oli kah väljas niru. Külm ja vihmane.
Viimases hädas otsustas Paksuke Pakson kella poole kuue paiku proovida värskeõhuvannitamist ja minna kergele jalutuskäigule seenevihmas. Ütleme nii, et plaan oli hea, aga jalutuskäik ise oli tõeline piin. Hambad ristis vedas Paksuke Pakson selle viis kilomeetrit läbi. Aga mingit naudingut ta sellest 50+ minutilisest loivamisest ei saanud ja vaadates tagantjärele Paksuke Paksoni liikumise kiirust, siis oli ka kehakultuurimise element küsitav. Paksuke Paksoni eneseületamine kestis distantsiliselt 5.21 kilomeetrit ja ajaliselt 51m:13s.
Igatahes võttis see üritus Paksuke Paksoni viimased energiavarud. Ta istus õhtupoolikul üle tunni vannis ja luges lapse Miki-Hiire koomikseid. Pärast seda proovis Paksuke Pakson veel ebaõnnestunult energiast pakatavat pereisa mängida ning kukkus juba enne kella kümmet magama. Lihtsalt ei olnud jaksu. Väga tühi päev.
Esmaspäeval kilkas Paksuke Paksoni sõber RO kontoris, et ta kaalus hommikul 79.9 kilogrammi. Võttes arvesse, et kaks aastat tagasi enne jalgratta ostmist kaalus RO 100 kilogrammi, peaks see Paksuke Paksonit motiveerima. Vist motiveeribki.
Natuke unine laupäev
Paksuke Pakson ärkab hommikuti tavaliselt veerand seitsme paiku ja läheb õhtul tuttu umbes kell 23.00. Kuna ta elustiil ei pakata just tervislikkusest ja vitamiinidest, siis pole ime, et nädalavahetustel vajab Paksuke Pakson natukene pikemat und, et patareid täis tõmmata. Selline on teooria.
Praktika on see, et laupäeva hommikul kell 7.30 olid lapsed kõpsti üleval ja hakkasid ringi trampima. Ei olnud siis ka Paksuke Paksonil und ja ka tema pisarad ei aidanud. Ta ajas ennast püsti ja tatsas kaalu poole, nagu tal igal hommikul kombeks. Kehakaal oli, eelmise õhtu õgimisi arvesse võttes, madal - ainult 97.1 kilogrammi. Nüüd oli vaja ülejäänud nädalavahetus ilma suuremate komistamisteta mööda saada.
Õhtul oli plaanis kogu perega külastada sõber TR-i sünnipäeva. Seetõttu veetis Paksuke Pakson päeva esimese poole kodus ja kogus motivatsiooni. Et motivatsioon oleks kõrgem jõi ta lõuna paiku ka 8cl valget veini ja siis sinna otsa kohe 8cl šherrit, sest 8cl valget veini on nii vähe. Päev akna taga väljas kogus samuti hoogu ja oli imeilus - 9 kraadi sooja, päikesepaiste ja tärkav rohi. Nii et ei saa imeks panna, et pärast esmase veinisurina lahtumist otsustas Paksuke Pakson minna kehakultuuritama. Seega - dress selga, toss jalga ja õue!
Oi-oi, kus õues oli kena. Isegi natuke liiga jahe tuul ei häirinud sellise kena kevadilma käes ja Paksuke Pakson sai üsna kiiresti aru, et sellel päeval on temas rekordimaterjali. Tema samm oli vähemalt alguses väga enesekindel. Paksuke Pakson otsustas kõndida natukene rohkem kui eelmine kord ning ajale otseselt tähelepanu mitte pöörata - tuleb, mis tuleb. Aga enesetunne lubas. Esimene pool jalutuskäigust läkski üsna kiiresti - kui Paksuke Pakson kusagil kolme kilomeetri peal kella vaatas, siis nägi ta, et on isikliku rekordi graafikust üle 10 sekundi ees. Ja ta ei olnud veel isegi väsinud!
Paksuke Pakson olekski vast paarikümne sekondiga oma isiklikku parandanud, kuid siis otsustas emake Saatus, et enam ta Paksuke Paksonil uimerdada ei lase. Kui Paksuke Pakson oli veel paarsada meetrit sama tempoga jätkanud, silmas ta kauguses ühte kena neiut temaga sarnast asja tegemas. "Kena" oli Paksuke Paksoni kogemustel põhinev hinnang neljasaja meetri pealt ja et sellele kinnitust saada pidi ta tempot tõstma, sest neiu liikus samas suunas mis Paksuke Paksongi ja sarnase tempoga. Iga mees teab, et ilusaid tüdrukuid on kolme meetri pealt palju parem takseerida kui poole kilomeetri pealt ja ka Paksuke Pakson on väljaõppinud mees.
Nii nad seal siis sportisid - Paksuke Pakson taamal aina tempot tõstes ja neiu kergel sammul jumal teab kuhu minnes. Paksuke Paksoni pulss tõusis, kõrvad kohisesid, nägu läks punaseks ja korraks flirtis ta isegi jumalavallatu mõttega väike sörk teha. Õnneks suutis ta ennast tagasi hoida. Kui Paksuke Paksoni eesmärk oli juba vast saja meetri kaugusel ja Paksuke Pakson julges neiu juba vanusevahemikku 20-50 panna, pööras (arvatavasti) kaunitar teelt mingisugusesse aeda ja kadus ühte majja. Paksuke Pakson oli jäänud pika ninaga. Ta võttis tempo jälle inimlikuks ja vantsis koju. Autasuks tundmatu neiu vanuse kindlaks tegemise üritamise eest tegi Paksuke Pakson vähemalt uue rekordi viie kilomeetri loivamises - see rekord on nüüd 42 minutit ja 24 sekundit. Uus rekord jääb nüüd arvatavasti mitmeks kuuks püsima, kuna koju jõudes oli Paksuke Paksonil kett täitsa maas. Kokku kõndis Paksuke Pakson 5.49 kilomeetrit ja ta aeg oli 47m:11s.
Õhtune sünnipäev muutus potentsiaalseks krahhiks juba enne sinna minekut. Nimelt teatas Paksuke Paksoni naine, et tema tahab sellel õhtul veini juua ja Paksuke Pakson peaks olema kaine autojuht. Paksuke Pakson tahtis juba argumentide laviini valla lasta, kui talle meenus, et eelmisel kuukümne kaheksal korral on ta naine kaine autojuht olnud ning Paksuke Pakson oli targu vait. Mossitas, aga oli vait. Ta ei kujutanud ette kuidas mingi kaine pidu saaks äge olla ja kartis õhtust igavussurma.
Õhtusel sünnipäeval Paksuke Pakson esimese soojaga pool pudelit õlut küll jõi, aga läks siis vee ja muude lahjemate asjade peale üle. Algus oli harjumatu, aga Paksuke Pakson elas sisse. Need kained peod on päris ägedad, peab Paksuke Pakson tagantjärele nentima. Jah, kõlab nagu alkojumalateotus, aga plusse on ju tegelikult päris mitmeid. Näiteks hommikul mäletas Paksuke Pakson kõike, mis peol toimus ja kõiki kes seal olid, lisaks suutis ta peol sõlmida mõned uued tutvused nii, et telefoni tekkinud uute numbrite küljes ei olnud nimedeks "Z" või "123". Talle jäid meelde mõned peol räägitud anekdoodid ning tal oli mitu huvitavat vestlust, kus enamusteks argumentideks ei olnud norin või luksumine. Ning üllatus-üllatus - Paksuke Paksonil ei hakanud seal peol kordagi igav. Tundub et temasse viimase viieteist aastaga süübinud arusaam, et kained peod on igavad, ei olegi enam tõsi. Peab selle ja veel mõned hüpoteesid üle vaatama.
Ja ärgem unustagem seda kõige tähtsamat - Paksuke Paksonil ei olnud järgmisel hommikul pohmelli.
Koju jõudis pere Paksuke Paksoni kindla ja kaine roolimise tulemusena kella ühe paiku öösel. Kuigi Paksuke Pakson polnud napsutanud, oli ta teinud üle poole paki sigarette ning söönud suurel hulgal liha. Alustati ju ka grillhooajaga. Kaal itsitas vannitoas kui Paksuke Pakson raskel sammul magamistoa poole astus.
Praktika on see, et laupäeva hommikul kell 7.30 olid lapsed kõpsti üleval ja hakkasid ringi trampima. Ei olnud siis ka Paksuke Paksonil und ja ka tema pisarad ei aidanud. Ta ajas ennast püsti ja tatsas kaalu poole, nagu tal igal hommikul kombeks. Kehakaal oli, eelmise õhtu õgimisi arvesse võttes, madal - ainult 97.1 kilogrammi. Nüüd oli vaja ülejäänud nädalavahetus ilma suuremate komistamisteta mööda saada.
Õhtul oli plaanis kogu perega külastada sõber TR-i sünnipäeva. Seetõttu veetis Paksuke Pakson päeva esimese poole kodus ja kogus motivatsiooni. Et motivatsioon oleks kõrgem jõi ta lõuna paiku ka 8cl valget veini ja siis sinna otsa kohe 8cl šherrit, sest 8cl valget veini on nii vähe. Päev akna taga väljas kogus samuti hoogu ja oli imeilus - 9 kraadi sooja, päikesepaiste ja tärkav rohi. Nii et ei saa imeks panna, et pärast esmase veinisurina lahtumist otsustas Paksuke Pakson minna kehakultuuritama. Seega - dress selga, toss jalga ja õue!
Oi-oi, kus õues oli kena. Isegi natuke liiga jahe tuul ei häirinud sellise kena kevadilma käes ja Paksuke Pakson sai üsna kiiresti aru, et sellel päeval on temas rekordimaterjali. Tema samm oli vähemalt alguses väga enesekindel. Paksuke Pakson otsustas kõndida natukene rohkem kui eelmine kord ning ajale otseselt tähelepanu mitte pöörata - tuleb, mis tuleb. Aga enesetunne lubas. Esimene pool jalutuskäigust läkski üsna kiiresti - kui Paksuke Pakson kusagil kolme kilomeetri peal kella vaatas, siis nägi ta, et on isikliku rekordi graafikust üle 10 sekundi ees. Ja ta ei olnud veel isegi väsinud!
Paksuke Pakson olekski vast paarikümne sekondiga oma isiklikku parandanud, kuid siis otsustas emake Saatus, et enam ta Paksuke Paksonil uimerdada ei lase. Kui Paksuke Pakson oli veel paarsada meetrit sama tempoga jätkanud, silmas ta kauguses ühte kena neiut temaga sarnast asja tegemas. "Kena" oli Paksuke Paksoni kogemustel põhinev hinnang neljasaja meetri pealt ja et sellele kinnitust saada pidi ta tempot tõstma, sest neiu liikus samas suunas mis Paksuke Paksongi ja sarnase tempoga. Iga mees teab, et ilusaid tüdrukuid on kolme meetri pealt palju parem takseerida kui poole kilomeetri pealt ja ka Paksuke Pakson on väljaõppinud mees.
Nii nad seal siis sportisid - Paksuke Pakson taamal aina tempot tõstes ja neiu kergel sammul jumal teab kuhu minnes. Paksuke Paksoni pulss tõusis, kõrvad kohisesid, nägu läks punaseks ja korraks flirtis ta isegi jumalavallatu mõttega väike sörk teha. Õnneks suutis ta ennast tagasi hoida. Kui Paksuke Paksoni eesmärk oli juba vast saja meetri kaugusel ja Paksuke Pakson julges neiu juba vanusevahemikku 20-50 panna, pööras (arvatavasti) kaunitar teelt mingisugusesse aeda ja kadus ühte majja. Paksuke Pakson oli jäänud pika ninaga. Ta võttis tempo jälle inimlikuks ja vantsis koju. Autasuks tundmatu neiu vanuse kindlaks tegemise üritamise eest tegi Paksuke Pakson vähemalt uue rekordi viie kilomeetri loivamises - see rekord on nüüd 42 minutit ja 24 sekundit. Uus rekord jääb nüüd arvatavasti mitmeks kuuks püsima, kuna koju jõudes oli Paksuke Paksonil kett täitsa maas. Kokku kõndis Paksuke Pakson 5.49 kilomeetrit ja ta aeg oli 47m:11s.
Õhtune sünnipäev muutus potentsiaalseks krahhiks juba enne sinna minekut. Nimelt teatas Paksuke Paksoni naine, et tema tahab sellel õhtul veini juua ja Paksuke Pakson peaks olema kaine autojuht. Paksuke Pakson tahtis juba argumentide laviini valla lasta, kui talle meenus, et eelmisel kuukümne kaheksal korral on ta naine kaine autojuht olnud ning Paksuke Pakson oli targu vait. Mossitas, aga oli vait. Ta ei kujutanud ette kuidas mingi kaine pidu saaks äge olla ja kartis õhtust igavussurma.
Õhtusel sünnipäeval Paksuke Pakson esimese soojaga pool pudelit õlut küll jõi, aga läks siis vee ja muude lahjemate asjade peale üle. Algus oli harjumatu, aga Paksuke Pakson elas sisse. Need kained peod on päris ägedad, peab Paksuke Pakson tagantjärele nentima. Jah, kõlab nagu alkojumalateotus, aga plusse on ju tegelikult päris mitmeid. Näiteks hommikul mäletas Paksuke Pakson kõike, mis peol toimus ja kõiki kes seal olid, lisaks suutis ta peol sõlmida mõned uued tutvused nii, et telefoni tekkinud uute numbrite küljes ei olnud nimedeks "Z" või "123". Talle jäid meelde mõned peol räägitud anekdoodid ning tal oli mitu huvitavat vestlust, kus enamusteks argumentideks ei olnud norin või luksumine. Ning üllatus-üllatus - Paksuke Paksonil ei hakanud seal peol kordagi igav. Tundub et temasse viimase viieteist aastaga süübinud arusaam, et kained peod on igavad, ei olegi enam tõsi. Peab selle ja veel mõned hüpoteesid üle vaatama.
Ja ärgem unustagem seda kõige tähtsamat - Paksuke Paksonil ei olnud järgmisel hommikul pohmelli.
Koju jõudis pere Paksuke Paksoni kindla ja kaine roolimise tulemusena kella ühe paiku öösel. Kuigi Paksuke Pakson polnud napsutanud, oli ta teinud üle poole paki sigarette ning söönud suurel hulgal liha. Alustati ju ka grillhooajaga. Kaal itsitas vannitoas kui Paksuke Pakson raskel sammul magamistoa poole astus.
laupäev, 5. aprill 2014
Perioodi ülevaade: 20 päeva
Päevad 11-20 möödusid kenasti. Paksuke Pakson oli küll tööl kuidagi laisk ja piinles alamotivatsiooni käes, aga muus mõttes libises elu kenasti. Võrreldes eelmise kümne päevaga on olukord blogimise eesmärke silmas pidades jälle natukene parem. Kevad tuleb ja rasv sulab. Paksuke Pakson on motiveeritud ja tahab seksikaks saada.
Tavapäraseks saamas komponentide kaupa vaade:
Kaal: Paksuke Paksoni (viimase kümne päeva keskmine) kehakaal oli perioodi alguses 98,33 kilogrammi. Perioodi lõpuks oli see 97.71 kilogrammi. Seega kaotas Paksuke Pakson kümne päevaga laias laastus umbes 550 grammi. See on täiesti normaalne number. Lisaks sai tehtud uus isiklik rekord, mis nüüd on 96.7 kilo. Samamoodi edasi!
Toitumine: Paraneb. Paksuke Pakson ei söö enam hommikuti ja lõunal prahti (viineripirukad, kartulisalatid, poekotletid ja muu säärane jura). Peamiseks probleemiks on hilisõhtused söömised ja õhtusöögi liiga suur osakaal. Lisaks vähene söögikordade arv - mõnel päeval unustas Paksuke Pakson hommikusöögi ära ja sõi ainult kaks korda. Lisaks ei viitsi Paksuke Pakson eriti kaloreid lugeda. Neid arvestades oleks vast vähe lihtsam teada, mida ja kui palju süüa. Aga Paksuke Pakson on laisk kalorilugeja. Ja noh, muidugi võiks hommiku- ja lõunasöögivalikut põnevamaks muuta, aga mõni asi korraga, onju?
Alkohol: Seis on võrreldes esimese kümne päevaga hullem ja samas ka parem. Parem selles mõttes, et Paksuke Paksonil oli ainult üks mikropohmell ja mitte ühtegi täielikku päeva ära kustutamist (mida tuumapohmell tavaliselt teeb). Hullem selles mõttes, et alkoholivabu päevi oli ainult kolm ning ka tarbitud kogusumma suurem - 525ml absoluutalkoholi kümne päevaga, mis on keskmiselt 52,5 ml absoluutalkoholi päevas ehk kaks õlut päevas. 20 päevaga on Paksuke Pakson ära joonud 937ml absoluutalkoholi ehk 38 õlut ehk sellise tempoga tarbiks Paksuke Pakson aastas 17,11 liitrit absoluutalkoholi. Jällegi - kui Paksuke Pakson oleks riik, siis oleks ta riikide joomise edetabelis Moldova järel teisel kohal. Tuleb vist vähe pidurit tõmmata.
Sigaretid: Paksuke Pakson tegi kümne päevaga 17 sigaretti. Pole ikka hullu.
Kohvi: Paksuke Pakson jõi järjekordselt hullult kohvi - kümne päevaga 42 tassi. Oli üks kohvivaba päev. Aga praegu on Paksuke Paksonil muidki muresid.
Energiajoogid: Paksuke Pakson ei joonud ühtegi energiajooki. See on positiivne uudis.
Sport: Paksuke Pakson käis kaks korda jalutamas ja seda on kaks korda rohkem kui eelmisel kümnepäevasel perioodil. Lisaks suutis ta läbida omal jalal viis kilomeetrit ning tal on nüüd isiklik spordirekord - viis kilomeetrit 44 minuti ja 2 sekundiga. Sellega veel olumpiale ei saa. Paraolümpiale ammugi mitte, sest need vennad panevad vist ratastoolis.
Tulevik kuulub Paksuke Paksonile!.
Tavapäraseks saamas komponentide kaupa vaade:
Kaal: Paksuke Paksoni (viimase kümne päeva keskmine) kehakaal oli perioodi alguses 98,33 kilogrammi. Perioodi lõpuks oli see 97.71 kilogrammi. Seega kaotas Paksuke Pakson kümne päevaga laias laastus umbes 550 grammi. See on täiesti normaalne number. Lisaks sai tehtud uus isiklik rekord, mis nüüd on 96.7 kilo. Samamoodi edasi!
Toitumine: Paraneb. Paksuke Pakson ei söö enam hommikuti ja lõunal prahti (viineripirukad, kartulisalatid, poekotletid ja muu säärane jura). Peamiseks probleemiks on hilisõhtused söömised ja õhtusöögi liiga suur osakaal. Lisaks vähene söögikordade arv - mõnel päeval unustas Paksuke Pakson hommikusöögi ära ja sõi ainult kaks korda. Lisaks ei viitsi Paksuke Pakson eriti kaloreid lugeda. Neid arvestades oleks vast vähe lihtsam teada, mida ja kui palju süüa. Aga Paksuke Pakson on laisk kalorilugeja. Ja noh, muidugi võiks hommiku- ja lõunasöögivalikut põnevamaks muuta, aga mõni asi korraga, onju?
Alkohol: Seis on võrreldes esimese kümne päevaga hullem ja samas ka parem. Parem selles mõttes, et Paksuke Paksonil oli ainult üks mikropohmell ja mitte ühtegi täielikku päeva ära kustutamist (mida tuumapohmell tavaliselt teeb). Hullem selles mõttes, et alkoholivabu päevi oli ainult kolm ning ka tarbitud kogusumma suurem - 525ml absoluutalkoholi kümne päevaga, mis on keskmiselt 52,5 ml absoluutalkoholi päevas ehk kaks õlut päevas. 20 päevaga on Paksuke Pakson ära joonud 937ml absoluutalkoholi ehk 38 õlut ehk sellise tempoga tarbiks Paksuke Pakson aastas 17,11 liitrit absoluutalkoholi. Jällegi - kui Paksuke Pakson oleks riik, siis oleks ta riikide joomise edetabelis Moldova järel teisel kohal. Tuleb vist vähe pidurit tõmmata.
Sigaretid: Paksuke Pakson tegi kümne päevaga 17 sigaretti. Pole ikka hullu.
Kohvi: Paksuke Pakson jõi järjekordselt hullult kohvi - kümne päevaga 42 tassi. Oli üks kohvivaba päev. Aga praegu on Paksuke Paksonil muidki muresid.
Energiajoogid: Paksuke Pakson ei joonud ühtegi energiajooki. See on positiivne uudis.
Sport: Paksuke Pakson käis kaks korda jalutamas ja seda on kaks korda rohkem kui eelmisel kümnepäevasel perioodil. Lisaks suutis ta läbida omal jalal viis kilomeetrit ning tal on nüüd isiklik spordirekord - viis kilomeetrit 44 minuti ja 2 sekundiga. Sellega veel olumpiale ei saa. Paraolümpiale ammugi mitte, sest need vennad panevad vist ratastoolis.
Tulevik kuulub Paksuke Paksonile!.
Need mehised õhtusöögid
Ütleme nii, et kui Paksuke Pakson oleks endal reede õhtul suu kinni õmmelnud, siis kaaluks ta praegu (laupäeva lõunal) alla 96 kilo ja oleks õnnest hullumas. Paraku on inimesed niimoodi loodud, et kui nad päeval eriti ei söö, siis kipuvad nad selle õhtul kuhjaga tagasi tegema. Sealjuures (toidu)vahendeid valimata. Noh, vähemalt tahtejõuetud inimesed, kelle hulka ka Paksuke Pakson kipub kuuluma.
Reede oli huvitav päev, sest Paksuke Pakson vahetas keskkonda. Ta käis nimelt Emajõe kallastel klientidele rääkimas kuidas maailma asjad töötavad. Arvestatav osa Paksuke Paksoni päevast pidi seega bussis mööduma - tema buss Tartu poole pidi minema kell 7.00 ja tuli tagasi kell 15.00. "Pidi minema", sest Paksuke Pakson magas sisse ja buss läks ilma temata. Paksuke Pakson nimelt unustas äratuskella helisema panna ja nii ärkas ta kell 6.41 ning bussijaama poleks ta isegi enam isegi pidžaama väel jõudnud. Võluväel ehk oleks, aga seda kunsti Paksuke Pakson ei valda. Muidu võluks ta ennast kohe 15 kilo väiksemaks ja seda blogi poleks olemas.
Aega polnud vaatamata hilisema bussi valimisele Paksuke Paksonil sellegipoolest - järgmine buss läks 7.30 ja see oli ka viimane, mis oleks teda hilinemata koosolekule viinud. Autoga Paksuke Pakson küll sõita ei viitsinud. Autoga Tartus käies on pool päeva raisus - bussis saab päris normaalselt tööd teha. Seega ei jõudnud Paksuke Pakson hommikul muud midagi teha kui ennast kaaluda, küürida, riided selga ajada ning bussijaama poole teele asuda. Lootuses, et ta leiab enne bussi astumist tee pealt midagi söödavat. Paksuke Pakson kaalus muide 96.7 kilogrammi, aga tal polnud hommikul aega tähistada.
Bussijaama puhvetis oli müügil ainult sellist kraami, mida Paksuke Pakson võtta ei söendanud. Ehk sellisest toidust, mida ei saa snäkiks nimetada oli müügil ainult kalavõileiba. Ausalt. Ja Paksuke Pakson ei tahtnud kalavõileiba. Ta võttis ühe vee ja ühe Snickersi. See ei ole hommikusöök, Paksuke Pakson nõustub.
Bussis ei müüdud midagi ning kuna Paksuke Pakson jõudis bussijaamast taksoga napilt koosoleku alguseks kohale, siis oli tema esimene sööming sellel päeval alles pärast koosoleku lõppu. See oli siis kell 13.30. Paksuke Pakson käis einestamas Cafe Truffe nimelises kohas ja see oli suurepärane valik - toiduks oli searibi küpsekartilitega ja see maitses imehästi. Paksuke Paksonil käib siiamaani kehast jõnks läbi kui ta meenutab kui maitsev see oli.
Kuna koosolek oli läbi ja Paksuke Paksonil oli bussini veel üle tunni, siis jalutas ta Tartus ringi, nautis ilusat ilma ja rüüpas Emajõe kallastel ühe õlu. Ooo, Tartu. Paksuke Pakson armastab seda linna. Tartu on Paksuke Paksoni jaoks eesti kõige meeldivam linn, sest aeg liigub seal mõnusa ja sobiva kiirusega - elu ja olu ei ole liiga kiired ... ega liiga uimased.
Paksuke Pakson jõudis pealinna tagasi kell pool kuus ja siis ruttas ta sõber RN-le appi kolima. Kolimine ise seisnes mõne riiuli ja muu seotud kraami tassimises neljandale korrusele oli kella kolmveerand seitsmeks läbi. Tuleb mainida, et eduka kolimise tähistamiseks võttis Paksuke Pakson ka ühe maitsva õlu. Kokku tulnud sõbrad hakkasid kolimist suurejoonelisemalt tähistama, aga Paksuke Pakson oli lubanud oma perega mingis Kadrioru kohvikus kokku saada ja taandus ürituselt. Mitte eriti kurb olles, sest lauale tekkis kast õlut ja Paksuke Pakson oleks suutnud nendest õlledest endale vabalt mingi keskmise järgu pohmelli kokku panna. Selle asemel istus ta oma perega mitu-mitu tundi kohvikus ja jõi tass tassi järel teed.
Koju jõudis Paksuke Pakson kell kolmveernad kümme. Kuna ta ei olnud peale lõunat midagi söönud, siis küpsetas ta ära külmikus igavlevad pool kilo grillvorste ja sõi need ära. Rikkaliku kastmevalikuga. Kõht oli lihtsalt tühi ja grillvorstide kõrval haigutavad tomatud sellel hetkel ei imponeerinud.
Hilisemal õhtul vaatas Paksuke Pakson filmi Prisoners ja rüüpas kõrvale kaks pisikest õlut. Paksuke Pakson oli rahul, sest õlled olid maitsvad ja ilma igasuguse eeltööta valitud film oli väga hea, mis sest, et väga raske. Päeva ainsaks miinuseks oli see, et rohkem kui pooled päeva kaloritest jäid ajavahemikku 22.00+. Niimoodi on suht raske kaalu kaotada, arvab Paksuke Pakson. Need mehised ja hilised õhtusöögid piiravad ta peki põgenemisvõimalusi.
Reede oli huvitav päev, sest Paksuke Pakson vahetas keskkonda. Ta käis nimelt Emajõe kallastel klientidele rääkimas kuidas maailma asjad töötavad. Arvestatav osa Paksuke Paksoni päevast pidi seega bussis mööduma - tema buss Tartu poole pidi minema kell 7.00 ja tuli tagasi kell 15.00. "Pidi minema", sest Paksuke Pakson magas sisse ja buss läks ilma temata. Paksuke Pakson nimelt unustas äratuskella helisema panna ja nii ärkas ta kell 6.41 ning bussijaama poleks ta isegi enam isegi pidžaama väel jõudnud. Võluväel ehk oleks, aga seda kunsti Paksuke Pakson ei valda. Muidu võluks ta ennast kohe 15 kilo väiksemaks ja seda blogi poleks olemas.
Aega polnud vaatamata hilisema bussi valimisele Paksuke Paksonil sellegipoolest - järgmine buss läks 7.30 ja see oli ka viimane, mis oleks teda hilinemata koosolekule viinud. Autoga Paksuke Pakson küll sõita ei viitsinud. Autoga Tartus käies on pool päeva raisus - bussis saab päris normaalselt tööd teha. Seega ei jõudnud Paksuke Pakson hommikul muud midagi teha kui ennast kaaluda, küürida, riided selga ajada ning bussijaama poole teele asuda. Lootuses, et ta leiab enne bussi astumist tee pealt midagi söödavat. Paksuke Pakson kaalus muide 96.7 kilogrammi, aga tal polnud hommikul aega tähistada.
Bussijaama puhvetis oli müügil ainult sellist kraami, mida Paksuke Pakson võtta ei söendanud. Ehk sellisest toidust, mida ei saa snäkiks nimetada oli müügil ainult kalavõileiba. Ausalt. Ja Paksuke Pakson ei tahtnud kalavõileiba. Ta võttis ühe vee ja ühe Snickersi. See ei ole hommikusöök, Paksuke Pakson nõustub.
Bussis ei müüdud midagi ning kuna Paksuke Pakson jõudis bussijaamast taksoga napilt koosoleku alguseks kohale, siis oli tema esimene sööming sellel päeval alles pärast koosoleku lõppu. See oli siis kell 13.30. Paksuke Pakson käis einestamas Cafe Truffe nimelises kohas ja see oli suurepärane valik - toiduks oli searibi küpsekartilitega ja see maitses imehästi. Paksuke Paksonil käib siiamaani kehast jõnks läbi kui ta meenutab kui maitsev see oli.
Kuna koosolek oli läbi ja Paksuke Paksonil oli bussini veel üle tunni, siis jalutas ta Tartus ringi, nautis ilusat ilma ja rüüpas Emajõe kallastel ühe õlu. Ooo, Tartu. Paksuke Pakson armastab seda linna. Tartu on Paksuke Paksoni jaoks eesti kõige meeldivam linn, sest aeg liigub seal mõnusa ja sobiva kiirusega - elu ja olu ei ole liiga kiired ... ega liiga uimased.
Paksuke Pakson jõudis pealinna tagasi kell pool kuus ja siis ruttas ta sõber RN-le appi kolima. Kolimine ise seisnes mõne riiuli ja muu seotud kraami tassimises neljandale korrusele oli kella kolmveerand seitsmeks läbi. Tuleb mainida, et eduka kolimise tähistamiseks võttis Paksuke Pakson ka ühe maitsva õlu. Kokku tulnud sõbrad hakkasid kolimist suurejoonelisemalt tähistama, aga Paksuke Pakson oli lubanud oma perega mingis Kadrioru kohvikus kokku saada ja taandus ürituselt. Mitte eriti kurb olles, sest lauale tekkis kast õlut ja Paksuke Pakson oleks suutnud nendest õlledest endale vabalt mingi keskmise järgu pohmelli kokku panna. Selle asemel istus ta oma perega mitu-mitu tundi kohvikus ja jõi tass tassi järel teed.
Koju jõudis Paksuke Pakson kell kolmveernad kümme. Kuna ta ei olnud peale lõunat midagi söönud, siis küpsetas ta ära külmikus igavlevad pool kilo grillvorste ja sõi need ära. Rikkaliku kastmevalikuga. Kõht oli lihtsalt tühi ja grillvorstide kõrval haigutavad tomatud sellel hetkel ei imponeerinud.
Hilisemal õhtul vaatas Paksuke Pakson filmi Prisoners ja rüüpas kõrvale kaks pisikest õlut. Paksuke Pakson oli rahul, sest õlled olid maitsvad ja ilma igasuguse eeltööta valitud film oli väga hea, mis sest, et väga raske. Päeva ainsaks miinuseks oli see, et rohkem kui pooled päeva kaloritest jäid ajavahemikku 22.00+. Niimoodi on suht raske kaalu kaotada, arvab Paksuke Pakson. Need mehised ja hilised õhtusöögid piiravad ta peki põgenemisvõimalusi.
Tehke järgi või ostke ära
Neljapäeva hommik, see on 3. aprilli hommik, oli suur hommik. Paksuke Pakson oli eelmisel õhtul enne magama minekut kaalu peale hiilinud ja veendunud, et järgmisel hommikul on oodata suurt tulemust. Suur tulemus oligi hommikuks kohale jõudnud - Paksuke Pakson kaalus hommikul 96.8 kilogrammi. See tulemus oli saavutatud ausate vahenditega ehk Paksuke Pakson ei olnud eelmisel õhtul ära joonud kasti veini ja hommikuks vedelikust tühjaks voolanud. Ta oli täiesti normaalses olekus ja kaalus alla 97 kilogrammi. Viimati nägi Paksuke Pakson sellist numbrit eelmise aasta oktoobris. Paksuke Pakson oli rahul. Tehke järgi või ostke ära.
Enne tööle minekut võttis Paksuke Pakson endal kiiresti kolm kõhuümbermõõtu, et ta saaks kunagi kauges tulevikus oma lastelastega lõkke peal porgandeid küpsetades jutustada kui paks ta ükskord oli. Paksuke Paksoni kõhuümbermõõt oli 104-111-115. Esimese numbri sai ta kõhu täielikult sisse tõmmates, teise normaalses olekus ja kolmanda ennast maksimaalselt punni ajades.
Päev ise oli täiesti tavaline rabelemine koosolekult koosolekule ja midagi ägedat sellest rääkida pole. Küll aga on kevad on tulemas. Paksuke Pakson tunneb seda oma pekis.
Paksuke Paksoni hommikusöök oli niru valik kontorisnäkkidest (mandlid ja paar ruutu šokolaadi), sest ta oli hommikul koosolekule hiljaks jäämas ja ei suutnud midagi korraliku hamba alla haarata. See eest tegi Paksuke Pakson korraliku sooja lõunasöögi kohalikus sööklas - juustuga täidetud kanafilee, kõrval keedetud tatar ja värske salat.
Õhtu oli kodune. Söögiks viimased viilud sealiha ja keedetud tatar. Paksuke Pakson arvas, et seekord võib.
Enne tööle minekut võttis Paksuke Pakson endal kiiresti kolm kõhuümbermõõtu, et ta saaks kunagi kauges tulevikus oma lastelastega lõkke peal porgandeid küpsetades jutustada kui paks ta ükskord oli. Paksuke Paksoni kõhuümbermõõt oli 104-111-115. Esimese numbri sai ta kõhu täielikult sisse tõmmates, teise normaalses olekus ja kolmanda ennast maksimaalselt punni ajades.
Päev ise oli täiesti tavaline rabelemine koosolekult koosolekule ja midagi ägedat sellest rääkida pole. Küll aga on kevad on tulemas. Paksuke Pakson tunneb seda oma pekis.
Paksuke Paksoni hommikusöök oli niru valik kontorisnäkkidest (mandlid ja paar ruutu šokolaadi), sest ta oli hommikul koosolekule hiljaks jäämas ja ei suutnud midagi korraliku hamba alla haarata. See eest tegi Paksuke Pakson korraliku sooja lõunasöögi kohalikus sööklas - juustuga täidetud kanafilee, kõrval keedetud tatar ja värske salat.
Õhtu oli kodune. Söögiks viimased viilud sealiha ja keedetud tatar. Paksuke Pakson arvas, et seekord võib.
neljapäev, 3. aprill 2014
Kaalurindel muutusteta ... seni
Teisipäeva hommikul kaalus Paksuke Pakson 98.4 kilogrammi. Seda vaatamata eelmise päeva spordile ja ebainimlikele pingutustele ennast mitte purju juua. Pettumus oli suur. Paksuke Pakson tihkus tunnikese vannitoas nutta ja otsustas siis, et tema nii kergelt alla ei anna ja et ta proovib ühe päeva veel.
Nagu tavaks saamas vältis Paksuke Pakson teel tööle igasuguseid Statoile ja Westmani ärisid ning võttis tööl ette kausi tuttavaks saanud tomatisuppi ja peotäie näkileibu. Kuna nendest kaloritest ei piisaks isegi hiirtele, siis nosis ta enne lõunasööki ka peotäie mandleid ja kaks müslibaari.
Ka lõunaks ei näidanud Paksuke Pakson välja erilist väimuväledust ja võttis ette tuttava tee RIMI-sse. Soetatud ja tarbitud sai juba kõigile tuttavaks saanud tee-ise krevetisalat ja pudel Saku kalja. Tegelikult hakkab see surnud mereloomate ja tomati-kurgi segu juba tüütama, nagu ka igahommikune tomatisupp. Valik on küll ilmselgelt parem kui igahommikused viineripirukad kartulisalati ja energiajoogiga, aga vaikselt peaks hakkama selle peale mõtlema, et korralik tervislik hommikusöök süüa kodus ning korralik tervislik ja soe lõunasöök kusagil töö lähedal paiknevas lokaalis. Paksuke Paksonile lihtsalt meeldib oma lõunasööki rahulikult lehte lugedes nautida, mitte kusagil kärarikkas sööklas koha eest võidelda. Nii et rasked valikud.
Õhtul oli Paksuke Paksonil ausõna soov sporti teha, aga koju jõudes oli ta üsna näljane ning kuna teda ootas värskelt ahjus küpsetamise lõpetanud sea kaelakarbonaad ahjukartulitega, siis ei olnud valik raske. Paksuke Pakson sõi kõhu kenasti täis ja pugises siis mõnust nii kaua kuni väljas oli juba pimedaks ja külmaks läinud ja sellise ilmaga ei ajaks hea treener isegi tippsportlast välja.
Hilisõhtuseid snäkke seekord väga ei tulnud. Küll aga tuli Manchester Unitedi ja Õllelinna Bayerni vutimatši kõrvale 16cl valget veini. Seega, Paksuke Pakson jõi viiendat päeva järjest alkoholi. Nädal järjest oleks juba päris hea tulemus.
Veini kõrvale sobib loomulikult kerge hilisõhtune snäkk. Seekord tarbis Paksuke Pakson paar juustuviilu. Ei tea, mis küll toimub mehe peas, kes hakkab vastu ööd juustu sööma, mõtles Paksuke Pakson järgmisel hommikul. Võta siis mandariin või midagi sellist. Aga õhtul tundus see väga hea ja vajalik mõte.
Järgmisel hommikul oli Paksuke Paksoni kehakaal vaatama kõigele 97.9 kilogrammi.
Päeva menüü oli jätkuvalt sama - hommikul pakipüreesupp ja tasside viisi kohvi, lõunal värske salat krevettidega.
Ka õhtusöök ei pakkunud seekord võrreldes eelmise päevaga üllatust. Kella kuue paiku ahmis Paksuke Pakson sisse prakartulid ja päev vanad sealõigud ja jäi siis diivanile seedima.
Mõne aja pärast helises telefon ja Paksuke Paksonile anti teada, et ta on saanud jälle onuks. Maailmas jälle üks pisike nimetu poisipõnn juures. Sellist rõõmsat uudist ei saa ju tähistamata jätta! Paksuke Pakson kaalus kas võtta klaasike veini või teha midagi ebatabalist ja otsustas pärast pisikest kaalumist (mitte vannitoas, vaid peas) viimase kasuks. Ta lükkas hea emotsiooni pealt dressi selga ja läks viite kilomeetrit jahtima.
Samm oli umbes sama kerge kui eelmisel korral. Ilmgi oli sama ja marsruut oli sama ja seetõttu ei ole imestada, kui ka lõpptulemus oli enamvähem täpselt sama - Paksuke Pakson läbis 5.30 kilomeetrit ajaga 47m:05s. Ühtlasi sai 8 sekondiga püstitatud uus isiklik 5km rekord. See on nüüd 44minutit ja 2 sekundit. Varsti võib mingi lasteaia krossijooksule ennast kirja panna, mõtles Paksuke Pakson. Tegelikult läks seekordne 5 kilomeetrit isegi lihtsamalt kui eelmine kord. Laulu "Ma tahaksin kodus olla" hakkas Paksuke Pakson ümisema alles peale neljanda kilomeetri läbimist.
Aga õhtu suurim tegu oli aga hoopis see, et Paksuke Pakson suutis pärast kehakultuuri ja enese puhtaks küürimist külmkapi flirdile vastu panna. Ta jõi õhtul ainult paar klaasi vett ja tassi teed. Ei ühtegi ampsu pärast kella seitset. Vot see on alles mees!
Kolmandat päeva järjest jäi Paksuke Paksoni kalorite hulk sinna 2300 ja 2500 kcal vahele. Etterutates võib öelda, et järgmisel hommikul kaalule astudes oli Paksuke Paksoni ebainimlike enesületuste esimesi tulemusi näha. Jääge ootele!
Nagu tavaks saamas vältis Paksuke Pakson teel tööle igasuguseid Statoile ja Westmani ärisid ning võttis tööl ette kausi tuttavaks saanud tomatisuppi ja peotäie näkileibu. Kuna nendest kaloritest ei piisaks isegi hiirtele, siis nosis ta enne lõunasööki ka peotäie mandleid ja kaks müslibaari.
Ka lõunaks ei näidanud Paksuke Pakson välja erilist väimuväledust ja võttis ette tuttava tee RIMI-sse. Soetatud ja tarbitud sai juba kõigile tuttavaks saanud tee-ise krevetisalat ja pudel Saku kalja. Tegelikult hakkab see surnud mereloomate ja tomati-kurgi segu juba tüütama, nagu ka igahommikune tomatisupp. Valik on küll ilmselgelt parem kui igahommikused viineripirukad kartulisalati ja energiajoogiga, aga vaikselt peaks hakkama selle peale mõtlema, et korralik tervislik hommikusöök süüa kodus ning korralik tervislik ja soe lõunasöök kusagil töö lähedal paiknevas lokaalis. Paksuke Paksonile lihtsalt meeldib oma lõunasööki rahulikult lehte lugedes nautida, mitte kusagil kärarikkas sööklas koha eest võidelda. Nii et rasked valikud.
Õhtul oli Paksuke Paksonil ausõna soov sporti teha, aga koju jõudes oli ta üsna näljane ning kuna teda ootas värskelt ahjus küpsetamise lõpetanud sea kaelakarbonaad ahjukartulitega, siis ei olnud valik raske. Paksuke Pakson sõi kõhu kenasti täis ja pugises siis mõnust nii kaua kuni väljas oli juba pimedaks ja külmaks läinud ja sellise ilmaga ei ajaks hea treener isegi tippsportlast välja.
Hilisõhtuseid snäkke seekord väga ei tulnud. Küll aga tuli Manchester Unitedi ja Õllelinna Bayerni vutimatši kõrvale 16cl valget veini. Seega, Paksuke Pakson jõi viiendat päeva järjest alkoholi. Nädal järjest oleks juba päris hea tulemus.
Veini kõrvale sobib loomulikult kerge hilisõhtune snäkk. Seekord tarbis Paksuke Pakson paar juustuviilu. Ei tea, mis küll toimub mehe peas, kes hakkab vastu ööd juustu sööma, mõtles Paksuke Pakson järgmisel hommikul. Võta siis mandariin või midagi sellist. Aga õhtul tundus see väga hea ja vajalik mõte.
Järgmisel hommikul oli Paksuke Paksoni kehakaal vaatama kõigele 97.9 kilogrammi.
Päeva menüü oli jätkuvalt sama - hommikul pakipüreesupp ja tasside viisi kohvi, lõunal värske salat krevettidega.
Ka õhtusöök ei pakkunud seekord võrreldes eelmise päevaga üllatust. Kella kuue paiku ahmis Paksuke Pakson sisse prakartulid ja päev vanad sealõigud ja jäi siis diivanile seedima.
Mõne aja pärast helises telefon ja Paksuke Paksonile anti teada, et ta on saanud jälle onuks. Maailmas jälle üks pisike nimetu poisipõnn juures. Sellist rõõmsat uudist ei saa ju tähistamata jätta! Paksuke Pakson kaalus kas võtta klaasike veini või teha midagi ebatabalist ja otsustas pärast pisikest kaalumist (mitte vannitoas, vaid peas) viimase kasuks. Ta lükkas hea emotsiooni pealt dressi selga ja läks viite kilomeetrit jahtima.
Samm oli umbes sama kerge kui eelmisel korral. Ilmgi oli sama ja marsruut oli sama ja seetõttu ei ole imestada, kui ka lõpptulemus oli enamvähem täpselt sama - Paksuke Pakson läbis 5.30 kilomeetrit ajaga 47m:05s. Ühtlasi sai 8 sekondiga püstitatud uus isiklik 5km rekord. See on nüüd 44minutit ja 2 sekundit. Varsti võib mingi lasteaia krossijooksule ennast kirja panna, mõtles Paksuke Pakson. Tegelikult läks seekordne 5 kilomeetrit isegi lihtsamalt kui eelmine kord. Laulu "Ma tahaksin kodus olla" hakkas Paksuke Pakson ümisema alles peale neljanda kilomeetri läbimist.
Aga õhtu suurim tegu oli aga hoopis see, et Paksuke Pakson suutis pärast kehakultuuri ja enese puhtaks küürimist külmkapi flirdile vastu panna. Ta jõi õhtul ainult paar klaasi vett ja tassi teed. Ei ühtegi ampsu pärast kella seitset. Vot see on alles mees!
Kolmandat päeva järjest jäi Paksuke Paksoni kalorite hulk sinna 2300 ja 2500 kcal vahele. Etterutates võib öelda, et järgmisel hommikul kaalule astudes oli Paksuke Paksoni ebainimlike enesületuste esimesi tulemusi näha. Jääge ootele!
teisipäev, 1. aprill 2014
Pole midagi paremat ku sõber ...
... kui see pole just sõber paari õllega.
Uus nädal võttis Paksuke Paksoni oma esmaspäevaselt sinisesse embusesse ja ka vannitoas uniselt skaalat pilgutav kaal ei olnud eriti armuline - 98.0 kilogrammi. Aga akna taga tärkas kevad ja kuigi kraadid olid ikka veel nulli ümber, säras päike juba päris rõõmsalt ja puude oksad olid täis lõunamaalt tagasi lennanud ja nende jaoks ebameeldivalt külma ilma tõttu valjult ropendavaid linde.
Paksuke Pakson mõtles, et proovib sellel päeval kombineerida ja ei söö ainult pakisuppi või RIMI tee-endale-ise salatit. Selle asemel võttis ta hommikul kontoris pakisupi ja sõi lõunaks suure RIMI tee-endale-ise salati. Seekord pakuti kana asemel krevette. Päris head olid. Päeva jooksul näksis Paksuke Pakson veel peotäie mandleid ja sõi nälja peletamiseks ühe müslibaari. Õhtu saabudes tundis ta ennast olevat nii heas vormis ja kaalus, et otsustas ette võtta ühe tõsisema kehakultuuri tegemise. Paksuke Paksoni puhul on tõsisem sport juba diivanilt püsti tõusmine.
Koju jõudes kuulis Paksuke Pakson esimese asjana kohe baarikapis rabeleva veinipudeli paaritushüüdu, aga see kord oli Paksuke Pakson tugev. Ta otsustas maksku mis maksab täita eelmisel kehakultuuritamisel täitmata jäänud salajane eesmärk - läbida omal jalal viis kilomeetrit.
Võrreldes eelmise korraga oli minek ikka hoopis teine. Väljas oli ka kolm kraadi soojem ja Paksuke Pakson oli 300 grammi kergem. Kõik see andis oluliselt jõudu juurde. Paksuke Pakson liikus nagu vaese mehe Lasse Virén.
Esimesed kolm ja pool kilomeetrid läksid väga muhedas tempos ja tegelikult ei kaasnenud ka viie kilomeetri läbi jalutamisega mingit olulist piina. Lõpuks oli Paksuke Paksonil muidugi keel natukene vestil ja rohkem ta küll kõndida poleks viitsinud, aga rohkem polnudki vaja - Paksuke Pakson läbis oma värisevatel jalgadel 5.31 kilomeetrit ja seda kõike ajaga 47m:29s. Paksuke Paksoni jaoks on see trenn, sõbrad! Jah, peab tõdema, et ta ei teinud ainsamatki jooksusammu, kuna 100 kilosena jooksime võib jalad pooleks murda, aga 100 kilosena kõndmine on ka vägitegu. Ja Paksuke Paksoni uus isiklik viie kilomeetri rekord on nüüd 44 minutit ja 10 sekundit. Võttes arvesse, et üle 100 aastaste meeste maailmarekord on napilt alla 50 minuti, siis neid mehi võidaks Paksuke Pakson igast asendist. Natukene piinlik on muidugi see, et 90 aastaste meeste käest saaks Paksuke Pakson juba pikalt kolki. Tuleb areneda.
Dušši alla ronides oli ta endaga üsna rahul. Just siis kui Paksuke Pakson oma värskes õhus lotendamisest väsinud keha duššigeeliga sisse hõõrus, astus vannituppa ta lugupeetud kaasa, kes otsis mingit asja. Ta vaatas hellalt Paksuke Paksoni poole ja ütles: "Kuule, sa oled meil ju päris paksukene". See lause tõstis oluliselt Paksuke Paksoni motivatsiooni. Ta veel näitab kõigile! Aasta pärast on ta nagu soolakõrsik ja võib vabalt kaheksa korda ümber Ülemiste järve joosta! Esmalt tuleb muidugi üldse mõni jooksusamm teha.
Õhtusöögiks sõi Paksuke Pakson ühe juustu-singi võileva ja 200g valgeid ube tomatikastmes. Kell oli kaheksa kui helises uksekell ja külla tuli sõber KI. Ärijuttu ajama. Kaasas meekook naisele-lastele ja üks õlu mõlemale mehele. Paksuke Pakson ei saa ju külalist ukse taha jätta. Ta istus sõbraga maha, ajas ärijuttu ja jõi viisakusest terve õlu ära. Kuna õlu teeb kõhu tühjaks, siis toimus kella 22 paiku järgmine murrang ja Paksuke Pakson sõi veel ühe võileva. Aga ainult ühe!
Uus nädal võttis Paksuke Paksoni oma esmaspäevaselt sinisesse embusesse ja ka vannitoas uniselt skaalat pilgutav kaal ei olnud eriti armuline - 98.0 kilogrammi. Aga akna taga tärkas kevad ja kuigi kraadid olid ikka veel nulli ümber, säras päike juba päris rõõmsalt ja puude oksad olid täis lõunamaalt tagasi lennanud ja nende jaoks ebameeldivalt külma ilma tõttu valjult ropendavaid linde.
Paksuke Pakson mõtles, et proovib sellel päeval kombineerida ja ei söö ainult pakisuppi või RIMI tee-endale-ise salatit. Selle asemel võttis ta hommikul kontoris pakisupi ja sõi lõunaks suure RIMI tee-endale-ise salati. Seekord pakuti kana asemel krevette. Päris head olid. Päeva jooksul näksis Paksuke Pakson veel peotäie mandleid ja sõi nälja peletamiseks ühe müslibaari. Õhtu saabudes tundis ta ennast olevat nii heas vormis ja kaalus, et otsustas ette võtta ühe tõsisema kehakultuuri tegemise. Paksuke Paksoni puhul on tõsisem sport juba diivanilt püsti tõusmine.
Koju jõudes kuulis Paksuke Pakson esimese asjana kohe baarikapis rabeleva veinipudeli paaritushüüdu, aga see kord oli Paksuke Pakson tugev. Ta otsustas maksku mis maksab täita eelmisel kehakultuuritamisel täitmata jäänud salajane eesmärk - läbida omal jalal viis kilomeetrit.
Võrreldes eelmise korraga oli minek ikka hoopis teine. Väljas oli ka kolm kraadi soojem ja Paksuke Pakson oli 300 grammi kergem. Kõik see andis oluliselt jõudu juurde. Paksuke Pakson liikus nagu vaese mehe Lasse Virén.
Esimesed kolm ja pool kilomeetrid läksid väga muhedas tempos ja tegelikult ei kaasnenud ka viie kilomeetri läbi jalutamisega mingit olulist piina. Lõpuks oli Paksuke Paksonil muidugi keel natukene vestil ja rohkem ta küll kõndida poleks viitsinud, aga rohkem polnudki vaja - Paksuke Pakson läbis oma värisevatel jalgadel 5.31 kilomeetrit ja seda kõike ajaga 47m:29s. Paksuke Paksoni jaoks on see trenn, sõbrad! Jah, peab tõdema, et ta ei teinud ainsamatki jooksusammu, kuna 100 kilosena jooksime võib jalad pooleks murda, aga 100 kilosena kõndmine on ka vägitegu. Ja Paksuke Paksoni uus isiklik viie kilomeetri rekord on nüüd 44 minutit ja 10 sekundit. Võttes arvesse, et üle 100 aastaste meeste maailmarekord on napilt alla 50 minuti, siis neid mehi võidaks Paksuke Pakson igast asendist. Natukene piinlik on muidugi see, et 90 aastaste meeste käest saaks Paksuke Pakson juba pikalt kolki. Tuleb areneda.
Dušši alla ronides oli ta endaga üsna rahul. Just siis kui Paksuke Pakson oma värskes õhus lotendamisest väsinud keha duššigeeliga sisse hõõrus, astus vannituppa ta lugupeetud kaasa, kes otsis mingit asja. Ta vaatas hellalt Paksuke Paksoni poole ja ütles: "Kuule, sa oled meil ju päris paksukene". See lause tõstis oluliselt Paksuke Paksoni motivatsiooni. Ta veel näitab kõigile! Aasta pärast on ta nagu soolakõrsik ja võib vabalt kaheksa korda ümber Ülemiste järve joosta! Esmalt tuleb muidugi üldse mõni jooksusamm teha.
Õhtusöögiks sõi Paksuke Pakson ühe juustu-singi võileva ja 200g valgeid ube tomatikastmes. Kell oli kaheksa kui helises uksekell ja külla tuli sõber KI. Ärijuttu ajama. Kaasas meekook naisele-lastele ja üks õlu mõlemale mehele. Paksuke Pakson ei saa ju külalist ukse taha jätta. Ta istus sõbraga maha, ajas ärijuttu ja jõi viisakusest terve õlu ära. Kuna õlu teeb kõhu tühjaks, siis toimus kella 22 paiku järgmine murrang ja Paksuke Pakson sõi veel ühe võileva. Aga ainult ühe!
esmaspäev, 31. märts 2014
Tavapärased taastumisharjutused
Ütleme nii, et oli täiesti tavaline paksonlik nädalavahetus.
Pärast hilist kojuvaarumist ärkas Paksuke Pakson laupäeval kella 7.30 paiku, sest lapsed hakkasid ta kõhtu batuudina kasutama. Enesetunne oli pärast eelmise õhtu 3,5 liitrit õlut ja viite tundi und üsna hõre. Kaal vannitoas näitas 97.2 kilogrammi, mida muidugi mingisuguse erilise rekordina võtta ei saa, kuna eelmise õhtu seitse päkapikku olid kehast hulga vedelikku välja viinud.
Paksuke Pakson vedeles natukene dušši all ja tegi siis kogu perele ühe hommikuomleti. Muna, tomat, sink ja šampinjonid. Pärast toitumist hakkasid Paksuke Paksoni maailma värvid tagasi tulema. Paksuke Paksoni pohmelli hirm kadus nagu taevast pilved ja ta julges hakata planeerima tavapärasest aktiivsemat laupäeva. Tegelikkus muidugi lõpuks nii lilleliseks ei kujunenud.
Paksuke Paksoni pere läks laste laupäevakooli ja Paksuke Pakson ise jäi koju ja hakkas maksuameti jaoks majandusaasta aruannet koostama. Sinna kõrvale leidis ta kapist ühe pindise Saaremaa Tuuliku. Kõik ju teavad, et kerge promilliga lähevad numbrid paremini paika. Nagu ajalugu näitab, siis tegu oli Väga Vale Valikuga. Kui Paksuke Pakson pärastlõunal kella poole kahe ajal numbrite ritta ajamisest tüdines, oli ühes õllest saanud kolm ja Paksuke Pakson oli üsna unine. Kuna üsna kohe jõudsid ka muud perekonnaliikmed koju, siis oli aeg lõunasöögiks. Seekord oli selleks kanawok. Klassifitseerub vist enam-vähem tervislike toitude hulka. Kana oli poest ostetud ja sügavkülmutatud wokiviljad kah.
Söömingule järgnes pooleteise tunnine jalutuskäik perega värskes õhus. Kui õlle oli uniseks teinud, siis jalutuskäik süvendas seda veelgi. Kange kevadõhk ikkagi. Nii juhtuski, et Paksuke Pakson keeras ennast kella viie paiku nahhaalselt pooleteiseks tunniks magama. Lihtsalt kogu nädala magamatus lõi üle pea kokku.
Õhtul Paksuke Pakson enam eriti midagi ei söönud - mõned mandariinid ja ühe jogurti. Aga et asi ei oleks liiga tervislik, valas ta ka kaks maitsvat Eesti käsitööõlut (Õllenaut) endale sisse. Vaatamata pärastlõunasele uinakule tuli unise päeva lõpuks uni juba kell kümme ja Paksuke Pakson ei olnud kade.
Kaloreid sellel päeval ikka tuli. Aga kokku neid Paksuke Pakson ei lugenud. Tundub tõesti, et kalorite lugemise asemel on vaja natukene põhimõttelisemaid muudatusi toitumises ja elustiilis teha. Kui kunagi tulevikus igav hakkab, eks siis loeme edasi, aga jätame praegu selle kalorilugemise ja proovime parem normaalseid asju süüa ja vähem õlut juua. Et asi on ilmselgelt käest ära ja lihtsalt kalorite kokku löömine ei aita, saab isegi Paksuke Pakson aru.
Järgmisel hommikul, see on siis pühapäev ja 30.märts, oli Paksuke Paksoni kehakaal 97.4 kilogrammi. Tegelikult oli see päris kena üllatus, õllekalorite pealt kartis Paksuke Pakson ikka pauku sinna 99 alla. Et natukene eelmistel päevadel tehtud vigu kompenseerida, alustas Paksuke Pakson hommikul värske salatiga, milles oli paar kildu küpsetatud lõhet. Siis jätkas ta kuni lõunani oma eelmise aasta majandusaruande majandamisega (ilma õlleta!) ning otsustas siis natukene värsket õhku võtta ja läks perega loomaaeda.
Suures loomaaiahoos unustas ta muidugi lõunasöögi võtta. Pere oli tema aruande koostamise ajal kenasti toitunud, aga Paksuke Paksonil ei olnud siis söömiseks aega. See aga tähendas seda, et Paksuke Pakson läks loomaaeda tühja kõhuga. Loomaaias oli küll palju nämmasid loomasid, aga ükski söögiputka avatud ei olnud. Kuna lastel oli lõbus (mingit väikest jääkarutuusti vaadati juba veerand tundi vähemalt), siis võttis seal ringi jooksmine kaks ja pool tundi ning Paksuke Pakson mõtles vahepeal juba tärkavat rohtu hamba alla proovida.
Loomaaiast koju jõudis kogu pere alles kell 17.00. Õhtusöögiks (Paksuke Paksoni jaoks siis lõunasöögiks) oli kartulipudru seenekastmega. Ja kaks käsitööõlut. Neil on ju säilivusaeg nii lühike (septembrini) et need tuleb kiiresti ära juua.
Ja tegelikult oleks ka siis uue nädala esimeseks hommikuks olnud kõik oleks ilus kui lilleke õllevaasis kui Paksuke Pakson poleks kell 21.30 söömata jäänud õhtusöögi tõttu tekkinud näljakoorma all murdunud ja teinud kolm juustu-singi võileiba ning lisaks ahminud "Parenthoodi" viimase osa kõrvale sisse klaasi valget veini ja klaasi šherrit. Seetõttu oli selleõhtune magamaminek oli üle pika aja jälle täiskõhutundega ja lootus, et kaalul ei alga numbrid mitte kunagi enam kombinatsiooniga 9-8, natukene ennatlik.
Hommikul oli tõusva päikesega näha ka juba natukene aprilli. Paksuke Pakson tundis ennast lootusrikkalt. Sest uue kuu algusega koos enda parandamist alustada on ju oluliselt lihtsam kui niisama ... lambist.
Pärast hilist kojuvaarumist ärkas Paksuke Pakson laupäeval kella 7.30 paiku, sest lapsed hakkasid ta kõhtu batuudina kasutama. Enesetunne oli pärast eelmise õhtu 3,5 liitrit õlut ja viite tundi und üsna hõre. Kaal vannitoas näitas 97.2 kilogrammi, mida muidugi mingisuguse erilise rekordina võtta ei saa, kuna eelmise õhtu seitse päkapikku olid kehast hulga vedelikku välja viinud.
Paksuke Pakson vedeles natukene dušši all ja tegi siis kogu perele ühe hommikuomleti. Muna, tomat, sink ja šampinjonid. Pärast toitumist hakkasid Paksuke Paksoni maailma värvid tagasi tulema. Paksuke Paksoni pohmelli hirm kadus nagu taevast pilved ja ta julges hakata planeerima tavapärasest aktiivsemat laupäeva. Tegelikkus muidugi lõpuks nii lilleliseks ei kujunenud.
Paksuke Paksoni pere läks laste laupäevakooli ja Paksuke Pakson ise jäi koju ja hakkas maksuameti jaoks majandusaasta aruannet koostama. Sinna kõrvale leidis ta kapist ühe pindise Saaremaa Tuuliku. Kõik ju teavad, et kerge promilliga lähevad numbrid paremini paika. Nagu ajalugu näitab, siis tegu oli Väga Vale Valikuga. Kui Paksuke Pakson pärastlõunal kella poole kahe ajal numbrite ritta ajamisest tüdines, oli ühes õllest saanud kolm ja Paksuke Pakson oli üsna unine. Kuna üsna kohe jõudsid ka muud perekonnaliikmed koju, siis oli aeg lõunasöögiks. Seekord oli selleks kanawok. Klassifitseerub vist enam-vähem tervislike toitude hulka. Kana oli poest ostetud ja sügavkülmutatud wokiviljad kah.
Söömingule järgnes pooleteise tunnine jalutuskäik perega värskes õhus. Kui õlle oli uniseks teinud, siis jalutuskäik süvendas seda veelgi. Kange kevadõhk ikkagi. Nii juhtuski, et Paksuke Pakson keeras ennast kella viie paiku nahhaalselt pooleteiseks tunniks magama. Lihtsalt kogu nädala magamatus lõi üle pea kokku.
Õhtul Paksuke Pakson enam eriti midagi ei söönud - mõned mandariinid ja ühe jogurti. Aga et asi ei oleks liiga tervislik, valas ta ka kaks maitsvat Eesti käsitööõlut (Õllenaut) endale sisse. Vaatamata pärastlõunasele uinakule tuli unise päeva lõpuks uni juba kell kümme ja Paksuke Pakson ei olnud kade.
Kaloreid sellel päeval ikka tuli. Aga kokku neid Paksuke Pakson ei lugenud. Tundub tõesti, et kalorite lugemise asemel on vaja natukene põhimõttelisemaid muudatusi toitumises ja elustiilis teha. Kui kunagi tulevikus igav hakkab, eks siis loeme edasi, aga jätame praegu selle kalorilugemise ja proovime parem normaalseid asju süüa ja vähem õlut juua. Et asi on ilmselgelt käest ära ja lihtsalt kalorite kokku löömine ei aita, saab isegi Paksuke Pakson aru.
Järgmisel hommikul, see on siis pühapäev ja 30.märts, oli Paksuke Paksoni kehakaal 97.4 kilogrammi. Tegelikult oli see päris kena üllatus, õllekalorite pealt kartis Paksuke Pakson ikka pauku sinna 99 alla. Et natukene eelmistel päevadel tehtud vigu kompenseerida, alustas Paksuke Pakson hommikul värske salatiga, milles oli paar kildu küpsetatud lõhet. Siis jätkas ta kuni lõunani oma eelmise aasta majandusaruande majandamisega (ilma õlleta!) ning otsustas siis natukene värsket õhku võtta ja läks perega loomaaeda.
Suures loomaaiahoos unustas ta muidugi lõunasöögi võtta. Pere oli tema aruande koostamise ajal kenasti toitunud, aga Paksuke Paksonil ei olnud siis söömiseks aega. See aga tähendas seda, et Paksuke Pakson läks loomaaeda tühja kõhuga. Loomaaias oli küll palju nämmasid loomasid, aga ükski söögiputka avatud ei olnud. Kuna lastel oli lõbus (mingit väikest jääkarutuusti vaadati juba veerand tundi vähemalt), siis võttis seal ringi jooksmine kaks ja pool tundi ning Paksuke Pakson mõtles vahepeal juba tärkavat rohtu hamba alla proovida.
Loomaaiast koju jõudis kogu pere alles kell 17.00. Õhtusöögiks (Paksuke Paksoni jaoks siis lõunasöögiks) oli kartulipudru seenekastmega. Ja kaks käsitööõlut. Neil on ju säilivusaeg nii lühike (septembrini) et need tuleb kiiresti ära juua.
Ja tegelikult oleks ka siis uue nädala esimeseks hommikuks olnud kõik oleks ilus kui lilleke õllevaasis kui Paksuke Pakson poleks kell 21.30 söömata jäänud õhtusöögi tõttu tekkinud näljakoorma all murdunud ja teinud kolm juustu-singi võileiba ning lisaks ahminud "Parenthoodi" viimase osa kõrvale sisse klaasi valget veini ja klaasi šherrit. Seetõttu oli selleõhtune magamaminek oli üle pika aja jälle täiskõhutundega ja lootus, et kaalul ei alga numbrid mitte kunagi enam kombinatsiooniga 9-8, natukene ennatlik.
Hommikul oli tõusva päikesega näha ka juba natukene aprilli. Paksuke Pakson tundis ennast lootusrikkalt. Sest uue kuu algusega koos enda parandamist alustada on ju oluliselt lihtsam kui niisama ... lambist.
Pealinna hirm
Paksuke Paksonil on kombeks nädalavahetustel pealinna hirmuks transformeeruda. Lühidalt tähendab see seda, et ta jookseb õllevoolik hambus pealinna ühest otsast teise nii kaua kuni väljas on jälle valge ja rohkem õllet enam sisse ei mahu. Paksuke Pakson on avastanud, et mõistlik on seda teha reedel, sest siis jääb veel kaks päeva taastumiseks ja esmaspäev ei olegi nii kole. Eelmine bloginädal oli veider, sest Paksuke Pakson elas reede üle ja hakkas alles pühapäeval lollusi tegema. Seekord oli ta lähenemine nädalavahetusele traditsionaalsem.
Reede hommikul kaalus Paksuke Pakson 97.4 kilogrammi, mis on selle blogi nö "aus rekord" ehk ei ole mingisuguse kõva napsutamise järgse dehüdratsiooni tulemus. Selline number andis päevaks loomulikult jõudu ja enesekindlust.
Seda, et Paksuke Pakson hakkab reede õhtul õlut jooma, teadis ta tegelikult juba teisipäeval. Nimelt oli sõber RA teda kutsunud Skandinaavia käsitööõllede degusteerimisele ning sellisel üritusel juba ilma õllet joomata ei saa. Noh, loomulikult ei tähenda degusteerimine koheselt joomist ja kui aus olla, siis saab seal ka kaineks jääda. Reede õhtul olid üritusel ka mõned kultuursed inimesed, kes sülitasid degusteerimise käigus õlle pärast natuke suus edasi-tagasi loksutamist hirmsa plärtsatusega mingisse plastmasspange. Aga Paksuke Pakson on ebakultuurne ning kui talle õlle maitseb, siis ta neelab selle alla.
Paksuke Paksonil oli nii kiire päev, et kuigi ta hommikul sõi kohvi kõrvale värsket salatit ja paar väikest võileiba (450kcal), siis päeval ei jõudnud ta midagi snäkkida ega lõunatada. Kahe pika koosoleku vahele jäi ainult 11 minutit, mille jooksul jõudis Paksuke Paksuke puhvetist ainult ühe suhkruvaba koola krabada.
Tegelikult kestis usin töö veerand seitsmeni õhtul. Töökaaslased proovisid sellel hilisel töövälisel ajal kontoris Oculis Rift virtuaalse reaalsuse prille ja rüüpasid kõrvale õlut. - Paksuke Pakson ühines seltskonnaga, sõi ära need kolm porgandipirukat (500kcal), mida ta oli kolleegil palunud endale poest tuua ja jõi kõrvale ühe pisikese Saku Kulla (250ml). Prille ta proovida ei jõudnudki.
Ja nii juhtuski, et kui Paksuke Pakson kell 18.55 õlle degusteerimise lokaali jõudis, oli ta näljane nagu hunt. Tahkes vormis sööki seal ei pakutud. Pidi hoopis sommerljee juttu kuulama ja aeg-ajalt tühja kõhu peale õlleklaasi tühjendama. Kaks tundi läks linnulennul ning kui Paksuke Pakson ennast suts peale kella üheksat ja pärast kaheksanda õlle degusteerimist jalule ajas, oli ta juba veidi shvipsis. Kuna iga õllet valati ainult sortsuke, siis oli tegelik tarbitud alkoholikogus vast kahe pisikese õlle kanti. Aga õhtu hakuks hää küll.
Kuna kell oli veel vähe, siis seiklesid Paksuke Pakson ja tema sõber RA edasi Valli Baari. Valik oli fantastiline - seal nägi striptiisi, kaklust, sa kuulda akordionimängu ja lõppude lõpuks nägi ka kuidas turvamehed ühe ülenapsitanud noormehe käeraudadesse panid ja parematele jahimaadele viisid. Riik Riigis.
Paksuke Paksoni ja RA-ga ühinesid veel ka head sõbrad OK ja RN. Kultuurse vestluse käigus tarbisid nad kõik koos õlut ja vaatasid kuidas elu ümberringi keeb ja muliseb. Paksuke Pakson jõi neli väikest õlut ja ei söönud ikka veel midagi. Ausalt öeldes ei ole ta kindel, et Valli Baaris üldse toitu serveeritaksegi. Seal ei ole ruumi kusagil süüa.
Kuna elu hakkas mingil hetkel Valli Baaris liialt hoogsalt keema - sinna astus sisse umbes 20 ülemeelikut noort meest kumminaisega (vast mingi poissmeesteõhtu) ja Valli Baari eriti üle 30 inimese ei mahugi, siis otsustas meie vapper rännuseltskond lahkuda. Kell oli veidi üle üheteistkümne.
See oli nüüd see koht, kus Paksuke Pakson oleks pidanud koju minema. Ta vist isegi tegi mingi tagasihoidliku ürituse, aga kohe haarasid tema poole kuus kätt ja ta ei suutnud nende haardest välja rabeleda. Selle asemel vantsis ta koos teiste sellidega Karu Baari. Mis on ka üsna legendaarne koht.
Karu baaris veedeti veel õdusad kaks tundi. Ka siin Paksuke Pakson mindagi ei söönud. Kui mitte arvestada kahte väikest Leffet ja ühte normaalkaalus Saku Heledat.
Kui kella ühe paiku käidi välja idee minna edasi linna kõige legendaarsemasse kohta ehk baari nimega "Levist Väljas", siis blokkis Paksuke Pakson jõulisemalt. Sõprade keelitused ja noomitused olid ta selga nagu hane selga õlu ja sinna surmaauku ta enam edasi ei läinud. Sõpradest pole ta pärast seda enam midagi kuulnud. Loodetavasti on nood ikka elus.
Öösel poole kahe paiku koju jõudes kruttis Paksuke Pakson endale lõpuks õhtusöögi - kolm võileiba singi ja tomatiga. Kalorite lugemine oli sellel päeval lootuseltult sassi läinud - vast ikka jäi alla 2500kcal ... Samuti oli täiesti ebaselge kas karta hommikust pohmell või mitte. No mõni õhtu pole kahtlustki et pauk tuleb, aga sellel õhtul oli väike lootus, et laupäev ei ole mahavisatud aeg.
Reede hommikul kaalus Paksuke Pakson 97.4 kilogrammi, mis on selle blogi nö "aus rekord" ehk ei ole mingisuguse kõva napsutamise järgse dehüdratsiooni tulemus. Selline number andis päevaks loomulikult jõudu ja enesekindlust.
Seda, et Paksuke Pakson hakkab reede õhtul õlut jooma, teadis ta tegelikult juba teisipäeval. Nimelt oli sõber RA teda kutsunud Skandinaavia käsitööõllede degusteerimisele ning sellisel üritusel juba ilma õllet joomata ei saa. Noh, loomulikult ei tähenda degusteerimine koheselt joomist ja kui aus olla, siis saab seal ka kaineks jääda. Reede õhtul olid üritusel ka mõned kultuursed inimesed, kes sülitasid degusteerimise käigus õlle pärast natuke suus edasi-tagasi loksutamist hirmsa plärtsatusega mingisse plastmasspange. Aga Paksuke Pakson on ebakultuurne ning kui talle õlle maitseb, siis ta neelab selle alla.
Paksuke Paksonil oli nii kiire päev, et kuigi ta hommikul sõi kohvi kõrvale värsket salatit ja paar väikest võileiba (450kcal), siis päeval ei jõudnud ta midagi snäkkida ega lõunatada. Kahe pika koosoleku vahele jäi ainult 11 minutit, mille jooksul jõudis Paksuke Paksuke puhvetist ainult ühe suhkruvaba koola krabada.
Tegelikult kestis usin töö veerand seitsmeni õhtul. Töökaaslased proovisid sellel hilisel töövälisel ajal kontoris Oculis Rift virtuaalse reaalsuse prille ja rüüpasid kõrvale õlut. - Paksuke Pakson ühines seltskonnaga, sõi ära need kolm porgandipirukat (500kcal), mida ta oli kolleegil palunud endale poest tuua ja jõi kõrvale ühe pisikese Saku Kulla (250ml). Prille ta proovida ei jõudnudki.
Ja nii juhtuski, et kui Paksuke Pakson kell 18.55 õlle degusteerimise lokaali jõudis, oli ta näljane nagu hunt. Tahkes vormis sööki seal ei pakutud. Pidi hoopis sommerljee juttu kuulama ja aeg-ajalt tühja kõhu peale õlleklaasi tühjendama. Kaks tundi läks linnulennul ning kui Paksuke Pakson ennast suts peale kella üheksat ja pärast kaheksanda õlle degusteerimist jalule ajas, oli ta juba veidi shvipsis. Kuna iga õllet valati ainult sortsuke, siis oli tegelik tarbitud alkoholikogus vast kahe pisikese õlle kanti. Aga õhtu hakuks hää küll.
Kuna kell oli veel vähe, siis seiklesid Paksuke Pakson ja tema sõber RA edasi Valli Baari. Valik oli fantastiline - seal nägi striptiisi, kaklust, sa kuulda akordionimängu ja lõppude lõpuks nägi ka kuidas turvamehed ühe ülenapsitanud noormehe käeraudadesse panid ja parematele jahimaadele viisid. Riik Riigis.
Paksuke Paksoni ja RA-ga ühinesid veel ka head sõbrad OK ja RN. Kultuurse vestluse käigus tarbisid nad kõik koos õlut ja vaatasid kuidas elu ümberringi keeb ja muliseb. Paksuke Pakson jõi neli väikest õlut ja ei söönud ikka veel midagi. Ausalt öeldes ei ole ta kindel, et Valli Baaris üldse toitu serveeritaksegi. Seal ei ole ruumi kusagil süüa.
Kuna elu hakkas mingil hetkel Valli Baaris liialt hoogsalt keema - sinna astus sisse umbes 20 ülemeelikut noort meest kumminaisega (vast mingi poissmeesteõhtu) ja Valli Baari eriti üle 30 inimese ei mahugi, siis otsustas meie vapper rännuseltskond lahkuda. Kell oli veidi üle üheteistkümne.
See oli nüüd see koht, kus Paksuke Pakson oleks pidanud koju minema. Ta vist isegi tegi mingi tagasihoidliku ürituse, aga kohe haarasid tema poole kuus kätt ja ta ei suutnud nende haardest välja rabeleda. Selle asemel vantsis ta koos teiste sellidega Karu Baari. Mis on ka üsna legendaarne koht.
Karu baaris veedeti veel õdusad kaks tundi. Ka siin Paksuke Pakson mindagi ei söönud. Kui mitte arvestada kahte väikest Leffet ja ühte normaalkaalus Saku Heledat.
Kui kella ühe paiku käidi välja idee minna edasi linna kõige legendaarsemasse kohta ehk baari nimega "Levist Väljas", siis blokkis Paksuke Pakson jõulisemalt. Sõprade keelitused ja noomitused olid ta selga nagu hane selga õlu ja sinna surmaauku ta enam edasi ei läinud. Sõpradest pole ta pärast seda enam midagi kuulnud. Loodetavasti on nood ikka elus.
Öösel poole kahe paiku koju jõudes kruttis Paksuke Pakson endale lõpuks õhtusöögi - kolm võileiba singi ja tomatiga. Kalorite lugemine oli sellel päeval lootuseltult sassi läinud - vast ikka jäi alla 2500kcal ... Samuti oli täiesti ebaselge kas karta hommikust pohmell või mitte. No mõni õhtu pole kahtlustki et pauk tuleb, aga sellel õhtul oli väike lootus, et laupäev ei ole mahavisatud aeg.
reede, 28. märts 2014
Püreesupi saaga II
Hommik ei toonud Paksuke Paksonile erilist rahuldust - unes nähtud 82 asemel kaalus ta ikka veel 98,5 kilogrammi. See oli muidugi parem kui eelmisel hommikul. Siit edasi hakkan ma igal hommikul aina vähem kaaluma, otsustas Paksuke Pakson. Ta nühkis hambad puhtaks, kaalus, kas midagi kodus süüa või mitte, tegi siis resoluutse otsuse mitte süüa, krabas mantli ja astus kenasse kevadhommikusse.
Resoluutse "ei" taga oli fakt, et kontori köögikapis oli veel neid püreesuppe. Paksuke Pakson pani kontorisse saabudes esimese asjana pärast saabaste jalast võtmist ühe käega tomati püreesupi mikrolainehju ja teise käega kohvivee keema. Tõotas tulla kena päev.
Paksuke Paksonil sõi sellel tööpäeval viis korda: ta toppis vaheldumisi näost sisse tomati püreesuppi, näkileibu, mandleid ja mandariine. Õhtul ennast kodu poole sättides oli ta mälumisest väsinud ja tarbinud ainult 945 kcal. See kalorite lugemine on muuseas üsna tüütu ja kaloreid kulutav.
Õhtul sõi Paksuke Pakson oma õhtusöögi (taldrikutäis praetud räimi - need ootasid teda koju jõudes juba pannil, ja kaks vorstileiba) üsna vara. Juba enne kella viit. Seeõttu hakkas ta kõht kella seitsme paiku niuksuma ja Paksuke Pakson tegi kõhu rahustamiseks külmkapi ukse lahti ja vaatas kas seal on midagi, mis ei ole ebatervislik. Midagi oli. Paksuke Pakson keeras lavasši sisse tomativiilud, paprikaviilud ja tilga hapukoort ja see rull sai täitsa maitsev. Paksuke Pakson tegi neid neli tükki. Kogu õhtuga tarbis ta kokku ehk nii 1050 kcal. Nii et päeva kaloritest (2000 kcal) enamus jäi jälle õhtule.
Aga Paksuke Pakson ei nukrutsenud. Ta vaatas naisega seriaali "Parenthood" ja kui ta magama läks, siis ei olnudki tal seda nii tavalist täiskõhu tunnet. Oli täitsa normaalse inimese tunne. Õllet ta sellel õhtul ka ei joonud. Asjad lähevad aina paremaks, mõtles ta, varsti olen jälle alla 98 kilo. Ja neid püreesuppe peaks ise tegema, mitte pakist valama.
Resoluutse "ei" taga oli fakt, et kontori köögikapis oli veel neid püreesuppe. Paksuke Pakson pani kontorisse saabudes esimese asjana pärast saabaste jalast võtmist ühe käega tomati püreesupi mikrolainehju ja teise käega kohvivee keema. Tõotas tulla kena päev.
Paksuke Paksonil sõi sellel tööpäeval viis korda: ta toppis vaheldumisi näost sisse tomati püreesuppi, näkileibu, mandleid ja mandariine. Õhtul ennast kodu poole sättides oli ta mälumisest väsinud ja tarbinud ainult 945 kcal. See kalorite lugemine on muuseas üsna tüütu ja kaloreid kulutav.
Õhtul sõi Paksuke Pakson oma õhtusöögi (taldrikutäis praetud räimi - need ootasid teda koju jõudes juba pannil, ja kaks vorstileiba) üsna vara. Juba enne kella viit. Seeõttu hakkas ta kõht kella seitsme paiku niuksuma ja Paksuke Pakson tegi kõhu rahustamiseks külmkapi ukse lahti ja vaatas kas seal on midagi, mis ei ole ebatervislik. Midagi oli. Paksuke Pakson keeras lavasši sisse tomativiilud, paprikaviilud ja tilga hapukoort ja see rull sai täitsa maitsev. Paksuke Pakson tegi neid neli tükki. Kogu õhtuga tarbis ta kokku ehk nii 1050 kcal. Nii et päeva kaloritest (2000 kcal) enamus jäi jälle õhtule.
Aga Paksuke Pakson ei nukrutsenud. Ta vaatas naisega seriaali "Parenthood" ja kui ta magama läks, siis ei olnudki tal seda nii tavalist täiskõhu tunnet. Oli täitsa normaalse inimese tunne. Õllet ta sellel õhtul ka ei joonud. Asjad lähevad aina paremaks, mõtles ta, varsti olen jälle alla 98 kilo. Ja neid püreesuppe peaks ise tegema, mitte pakist valama.
Tahtmatult supi sees
Kolmapäeva hommikul kaalus Paksuke Pakson 98.8 kilogrammi. Number oli selline nagu ta polekski ennast kätte võtnud. No hea küll, oleme ausad, Paksuke Pakson ei olegi ennast veel eriti kätte võtnud. Aga 98,8 oli selline number, et sisuliselt hakkas kõik otsast peale. Mis seal ikka, mõtles Paksuke Pakson - käärime aga pidžaama käised ülesse ja hakkame pihta.
Kuna elu pidi tervislikuks minema, otsis Paksuke Pakson hommikul kodust midagi tervislikku hamba alla. Midagi kiirelt tarbitavat ta peale õunte ei leidnud ja nii ta 400g õunu kaasa krabas ja autos ära nosiski (175kcal).
Õunad ei ole õige toit ja nii läkski Paksuke Paksonil kere üsna kähku heledaks. Juba kella kümne paiku hakkas ta nihelema ja suitsuvorstist miraaže nägema. Lõpuks ei pidanud Paksuke Pakson vastu, krabas mantili ja sättis ennast poe poole. Kätt taskusse ajades avastas ta aga, et rahakott jäi koju jäänud ja nagu me teame on ilma selleta poest midagi legaalselt saada üsna keeruline.
Paksuke Pakson nuputas parajasti, kas minna kerjama või küsida mõnelt töökaaslaselt laenu, kui talle
meenus, et kontori köögikapis on ka igasugust söödavat. Valik ei olnud eriti suurepärane, aga pika tuulamise peale leidis Paksuke Pakson sealt mingi lillkapsa-porgandi püreesupi ja ajas selle mikrolaineuunis aurama. Kõrvale krabas ta kolm kummalist asja, mille paki peal oli kirjas Biomaiswaffeln. Kogu möll kokku maksis 350kcal. Ei ole juurvilja püreesupid ja biovahvlid Paksuke Paksoni menüüs tavapärased külalised ja alguses puuris ta neid üsna kahtlustavalt (supp oli ka väga veidrate oranžide triipudega) aga pärast esimesi suutäisi sai ta üsna kiiresti aru, et see kraam on täitsa söödav. Paksuke Pakson on tahtmatult sattunud püreesupi sisse ja täitsa nautis seda. Teinekordki võib rahakoti koju unustada, mõtles ta.
Söödav kraam, aga kõht läks kiiresti uuesti tühjaks. Seetõttu käis Paksuke Pakson veel tihti köögikappi ahistamas ja ajas enne kojuminekut sealt erinevaid snäkke hammaste vahele - 60g piimashokolaadi (335kcal) ja 100g mandleid (630kcal - Opppaaaaa!). Põhiline eesmärk oli mitte hakata õhtul kodus vähe lahjemat hommiku- ja lõunasööki hiigelõhtusöögiga kompenseerima.
Õhtul sõi Paksuke Pakson igasugust sodi - paar pasteedivõileiba, neli viilu juustu, jäätist ja mingisuguseid asju veel. Kokku arvutas ta 900 kcal kanti. Et siis kokku 2390 kcal. Oli oodata kaalukõvera allapoole vajumist.
Kuna elu pidi tervislikuks minema, otsis Paksuke Pakson hommikul kodust midagi tervislikku hamba alla. Midagi kiirelt tarbitavat ta peale õunte ei leidnud ja nii ta 400g õunu kaasa krabas ja autos ära nosiski (175kcal).
Õunad ei ole õige toit ja nii läkski Paksuke Paksonil kere üsna kähku heledaks. Juba kella kümne paiku hakkas ta nihelema ja suitsuvorstist miraaže nägema. Lõpuks ei pidanud Paksuke Pakson vastu, krabas mantili ja sättis ennast poe poole. Kätt taskusse ajades avastas ta aga, et rahakott jäi koju jäänud ja nagu me teame on ilma selleta poest midagi legaalselt saada üsna keeruline.
Paksuke Pakson nuputas parajasti, kas minna kerjama või küsida mõnelt töökaaslaselt laenu, kui talle
meenus, et kontori köögikapis on ka igasugust söödavat. Valik ei olnud eriti suurepärane, aga pika tuulamise peale leidis Paksuke Pakson sealt mingi lillkapsa-porgandi püreesupi ja ajas selle mikrolaineuunis aurama. Kõrvale krabas ta kolm kummalist asja, mille paki peal oli kirjas Biomaiswaffeln. Kogu möll kokku maksis 350kcal. Ei ole juurvilja püreesupid ja biovahvlid Paksuke Paksoni menüüs tavapärased külalised ja alguses puuris ta neid üsna kahtlustavalt (supp oli ka väga veidrate oranžide triipudega) aga pärast esimesi suutäisi sai ta üsna kiiresti aru, et see kraam on täitsa söödav. Paksuke Pakson on tahtmatult sattunud püreesupi sisse ja täitsa nautis seda. Teinekordki võib rahakoti koju unustada, mõtles ta.
Söödav kraam, aga kõht läks kiiresti uuesti tühjaks. Seetõttu käis Paksuke Pakson veel tihti köögikappi ahistamas ja ajas enne kojuminekut sealt erinevaid snäkke hammaste vahele - 60g piimashokolaadi (335kcal) ja 100g mandleid (630kcal - Opppaaaaa!). Põhiline eesmärk oli mitte hakata õhtul kodus vähe lahjemat hommiku- ja lõunasööki hiigelõhtusöögiga kompenseerima.
Õhtul sõi Paksuke Pakson igasugust sodi - paar pasteedivõileiba, neli viilu juustu, jäätist ja mingisuguseid asju veel. Kokku arvutas ta 900 kcal kanti. Et siis kokku 2390 kcal. Oli oodata kaalukõvera allapoole vajumist.
neljapäev, 27. märts 2014
Perioodi ülevaade: 10 päeva
Paksuke Pakson otsustas teha esimese kümne päeva kokkuvõtte. Et anda oma pahedest ja nendega võitlemisest aus ülevaade ja nutta kõigi kolme lugeja virtuaalsel rinnal.
Üldiselt ei jäänud Paksuke Pakson selle perioodiga üldse rahule. Kuigi kaal natukene langes, siis elustiil oli sama hull nagu enne. Aga nagu hea skulptor tutvub enne kujukese vormimist materjaliga, proovis ka Paksuke Pakson esimese kümne päeva jooksul aru saada, kui hull seis on ja asjade parandamine jääb (loodame nii!) tulevikku. Või kui teile meeldivad ehitamise analoogid, siis normaalne ehitaja ei hakka käest lastud maja restaureerimisel kohe uksest sisse astudes koridoripõrandat üles kiskuma, vaid vaatab enne kõik toad ja seinad ja põrandad ja laed ja katused üle ja plaanib korralikult mida ja mis järjekorras tegema peaks.
Aga vaatame siis komponentide kaupa:
Kaal: Paksuke Paksoni kehakaal oli perioodi alguses 99,8 kilogrammi. Kuna kõikuva kaalu tõttu ei ole mõtet viimase päeva kaalu vaadata, siis vaatame parem perioodi keskmist. Paksuke Paksoni keskmine kehakaal viimasel kümnel päeval oli 98.33 kilogrammi. Ehk siis Paksuke Pakson kaotas poolteist kilo ja siinkohal oleks igasugune hädaldamine vale. Hädaldame mujal.
Toitumine: Okei, Paksuke Pakson jättis ära viineripirukad ja suutis süüa poolteist päeva tervisliku(ma)lt, aga üldjoontes on asi päris hull. Paksuke Pakson hakkab tõsisemalt vaatama neid blogisid, mida talle blogi kommentaaridesse on pandud ja parandab ennast tulevikus. Esmane eesmärk - saada eined autost välja. Sest autos söömine tähendab üldjuhul kiirkorras hangitud poolfabrikaate. Lisaks hoida seda 2500 kcal joont ja selle raames võiks õhtuks külmkapi ukse kinni keevitada.
Alkohol: Paksuke Paksuonil on tunne nagu kunstnikul, kes on maalinud kena pildi ja siis meeltesegaduses selle pihta iseenda väljaheidetega täpsust visanud. Paksuke Pakson võib kasvõi iga õhtu õllekese nautida, kui tal on soovi, aga ühe õhtuga kogu maja alkoholist tühjaks juua (mis sest, et sõprade abiga) ei ole okei. Keda numbrid rohkem huvitavad, siis kümne päevaga tarbis Paksuke Pakson 412ml absoluutalkoholi, mis on keskmiselt 41,2 ehk kaks pilsnerit päevas. Sellise tempoga tarbiks Paksuke Pakson aastas 15,05 liitrit absoluutalkoholi ehk kui Paksuke Pakson oleks riik, siis oleks ta riikide joomise edetabelis Moldova, Tsehhi, Ungari, Ukraina, Eesti, Andorra, Rumeenia, Sloveenia, Valgevene ja Horvaatia järel 11. kohal. Polegi nii hull tegelikult ju.
Sigaretid: Paksuke Pakson tegi kümne päevaga 12 sigaretti. Pole hullu.
Kohvi: Paksuke Pakson jõi hullult kohvi - esimese üheksa päevaga 45 tassi. Alles kümnendal teadvustas ta endale, et see on probleem ja võttis kohvivaba päeva. Tulgu neid rohkem!
Energiajoogid: Paksuke Pakson pole kuus päeva energiajooke joonud. Ei plaani kah vist enam, regulaarselt kindlasti mitte. Nii et vähemalt mingigi progress.
Sport: Noh, üks 40 minutiline jalutuskäik ja üks curlingu mäng. Viimane oli selle harjamise tõttu üsna sport. Ilmad on nüüd ilusamad, Paksuke Pakson plaanib koormusi tõsta.
Paksuke Pakson luges selle postituse läbi ja imestab, kuidas ta veel üldse elus on. Enese parandamise detailsed plaane Paksuke Pakson praegu teha ei viitsi. Ta lihtsalt ütleb rahustaval häälel:"Nüüd lähevad asjad paremaks".
Üldiselt ei jäänud Paksuke Pakson selle perioodiga üldse rahule. Kuigi kaal natukene langes, siis elustiil oli sama hull nagu enne. Aga nagu hea skulptor tutvub enne kujukese vormimist materjaliga, proovis ka Paksuke Pakson esimese kümne päeva jooksul aru saada, kui hull seis on ja asjade parandamine jääb (loodame nii!) tulevikku. Või kui teile meeldivad ehitamise analoogid, siis normaalne ehitaja ei hakka käest lastud maja restaureerimisel kohe uksest sisse astudes koridoripõrandat üles kiskuma, vaid vaatab enne kõik toad ja seinad ja põrandad ja laed ja katused üle ja plaanib korralikult mida ja mis järjekorras tegema peaks.
Aga vaatame siis komponentide kaupa:
Kaal: Paksuke Paksoni kehakaal oli perioodi alguses 99,8 kilogrammi. Kuna kõikuva kaalu tõttu ei ole mõtet viimase päeva kaalu vaadata, siis vaatame parem perioodi keskmist. Paksuke Paksoni keskmine kehakaal viimasel kümnel päeval oli 98.33 kilogrammi. Ehk siis Paksuke Pakson kaotas poolteist kilo ja siinkohal oleks igasugune hädaldamine vale. Hädaldame mujal.
Toitumine: Okei, Paksuke Pakson jättis ära viineripirukad ja suutis süüa poolteist päeva tervisliku(ma)lt, aga üldjoontes on asi päris hull. Paksuke Pakson hakkab tõsisemalt vaatama neid blogisid, mida talle blogi kommentaaridesse on pandud ja parandab ennast tulevikus. Esmane eesmärk - saada eined autost välja. Sest autos söömine tähendab üldjuhul kiirkorras hangitud poolfabrikaate. Lisaks hoida seda 2500 kcal joont ja selle raames võiks õhtuks külmkapi ukse kinni keevitada.
Alkohol: Paksuke Paksuonil on tunne nagu kunstnikul, kes on maalinud kena pildi ja siis meeltesegaduses selle pihta iseenda väljaheidetega täpsust visanud. Paksuke Pakson võib kasvõi iga õhtu õllekese nautida, kui tal on soovi, aga ühe õhtuga kogu maja alkoholist tühjaks juua (mis sest, et sõprade abiga) ei ole okei. Keda numbrid rohkem huvitavad, siis kümne päevaga tarbis Paksuke Pakson 412ml absoluutalkoholi, mis on keskmiselt 41,2 ehk kaks pilsnerit päevas. Sellise tempoga tarbiks Paksuke Pakson aastas 15,05 liitrit absoluutalkoholi ehk kui Paksuke Pakson oleks riik, siis oleks ta riikide joomise edetabelis Moldova, Tsehhi, Ungari, Ukraina, Eesti, Andorra, Rumeenia, Sloveenia, Valgevene ja Horvaatia järel 11. kohal. Polegi nii hull tegelikult ju.
Sigaretid: Paksuke Pakson tegi kümne päevaga 12 sigaretti. Pole hullu.
Kohvi: Paksuke Pakson jõi hullult kohvi - esimese üheksa päevaga 45 tassi. Alles kümnendal teadvustas ta endale, et see on probleem ja võttis kohvivaba päeva. Tulgu neid rohkem!
Energiajoogid: Paksuke Pakson pole kuus päeva energiajooke joonud. Ei plaani kah vist enam, regulaarselt kindlasti mitte. Nii et vähemalt mingigi progress.
Sport: Noh, üks 40 minutiline jalutuskäik ja üks curlingu mäng. Viimane oli selle harjamise tõttu üsna sport. Ilmad on nüüd ilusamad, Paksuke Pakson plaanib koormusi tõsta.
Paksuke Pakson luges selle postituse läbi ja imestab, kuidas ta veel üldse elus on. Enese parandamise detailsed plaane Paksuke Pakson praegu teha ei viitsi. Ta lihtsalt ütleb rahustaval häälel:"Nüüd lähevad asjad paremaks".
Kollapsi märgid
Alkoholi liigtarbimisele järgnevatel päevadel on kehakaalu liikumine pea alati samasugune - napsitamisele järgneval hommikul on kehakaal dehüdratsiooni tõttu nullis ja laksib siis järgmisel kahel-kolmel päeval kõrgustesse (igatahes kõrgemale kui enne pudelisse kukkumist). Peale selle, et keha on parajas šokis ja jätab pärast tarbimist enda sisse kõik vedelad ja tahked aineid, on maad võtnud ka täielik pohhuism - korralikust pohmellist välja tulev inimene küll eriti kontrollida ei viitsi, mida ta näost sisse ajab.
Sisuliselt on igas pohmellihommikus ja sellele järgnevateski hommikutes peidus üsna suur võimalus, et vapper kaalulangetaja lööb käega ja lükkab kaaluprobleemide lahendamise kuhugi tulevikku. Lisaks ei ole pohmelliga blogimine eriti meeliülendav tegevus.
Ka Paksuke Paksoni 24.märtsi hommikus oli samasuguseid kollapsi märke. Ning kuigi kaal näitas ainult 96,5 kilogrammi, siis mingit eufooriat see küll ei tekitanud. Puhas dehüdratsioon, teadis Paksuke Pakson. Lisaks oli tema suust saanud päkapikkude tualetipott ning kuigi peavalu veel ei olnudki (!) oli oht selle saabumiseks üsna suur. Pealegi oli enesetunne tühi ja väsinud ja mõttetu ...
Oooo, alkohol, sa oled halb, mõtles Paksuke Pakson kui ta klaasikese veega Solpadeine´i tabletti alla uhtus.
See, et pohmell ei olnud katastroofiline oli sedavõrd imelikum, et Paksuke Pakson jõi eelmisel õhtul tegelikult rohkem kui ta siia esimese hooga kirja pani. Hilisem alkoaudit tuvastas, et lisaks kirja pandule olid Paksuke Paksoni lõputusse kõrri kadunud ka klaas punast Martinit ja ikkagi neli Jägermeistri shotti algselt kirja pandud kahe asemel. Lisaks olid joodud õlled pindised. Ah, mis me sellest vanast asjast ikka ... oli siis oli ...
Äratus oli kell 7.30, sellele järgnes ööseks jäänud külaliste üles ajamine, hommikukohvi ja klaas piima ning kolm võileiba. Kokku vast nii 600kcal. Siis läks Paksuke Pakson tööle. Tahtmist ei olnud, aga ikka läks. Oh oleks ainult saanud kodus teki all mullivett luristada ja mingit dokumentaalfilmi vaadata.
Lõunasöök jäi Paksuke Paksonil üldse ära, kuna sel ajal olid ridamisi koosolekud ning selle asemel sõi ta hiljem kahekordse õhtusöögi. Esmalt suur salat sünnipäevast üle jäänud köögiviljalistest ja munalistest ja muust säärasest (750kcal) ja siis veel üks kanapasta (600kcal).
Lisaks tuli pohmellist kortsu tõmbunud kõhtu hiljem kostitada ka snäkkidega - nii 200 kcal jagu pähkleid ja õunu. Õhtul oli Paksuke Paksonil korraks ka mõte külmikus seisva kahe õllega tutvust teha, aga meenutades, milline enesetunne tal hommikul oli, mattis Paksuke Pakson selle mõtte siiski maha. Las maks puhkab, mõtles ta.
Nii tuligi selle pohmellipäevaga ainult 2150kcal, aga kuna eelmise päeva kaloripomm oli Paksuke Paksoni sees alles tiksumas, ei hellitanud ta suuri lootuseid ...
Järgmine päev eriti pikka juttu ei vaja - Paksuke Pakson ärkas kell 5.25 ning ta kehakaal oli oodatult ülespoole ajama pannud. Nüüd oli see 98,1 kilogrammi.
Hommikul sõi Paksuke Pakson kuuma tee kõrvale kolm vorstivõileiba (500 kcal), lõunal ajas ta näost sisse 300g kasukasalatit ja 340g vinegrettsalatit (680kcal) ning pärast pikale veninud päeva sai kella 19.30 paiku naha vahele surutud üsna mehine õhtusöök - praetud kanafilee kartulipudruga (1080kcal) ja pindine õlleke (240kcal).
Nagu mõõdetult tuli päev kokku 2500 kcal, aga see ei päästnud veel ühest kaalutõusust. Paksuke Paksonil oli söömine joomise tõttu jälle täitsa käest ära ja tuli algusest alustada.
Sisuliselt on igas pohmellihommikus ja sellele järgnevateski hommikutes peidus üsna suur võimalus, et vapper kaalulangetaja lööb käega ja lükkab kaaluprobleemide lahendamise kuhugi tulevikku. Lisaks ei ole pohmelliga blogimine eriti meeliülendav tegevus.
Ka Paksuke Paksoni 24.märtsi hommikus oli samasuguseid kollapsi märke. Ning kuigi kaal näitas ainult 96,5 kilogrammi, siis mingit eufooriat see küll ei tekitanud. Puhas dehüdratsioon, teadis Paksuke Pakson. Lisaks oli tema suust saanud päkapikkude tualetipott ning kuigi peavalu veel ei olnudki (!) oli oht selle saabumiseks üsna suur. Pealegi oli enesetunne tühi ja väsinud ja mõttetu ...
Oooo, alkohol, sa oled halb, mõtles Paksuke Pakson kui ta klaasikese veega Solpadeine´i tabletti alla uhtus.
See, et pohmell ei olnud katastroofiline oli sedavõrd imelikum, et Paksuke Pakson jõi eelmisel õhtul tegelikult rohkem kui ta siia esimese hooga kirja pani. Hilisem alkoaudit tuvastas, et lisaks kirja pandule olid Paksuke Paksoni lõputusse kõrri kadunud ka klaas punast Martinit ja ikkagi neli Jägermeistri shotti algselt kirja pandud kahe asemel. Lisaks olid joodud õlled pindised. Ah, mis me sellest vanast asjast ikka ... oli siis oli ...
Äratus oli kell 7.30, sellele järgnes ööseks jäänud külaliste üles ajamine, hommikukohvi ja klaas piima ning kolm võileiba. Kokku vast nii 600kcal. Siis läks Paksuke Pakson tööle. Tahtmist ei olnud, aga ikka läks. Oh oleks ainult saanud kodus teki all mullivett luristada ja mingit dokumentaalfilmi vaadata.
Lõunasöök jäi Paksuke Paksonil üldse ära, kuna sel ajal olid ridamisi koosolekud ning selle asemel sõi ta hiljem kahekordse õhtusöögi. Esmalt suur salat sünnipäevast üle jäänud köögiviljalistest ja munalistest ja muust säärasest (750kcal) ja siis veel üks kanapasta (600kcal).
Lisaks tuli pohmellist kortsu tõmbunud kõhtu hiljem kostitada ka snäkkidega - nii 200 kcal jagu pähkleid ja õunu. Õhtul oli Paksuke Paksonil korraks ka mõte külmikus seisva kahe õllega tutvust teha, aga meenutades, milline enesetunne tal hommikul oli, mattis Paksuke Pakson selle mõtte siiski maha. Las maks puhkab, mõtles ta.
Nii tuligi selle pohmellipäevaga ainult 2150kcal, aga kuna eelmise päeva kaloripomm oli Paksuke Paksoni sees alles tiksumas, ei hellitanud ta suuri lootuseid ...
Järgmine päev eriti pikka juttu ei vaja - Paksuke Pakson ärkas kell 5.25 ning ta kehakaal oli oodatult ülespoole ajama pannud. Nüüd oli see 98,1 kilogrammi.
Hommikul sõi Paksuke Pakson kuuma tee kõrvale kolm vorstivõileiba (500 kcal), lõunal ajas ta näost sisse 300g kasukasalatit ja 340g vinegrettsalatit (680kcal) ning pärast pikale veninud päeva sai kella 19.30 paiku naha vahele surutud üsna mehine õhtusöök - praetud kanafilee kartulipudruga (1080kcal) ja pindine õlleke (240kcal).
Nagu mõõdetult tuli päev kokku 2500 kcal, aga see ei päästnud veel ühest kaalutõusust. Paksuke Paksonil oli söömine joomise tõttu jälle täitsa käest ära ja tuli algusest alustada.
teisipäev, 25. märts 2014
Lastedisko
Pühapäev oli Paksuke Paksoni blogimise esimese täisnädala lõpp ja seda tähistas Paksuke Pakson esmalt sellega, et pigistas kaalust välja numbrid 97,6 kilogrammi. Et naabreid kahel päeval järjest mitte šokeerida, tähistati uut rekordit sedakorda minutilise leinaseisakuga kadunud grammide meenutamiseks.
Pühapäev oli suur päev: Paksuke Paksoni pisem koopia pidas oma sünnipäeva ja Paksuke Pakson oli oodatult korralduskomitees. Hommikul sõi ta kiiresti portsu grillkana ning kimas siis juba poole üheksa ajal poodi, ladus auto head ja paremat täis ja viis kogu kraami koju. Hakkimine, viilutamine, keetmine ja küpsetamine kestis lõunani. Siis käis Paksuke Pakson veel koogi järel, orgunnis kogu möllu peokohta ja siis hakkasid tilkuma külalised. Paksuke Paksonil oli hulk abilisi ka, aga talle meeldib jätta mulje, et ta tegi ise kogu suure töö ära.
Salati-ideest innustatuna seadis Paksuke Pakson peopaika üles RIMI-ga analoogse mees-tee-ise-oma-salat laua ja see oli üsna populaarne. Paksuke Pakson sõi ise ka kaks taldrikutäit ja enamus kraami pisteti juba kohapeal pintslisse. Pidu ise läks ka igati korda - midagi ära ei lõhutud, keegi vigastada ei saanud ja kisa ja pisaraid oli ka üsna vähe. Paksuke Pakson käis ikkagi igaks juhuks aeg-ajalt sõber RN-ga õues sigaretti imemas ja närvi puhkamas.
Kui pidu läbi sai, siis algas alles õige pidu. Need külalised, kes koju ei tahtnud minna, tulid veel Paksuke Paksoni paleesse ja mürgeldasid seal edasi. Hävitati viimane toit, lauale toodi ka mõned veinid ja Martiinid ja konjakid ja lasti inertsist edasi. Pikka juttu Paksuke Pakson selle lastedisko afterparty kohta ei tee, aga lõpetas ta umbes kella 23 paiku - kõhus pudeli veini, kahe õlle ja kahe Jägermeistri shoti sees hulpimas sigaretisuitsused salatisaarekesed.
Kuna tarbitud alkoholikogus oli päris mehine, siis oli oodata tuumapohmelli. Kilokaloreid tuli sellel päeva toidust peaaegu 2000 ja alkoholi eest võib vist umbes 1300 juurde panna. Nii et kolmandal päeval sai Paksuke Pakson selle etteseatud 2500 kcal pauguga lõhki aetud.
Sada kilo terendas.
Pühapäev oli suur päev: Paksuke Paksoni pisem koopia pidas oma sünnipäeva ja Paksuke Pakson oli oodatult korralduskomitees. Hommikul sõi ta kiiresti portsu grillkana ning kimas siis juba poole üheksa ajal poodi, ladus auto head ja paremat täis ja viis kogu kraami koju. Hakkimine, viilutamine, keetmine ja küpsetamine kestis lõunani. Siis käis Paksuke Pakson veel koogi järel, orgunnis kogu möllu peokohta ja siis hakkasid tilkuma külalised. Paksuke Paksonil oli hulk abilisi ka, aga talle meeldib jätta mulje, et ta tegi ise kogu suure töö ära.
Salati-ideest innustatuna seadis Paksuke Pakson peopaika üles RIMI-ga analoogse mees-tee-ise-oma-salat laua ja see oli üsna populaarne. Paksuke Pakson sõi ise ka kaks taldrikutäit ja enamus kraami pisteti juba kohapeal pintslisse. Pidu ise läks ka igati korda - midagi ära ei lõhutud, keegi vigastada ei saanud ja kisa ja pisaraid oli ka üsna vähe. Paksuke Pakson käis ikkagi igaks juhuks aeg-ajalt sõber RN-ga õues sigaretti imemas ja närvi puhkamas.
Kui pidu läbi sai, siis algas alles õige pidu. Need külalised, kes koju ei tahtnud minna, tulid veel Paksuke Paksoni paleesse ja mürgeldasid seal edasi. Hävitati viimane toit, lauale toodi ka mõned veinid ja Martiinid ja konjakid ja lasti inertsist edasi. Pikka juttu Paksuke Pakson selle lastedisko afterparty kohta ei tee, aga lõpetas ta umbes kella 23 paiku - kõhus pudeli veini, kahe õlle ja kahe Jägermeistri shoti sees hulpimas sigaretisuitsused salatisaarekesed.
Kuna tarbitud alkoholikogus oli päris mehine, siis oli oodata tuumapohmelli. Kilokaloreid tuli sellel päeva toidust peaaegu 2000 ja alkoholi eest võib vist umbes 1300 juurde panna. Nii et kolmandal päeval sai Paksuke Pakson selle etteseatud 2500 kcal pauguga lõhki aetud.
Sada kilo terendas.
Aga mingid eesmärgid?
Paksuke Pakson on selline eesmärgimees. Ja viimastel päevadel igasugu terviseblogides surfates (igavusest, loomulikult) on ta avastanud, et kõik need rohkem ja vähem paksukesed indiviidid peavad samasugusid blogisid ja neil on kõigil mingid eesmärgid. Aga millised on Paksuke Paksoni eesmärgid? Esimeses postituses seatud kolm eesmärki on ju kõik juba täidetud ja nüüd võiks mingid uued väljakutsed esitada ...
Paksuke Pakson võiks endale tegelikult sada väljakutset esitada. Seda nii halbade hobide ülekülluse (alkohol, sigaretid, rämpstoitumine, kohvi, energiajoogid, tugitoolisport ja nii edasi ja nii edasi ...) kui ka heade hobide (mis need on?) puudumise teemadel. Aga Paksuke Pakson võtab asju tasa ja targu ning paneb esimesed eesmärgid ainult kaaluga seotult:
- Paksuke Paksonil on 9.mail kooli kokkutulek. Kuna Paksuke Pakson on 20 kilo raskem kui ülikooli lõpetades, siis on oht, et ta jääb juurdevõtmisega koolikaaslatele vahele. Seetõttu tahaks Paksuke Pakson sellel hommikul mitte rohkem kui 95 kilo kaaluda.
- Jaanipäeval on vaja üle lõkke hüpata. Sajakilosena võib hüpe lühikeseks jääda ja Paksuke Paksoni maine tee lõppeda. Seetõttu peab Paksuke Pakson jaanipäeva hommikul mitte rohkem kui 93 kilo kaaluma.
- Rohkem plaane Paksuke Pakson esialgu ei tee. Kui esimesed kaks ettevõtmist on läbi kukkunud, eks ta siis vaatab edasi. Vähem õlletoru otsas sumiseda muidugi võiks, aga las ta olla, napsutamine on kalorite ja kehakaaluga tihedalt seotud.
Esmalt muidugi siis hommikusöök. Külmakapis midagi kiirelt tarbitavat ja samas tervislikku ei olnud ning Paksuke Pakson pistis hommikusöögiks pintslisse kaks lastest üle jäänud grillvorsti ja 200 grammise singi-šampinjoni pitsaviilu. Kõrvale kuum kohv ja päev oli saanud kena ebatervisliku alguse. Kokku nii 660kcal ehk siis mitte katastroofiline suurus.
Lõunal käis Paksuke Pakson sugulastega curlingu nimelist mängu proovimas. Kuigi ta oli selle kahe tunni jooksul rohkem külili kui püsti, suutis ta kindlasti nii mõnegi kalori ära kulutada. Pealegi on see harjamine selles mängus ropult väsitav. Paksuke Pakson leemendas pärast kaht tundi nagu pekitükk kuumas ahjus. Igavene respekt kõikidele maailma koristajatele ja naistele, kes peavad seda harjamise liigutust päevast päeva tegema. Paksuke Paksonil on veel ka teisipäeval õlalihased ja biitsepsid (noh, nii palju kui seal pekipadja all lihast on) valusad. Mäng ise oli muidugi väga lõbus. Paksuke Pakson soovitab.
Hiliseks lõunaks sõi Paksuke Pakson juba tuttavat salatit - sedakorda kanalihata, kuna seda kodus polnud. ladus aga kurgi, paprika, tomati, oliivid ja keedumuna kaussi, uhas selle salatikastmega üle ja ahmis sisse. See samasuguse salati söömine hakkab Paksuke Paksonit juba silme eest ja südame alt halliks võtma. Varsti on midagi mehisemat vaja, mõtleb Paksuke Pakson. Või tuleb võtta mõnest soovitatud blogist midagi muud huvitavat ja see valmis gemüüsetada. Igatahes sedakordne salat andis 1040kcal kanti. Paksuke Pakson võttis kaks portsu, sest kõht oli tühi.
Õhtul käis Paksuke Pakson tuttava kontserdil ja võttis pärast seda baaris ühe õlle ja juustuga täidetud jalapenod. Esimese tarbis ta uhkes üksinduses, teisega natukene aidati. Kokku siis selline tagasihoidlik 400 kcal umbes. Ja ebatraditsionaalselt oli Paksuke Pakson laupäeval juba kell 22.30 teki all. Vaat, mis salat mehega teeb ...
Päev tuli kokku seega ainult 2100 kcal, aga mingil veidral moel ei olnud kõht kordagi eriti tühi. Võttes arvesse, et järgmisel päeval suutis Paksuke Pakson veini- ja õllepudelitest täiliku kaloripommi välja kangutada, oli selline pisem number väga abiks.
laupäev, 22. märts 2014
Roheline reede
Nädala viimase tööpäeva ja ühtlasi blogimise kuuendal hommikul tabas Paksuke Paksonit muffinite kättemaks. Paksuke Pakson oli elanud terve eelmise päeva teadmises, et ta on päev varem alla kugistatud muffinite käest pääsenud, aga mida ta ei teadnud, on see, et hea muffin muutub pekiks alles kaks päeva hiljem. Nüüd siis teab.
Lühidalt, alla 98 kaalumisest polnud juttugi - Paksuke Pakson oli täpselt 98.7 kilogrammi rasva ja konte pluss 300 grammi lihaseid. Ehk siis kokku 99 kilogrammi. Paksuke Pakson ei murdnud, sest ta on väga hästi kursis, et igahommikune kaalumine on järelduste tegemise aspektist suht mõttetu tegevus ja kaalu kaotamine ei ole kuue päeva projekt. Aga ikkagi ... see 97-ga algav kaal. Nii lähedal ... ja samas nii kaugel.
Kuigi Paksuke Pakson oli otsustanud pulli pärast kaloreid lugeda ja alustada üleminekuid seapraadidelt ja pitsadelt porganditele ja mulliveele, tegi ta hommikul siiski tavapärase õuduste paraadi - 200g kartuli-vorstisalatit ja mingine lapileib kanafileega. Lisaks pooleliitrine suhkruvaba Coca-Cola. Statoili parimad pojad ühesõnaga. Kokku andis kõik see 820 kilokalorit ja maitses hommikuse ajalehe kõrvale jumalikult nagu alati. Paksuke Pakson teab, et blogilugejad kiljuvad neid ridu lugedes hirmust, aga selline see elu juba on. Keegi peab ju maailma kartulisalati hävitamisesse ka oma panuse andma. Ja ega seda suhkruvabat koolat lettidele seismiseks tehta.
Paksuke Pakson otsustas oma tervisenõunik Katsejänku soovitusel proovida päevas süüa rohkem kui kolm korda ja hakkas juba paar tunnikest enne lõunatunni saabumist nuputama, kuidas lauanurgal ootavaid üleeilseid porgandeid tarbida. Kõik ju teavad, et porgandeid süüakse dipikastmega ja hea on kui seal kõrval on veel ka mingeid grillvorstikesi. Paksuke Paksonil ei olnud grillvorstikesi ja dipikastmeid käepärast. Kontoris oli ainult kohvi, teed, küpsiseid ja pähkleid ning kiire googeldamine nendest komponentidest mingi mehise roa kokku keeramiseks häid juhiseid ei andnud. Niisiis sõi Paksuke Pakson lihtsalt paljaid porgandeid.
See toores kraam ei olnud üldse nii paha. Kui porgandid oleks veel värsked ka olnud, siis oleks Paksuke Pakson kindlasti kogu paki pintslisse pistnud. Paraku olid porgandid kahepäevasest lauanurgal kevadpäikse nautimisest libedaks ja hapukaks muutunud. Ja kuigi Paksuke Pakson alguses arvas, et porgandid just nii maitsma peavadki, viskas ta pärast poole paki tarbimist ülejäänud kõhulahtisuse hirmus prügikasti. Aga ka 200g kergelt mädanevaid porgandeid andis päevatulemusse laias laastus 80kcal juurde.
Lõunasöögiks tahtis Paksuke Pakson midagi tervislikku osta, aga uskuge või mitte, ta eriti ei osanud. See tervislikuma toidu valimine tundus nii keeruline ülesanne, et alguses tiirutas Paksuke Pakson autoga 25 minutit mööda linna ringi ja üritas meelde tuletada, milliseid tervislikke toite maailmas peale porgandite on. Kuna pähe ei tulnud midagi ja nälg muudkui kasvas, pöördus Paksuke Pakson viimases paanikas tee peale ette jäänud RIMI-sse, et võtta mingi tavapärane kartulisalat.
RIMI-s jäi ta teele pane-ise-kokku salatilaud. Enamuses pakuti seal muidugi kurki, tomatit ja muud seesugust umbrohtu, aga kuna nende asjade kalorsus on väiksem kui seaprael, siis otsustas Paksuke Pakson seda värki proovida. Lisaks oli leti kõrval veel ju kaal ka ja see teegi kalorilugemise lihtsamaks. Paksuke Pakson ladus üksteise otsa 130g tomatit, 170g kurki, 50g musti oliive, 130g nahata grillkana, 80g keedumuna ja valas sinna otsa sortsu salatikastet. Igat toiduainet kaaludes tundis ta ennast nagu tippmodell. Ja ära sa märgi - kogu see üle poole kilone kompott tuli kokku umbes 630 kcal. Geniaalne värk on see juurvili!
Juurvilja kõrvale tahtis Paksuke Pakson osta piima. Aga kuna poes olid ainult liitrised pakid ja liiter kohe kuidagi päevaplaanidesse ei mahtunud, siis proovis Paksuke Pakson mingit Airan Dietani nimelist jooki. Oli piima nägu ja sellest võis eemaldada, et on ka piima tegu. Issand jumal! See asi oli nagu piim, mida on hapukurgivedelikuga pooleks segatud ja siis natukene vurtsu sisse lastud. Kes selliseid asju joob? Kuna Paksuke Pakson selliseid asju ei joo, siis lõuna ajal joomisest kaloreid tema kontosse ei tulnud. Lugupeetud Airan Dietan jäi kontorilauale päikese kätte - äkki muutub aastaga hapupiimaks. Sellel asjal on muuseal ka Airan Pohmeran nimeline poolvend. Sellises rängas pohmerantses konditsioonis on vast isegi pandav. Kurgivee maitse ja kõik see muu ...
Paksuke Paksoni teadmised tervislikest toiduainetest olid ühe päevaga laienenud mitmekordseks. Neid teadmisi ekspluateerides ostis ta õhtuks koju täpselt samasugust salatit (ega ta midagi muud tervislikku tegelikult osta ei osanud). Ja sõi seda õhtusöögiks umbes 650kcal jagu. Järgmine kord, mõtles ta, võib minna nii julgeks, et osta ise poest tomatit ja kurki ja need ise samasse kaussi lõikuda. Saab odavamalt ja tomati lõikumine kulutab muuhulgas kaloreid. Kui näpu otsast lõikad, siis ka kilosid.
Muidugi ostis Paksuke Pakson reede õhtuks traditsionaalselt alkoholi - seekord pudeli valget veini. Aga soovist planeeritud kaloripiiridesse jääda, jõi ta sellest ainult 22cl ja pani ülejäänud nuttes baarikappi.
Õhtu veetis Paksuke Pakson oma pojaga XBoxi mängides. Mitte puldiga, vaid seda Kinecti värki. Seal kus peab koha peal jooksma, kätega vehkima ja vahepeal (kui on, siis pekkide lödisedes) hüppama. Tund aega võttis pea üsna märjaks ja päevaga kogutud umbes 2360 kilokalorist sai mõni kindlasti ära hirmutatud.
Lühidalt, alla 98 kaalumisest polnud juttugi - Paksuke Pakson oli täpselt 98.7 kilogrammi rasva ja konte pluss 300 grammi lihaseid. Ehk siis kokku 99 kilogrammi. Paksuke Pakson ei murdnud, sest ta on väga hästi kursis, et igahommikune kaalumine on järelduste tegemise aspektist suht mõttetu tegevus ja kaalu kaotamine ei ole kuue päeva projekt. Aga ikkagi ... see 97-ga algav kaal. Nii lähedal ... ja samas nii kaugel.
Kuigi Paksuke Pakson oli otsustanud pulli pärast kaloreid lugeda ja alustada üleminekuid seapraadidelt ja pitsadelt porganditele ja mulliveele, tegi ta hommikul siiski tavapärase õuduste paraadi - 200g kartuli-vorstisalatit ja mingine lapileib kanafileega. Lisaks pooleliitrine suhkruvaba Coca-Cola. Statoili parimad pojad ühesõnaga. Kokku andis kõik see 820 kilokalorit ja maitses hommikuse ajalehe kõrvale jumalikult nagu alati. Paksuke Pakson teab, et blogilugejad kiljuvad neid ridu lugedes hirmust, aga selline see elu juba on. Keegi peab ju maailma kartulisalati hävitamisesse ka oma panuse andma. Ja ega seda suhkruvabat koolat lettidele seismiseks tehta.
Paksuke Pakson otsustas oma tervisenõunik Katsejänku soovitusel proovida päevas süüa rohkem kui kolm korda ja hakkas juba paar tunnikest enne lõunatunni saabumist nuputama, kuidas lauanurgal ootavaid üleeilseid porgandeid tarbida. Kõik ju teavad, et porgandeid süüakse dipikastmega ja hea on kui seal kõrval on veel ka mingeid grillvorstikesi. Paksuke Paksonil ei olnud grillvorstikesi ja dipikastmeid käepärast. Kontoris oli ainult kohvi, teed, küpsiseid ja pähkleid ning kiire googeldamine nendest komponentidest mingi mehise roa kokku keeramiseks häid juhiseid ei andnud. Niisiis sõi Paksuke Pakson lihtsalt paljaid porgandeid.
See toores kraam ei olnud üldse nii paha. Kui porgandid oleks veel värsked ka olnud, siis oleks Paksuke Pakson kindlasti kogu paki pintslisse pistnud. Paraku olid porgandid kahepäevasest lauanurgal kevadpäikse nautimisest libedaks ja hapukaks muutunud. Ja kuigi Paksuke Pakson alguses arvas, et porgandid just nii maitsma peavadki, viskas ta pärast poole paki tarbimist ülejäänud kõhulahtisuse hirmus prügikasti. Aga ka 200g kergelt mädanevaid porgandeid andis päevatulemusse laias laastus 80kcal juurde.
Lõunasöögiks tahtis Paksuke Pakson midagi tervislikku osta, aga uskuge või mitte, ta eriti ei osanud. See tervislikuma toidu valimine tundus nii keeruline ülesanne, et alguses tiirutas Paksuke Pakson autoga 25 minutit mööda linna ringi ja üritas meelde tuletada, milliseid tervislikke toite maailmas peale porgandite on. Kuna pähe ei tulnud midagi ja nälg muudkui kasvas, pöördus Paksuke Pakson viimases paanikas tee peale ette jäänud RIMI-sse, et võtta mingi tavapärane kartulisalat.
RIMI-s jäi ta teele pane-ise-kokku salatilaud. Enamuses pakuti seal muidugi kurki, tomatit ja muud seesugust umbrohtu, aga kuna nende asjade kalorsus on väiksem kui seaprael, siis otsustas Paksuke Pakson seda värki proovida. Lisaks oli leti kõrval veel ju kaal ka ja see teegi kalorilugemise lihtsamaks. Paksuke Pakson ladus üksteise otsa 130g tomatit, 170g kurki, 50g musti oliive, 130g nahata grillkana, 80g keedumuna ja valas sinna otsa sortsu salatikastet. Igat toiduainet kaaludes tundis ta ennast nagu tippmodell. Ja ära sa märgi - kogu see üle poole kilone kompott tuli kokku umbes 630 kcal. Geniaalne värk on see juurvili!
Juurvilja kõrvale tahtis Paksuke Pakson osta piima. Aga kuna poes olid ainult liitrised pakid ja liiter kohe kuidagi päevaplaanidesse ei mahtunud, siis proovis Paksuke Pakson mingit Airan Dietani nimelist jooki. Oli piima nägu ja sellest võis eemaldada, et on ka piima tegu. Issand jumal! See asi oli nagu piim, mida on hapukurgivedelikuga pooleks segatud ja siis natukene vurtsu sisse lastud. Kes selliseid asju joob? Kuna Paksuke Pakson selliseid asju ei joo, siis lõuna ajal joomisest kaloreid tema kontosse ei tulnud. Lugupeetud Airan Dietan jäi kontorilauale päikese kätte - äkki muutub aastaga hapupiimaks. Sellel asjal on muuseal ka Airan Pohmeran nimeline poolvend. Sellises rängas pohmerantses konditsioonis on vast isegi pandav. Kurgivee maitse ja kõik see muu ...
Paksuke Paksoni teadmised tervislikest toiduainetest olid ühe päevaga laienenud mitmekordseks. Neid teadmisi ekspluateerides ostis ta õhtuks koju täpselt samasugust salatit (ega ta midagi muud tervislikku tegelikult osta ei osanud). Ja sõi seda õhtusöögiks umbes 650kcal jagu. Järgmine kord, mõtles ta, võib minna nii julgeks, et osta ise poest tomatit ja kurki ja need ise samasse kaussi lõikuda. Saab odavamalt ja tomati lõikumine kulutab muuhulgas kaloreid. Kui näpu otsast lõikad, siis ka kilosid.
Muidugi ostis Paksuke Pakson reede õhtuks traditsionaalselt alkoholi - seekord pudeli valget veini. Aga soovist planeeritud kaloripiiridesse jääda, jõi ta sellest ainult 22cl ja pani ülejäänud nuttes baarikappi.
Õhtu veetis Paksuke Pakson oma pojaga XBoxi mängides. Mitte puldiga, vaid seda Kinecti värki. Seal kus peab koha peal jooksma, kätega vehkima ja vahepeal (kui on, siis pekkide lödisedes) hüppama. Tund aega võttis pea üsna märjaks ja päevaga kogutud umbes 2360 kilokalorist sai mõni kindlasti ära hirmutatud.
reede, 21. märts 2014
Magnet vanaema külmkapil ehk projekt "Uus elu"
Paksuke Paksoni vanaema külkapil on kunagi Muhu saarelt ostetud suveniirmagnet. See on lamba kujuline ja selle peal on kiri "Pärast kuute õhtul ära nuuma kõhtu". Ilus asjake, aga no see tekst peal on küll ju puhas utoopia. Paksuke Pakson on paar korda proovinud pärast kella seitset enam mitte midagi süüa, aga see on ju sama raske nagu kahvliga Fantat juua.
Hommikul kaalus Paksuke Pakson kõigi eelmisel õhtul hävitatud muffinite kiuste 98,0 kilo ja uue isikliku rekordi tähistamiseks haaras ta teel tööle Statoilist kaasa ühe kaheraudse ja liitrise Borjomi. Snäkkideks otsustas Paksuke Pakson proovida progandeid (!). Nende ridade kirjutamisel on kuulsast porgandiostust möödunud juba 28 tundi ja need porgandid hallitavad ikka Paksuke Paksoni kontorilaua nurgal. No mis teha - juurviljadega harjumine võtab aega. Siiamaani arvas Paksuke Pakson, et porgandeid söövad ainult jänesed ja hullumeelsed.
Paksuke Pakson tegi rõõmuga lõunani oma istuvat tööd ja otsustas siis minna mõnda pubisse, et midagi mehist kõhtu võtta. Nagu kombeks, et olnud toit eriti tervislik. Lõunalauas sõi Paksuke Pakson taldrikutäie juustuga täidetud jalapenodosid, ühe suure kanafilee juurviljadega ja neelas ühe Saku Rocki. See lõunane õlle tundus kuidagi talle traditsionaalne või siis traditsiooniks saamas. Selline enda oma igapäevane lisakaloripakett.
Tööpäeva lõpetas Paksuke Pakson seekord kell pool viis ja kuna eelmise päeva sportimisest tekkinud südamehäired, hingamisprobleemid ja aeg-ajalt tekkivad meelemärkushood hakkasid järele andma, otsustas ta veel kehakultuuri proovida. Kuid ...
Tema soov kadus siis, kui ta kontorist välja astudes taevast alla liuglevaid lumeräitsakaid nägi. Paksuke Pakson teab, et sellise ilmaga sporti ei tehta, vaid istutakse teleri ees, nokitakse nina ja nositakse midagi meelepärast (eeldatavalt mitte seda nokkimise tulemusel tekkinud produkti).
Mehisele lõunasöögile tuli sportimise asemel jätkuks võtta mehine õhtusöök - kolm praemuna, kuhi keedetud tatart ja värske salat hapukoorega. Kell 18.40 õhtusöögi lõpetanud, otsutstas Paksuke Pakson proovida sellist nurjatut asja nagu sellel õhtul rohkem mitte söömine. Kogu ülejäänud õhtu jooksul neelas talla suurtes kogustes teed ja kogemata kaks miniviinerit, aga üldjoontes luges ta ürituse õnnestunuks. Suurt nälga ei tekkinudki, vahepeal kadusid nägemisest värvid, aga üldjoontes julgeb Paksuke Pakson seda asja veel proovida. Ühtlasi tekkis temas selle ürituse lõpuks lootus, et järgmine hommik toob kaasa jooksva aasta esimese alla 98 kilose numbri ...
Õhtul tekki tekikoti sisse ajades mõtles Paksuke Pakson kogu selle rämpsu peale, mida ta oma viimase nelja päeva enesejälgimise ajal näost sisse on ajanud (ta ei julgenud mõelda neljale päevale eelnenud aastate peale) ja ta tegi lõpliku otsuse, et algab projekti "Uus elu" esimene etapp "Õpime lugema kaloreid". Eesmärgiks on saada sotti misasjad need kalorid on, kuidas neid loetakse, palju see paksonlik snäkkamine neid kaloreid annab ja millised toiduained A võiks toiduainete B vastu vahetada. Soojendusperiood - nädal ehk seitse päeva. Lisaks jääb selle seitsme päeva sisse targasti ka nädalavahetus ning Paksuke Pakson saab ka õlle, veini ja kangema alkoholi kalorite lugemist harjutada.
Olles natukene aega googeldanud teemadel "Basal Metabolic Rate", "Harris Benedict Equation" "Katch-McArdle Formula", "Mifflin-St Jeor Equation" ja "How much should I eat to become a sexy beast" ning saanud hulga erinevaid numbreid vahemikku 2400 kuni 2900 kcal päevas, otsustas Paksuke Pakson, et järgmisel seitsmel päeval hoiab ta oma kaloritarbimise alla 2500 kcal päevas ning boonusena õpib ta selle käigus äkki vahet tegema lillkapsal ja suvikõrvitsal. Kui meeldib, siis teeb edasi. Kui ei meeldi, siis teeb tõenäoliselt enesetapuürituse mingi vahendiga, mis ei tee valu ja mille õnnestumise protsent on alla 0,5%.
Paksuke Pakson magas hästi. Suur plaan oli ju tehtud.
Hommikul kaalus Paksuke Pakson kõigi eelmisel õhtul hävitatud muffinite kiuste 98,0 kilo ja uue isikliku rekordi tähistamiseks haaras ta teel tööle Statoilist kaasa ühe kaheraudse ja liitrise Borjomi. Snäkkideks otsustas Paksuke Pakson proovida progandeid (!). Nende ridade kirjutamisel on kuulsast porgandiostust möödunud juba 28 tundi ja need porgandid hallitavad ikka Paksuke Paksoni kontorilaua nurgal. No mis teha - juurviljadega harjumine võtab aega. Siiamaani arvas Paksuke Pakson, et porgandeid söövad ainult jänesed ja hullumeelsed.
Paksuke Pakson tegi rõõmuga lõunani oma istuvat tööd ja otsustas siis minna mõnda pubisse, et midagi mehist kõhtu võtta. Nagu kombeks, et olnud toit eriti tervislik. Lõunalauas sõi Paksuke Pakson taldrikutäie juustuga täidetud jalapenodosid, ühe suure kanafilee juurviljadega ja neelas ühe Saku Rocki. See lõunane õlle tundus kuidagi talle traditsionaalne või siis traditsiooniks saamas. Selline enda oma igapäevane lisakaloripakett.
Tööpäeva lõpetas Paksuke Pakson seekord kell pool viis ja kuna eelmise päeva sportimisest tekkinud südamehäired, hingamisprobleemid ja aeg-ajalt tekkivad meelemärkushood hakkasid järele andma, otsustas ta veel kehakultuuri proovida. Kuid ...
Tema soov kadus siis, kui ta kontorist välja astudes taevast alla liuglevaid lumeräitsakaid nägi. Paksuke Pakson teab, et sellise ilmaga sporti ei tehta, vaid istutakse teleri ees, nokitakse nina ja nositakse midagi meelepärast (eeldatavalt mitte seda nokkimise tulemusel tekkinud produkti).
Mehisele lõunasöögile tuli sportimise asemel jätkuks võtta mehine õhtusöök - kolm praemuna, kuhi keedetud tatart ja värske salat hapukoorega. Kell 18.40 õhtusöögi lõpetanud, otsutstas Paksuke Pakson proovida sellist nurjatut asja nagu sellel õhtul rohkem mitte söömine. Kogu ülejäänud õhtu jooksul neelas talla suurtes kogustes teed ja kogemata kaks miniviinerit, aga üldjoontes luges ta ürituse õnnestunuks. Suurt nälga ei tekkinudki, vahepeal kadusid nägemisest värvid, aga üldjoontes julgeb Paksuke Pakson seda asja veel proovida. Ühtlasi tekkis temas selle ürituse lõpuks lootus, et järgmine hommik toob kaasa jooksva aasta esimese alla 98 kilose numbri ...
Õhtul tekki tekikoti sisse ajades mõtles Paksuke Pakson kogu selle rämpsu peale, mida ta oma viimase nelja päeva enesejälgimise ajal näost sisse on ajanud (ta ei julgenud mõelda neljale päevale eelnenud aastate peale) ja ta tegi lõpliku otsuse, et algab projekti "Uus elu" esimene etapp "Õpime lugema kaloreid". Eesmärgiks on saada sotti misasjad need kalorid on, kuidas neid loetakse, palju see paksonlik snäkkamine neid kaloreid annab ja millised toiduained A võiks toiduainete B vastu vahetada. Soojendusperiood - nädal ehk seitse päeva. Lisaks jääb selle seitsme päeva sisse targasti ka nädalavahetus ning Paksuke Pakson saab ka õlle, veini ja kangema alkoholi kalorite lugemist harjutada.
Olles natukene aega googeldanud teemadel "Basal Metabolic Rate", "Harris Benedict Equation" "Katch-McArdle Formula", "Mifflin-St Jeor Equation" ja "How much should I eat to become a sexy beast" ning saanud hulga erinevaid numbreid vahemikku 2400 kuni 2900 kcal päevas, otsustas Paksuke Pakson, et järgmisel seitsmel päeval hoiab ta oma kaloritarbimise alla 2500 kcal päevas ning boonusena õpib ta selle käigus äkki vahet tegema lillkapsal ja suvikõrvitsal. Kui meeldib, siis teeb edasi. Kui ei meeldi, siis teeb tõenäoliselt enesetapuürituse mingi vahendiga, mis ei tee valu ja mille õnnestumise protsent on alla 0,5%.
Paksuke Pakson magas hästi. Suur plaan oli ju tehtud.
Infarkti otsides
Hommikune kaalumine andis Paksuke Paksoni viineripirukateooriale tuge - päev viineripirukateta oli kehakaalu veel poole kilogrammi võrra vähendanud ning nüüd oli see ainult 98,3 kilogrammi. Poolteist kilo on peaaegu sama palju kui poolteist liitrit neljakraadist vett üheatmosfäärise surve all, mõtles Paksuke Pakson keskkooli füüsika põhimantraid meenutades ja asus hambaid pesema. Pärast selliste numbrite nägemist tundis ta ennast kergena nagu veerand tundi dušši all olnud sulepadi. Päev tundus tulevat ilus.
Kuigi Paksuke Pakson oli juba mitu päeva kaalunud ideed hakata natukene tervislikumalt toituma, oli seda mõtet mõelda kordades mõnusam kui teoks teha. Kindlasti tegi esimese sammu astumise keerulisemaks see, et Paksuke Pakson oli harjunud hommikuti kodus kogu muust perest poolteist tundi varem ärkama ning seetõttu pani ta ennast alati vaikselt riidesse ja hiilis tööle. Hommikusöögi koos ajalehega haaras ta tavaliselt kusagilt bensiinijaamast ja nautis neid siis auto armatuurlaua valgel. Hommikusöögi menüü koosnes üldjuhul samadest komponentidest - kartulisalat või Statoili hot-dog, mingi energiajook või kohvi ja siis veel mingi rasvasem snäkk või midagi. Ja loomulikult viineripirukad, kaks või kolm (olenevalt Uraani deklinatsioonist) auravat kaunitari.
Aga kolm päeva viineripirukateta ja Paksuke Pakson ei olnud enam seesama mees. Ta oli poolteist kilo kergem. Kuigi see kaalukaotus oli selgelt diureetiline (emakeeli: kehast oli kadunud poolteist liitrit vett ja muud ei midagi), sest oma elustiilis ei olnud Paksuke Pakson küll midagi muutnud, oli see siiski julgustav algus.
Kolmveerand seitsme ajal Statoli menüüd takseerides tegi Paksuke Pakson järgmise olulise otsuse - ta ei võtagi energiajooki ja ostab selle asemel hoopis mineraalvee! Otsus oli ootamatu ka ta enda jaoks ning Borjomi ja Värska vahel valides märkas Paksuke Pakson, et ta käed lausa värisevad erutusest. Paksuke Pakson ei olnud absoluutselt veendunud, kas tehtud valik ka kaalukaotamisele kaasa aitab, aga südamepuperdamise ja kehas mäslevate keemiliste ühendite arvukuse vähendamisele pidi see kindlasti kaasa aitama.
Energiajoogist loobumine oli iseenesest nii suur samm, et Paksuke Pakson kaalus päris pikalt, kas ennast ehk viineripirukatega premeerida, aga loobus sellest siiski. See oleks sama rumal, kui mägironija premeeriks ennast kümme minutit pärast ronimise algust hea ronimise eest sellega, et laseks ennast nööripidi maapinnale tagasi ja alustaks uuesti, mõtles ta.
Muus osas menüüs olulisi muutusi ei olnud: Paksuke Pakson ostis mineraalvee kõrvale topethotdogi, mis on tuntud ka kaheraudse nime all ja mille Anu Saagim kunagi Eesti seksikamaks toiduks valis ja mingid lihakrõpsud või midagi sellist. Kogu kompott sai kenasti tarbitud autos Päevalehte lugedes.
Ka lõunasöögi valikul ei näidanud ta üles erilist loomingulisust ega soovi tervislikumalt toituda ja võttis Peetri Pizzast ühe pitsa ja loputas selle alla klaasi Saku Rockiga. Kaloreid tuli mühinal.
Ja nii juhtuski, et oma blogi neljandal päeval, töölt kodu poole sõites, jõudis Paksuke Paksonini kohale see hingepõhjas pikalt kipitanud tunne, et ta toitumine on ikka päris paigast ära ja sellisel moel jätkates on ka tulevikus tema elu ainuke M see, mis vaatab vastu tualetiukselt ning tema riietel võtavad ka tulevikus tooni tähekombinatsioonid XXL ja edasi.
Ja Paksuke Pakson otsustas teha midagi, mida ta ei olnud ammu-ammu teinud. Wikipedia defineerib selle tegevuse nii: "X on on kultuuri valdkond või tegevus, mis haarab inimese kehalise ehk füüsilise arendamisega seotut." Mis see on? Jah, kallid lugejad, see on tõesti kehakultuur. Paksuke Pakson otsustas 19.märtsi õhtupoolikul Anno Domini 2014 tegeleda kehakultuuriga.
Ta otsis kapist üles sooja pesu ja dressid, tõmbas peale kilejope ja pähe nokamütsi, andis naisele ja lastele jumalajätumusi ja astus saabuvasse öhe. Võttes arvesse tema elustiili ja viimase aja kehakultuurimise tihedust oli infarkti tõenäosus üle 20%.
Paksuke Pakson on eesmärgipärane ja nii oli tema esimeseks ülesandeks eesmärgi seadmine. Aasta esimese kehakultuuri eesmärgiks sai mitte ära surra ja kõndida vähemalt 3km. Paksuke Pakson teadis, et kui ta üritab kolme kilomeetrit ringikujulisel rajal läbida (näiteks ümber maja seigelda), siis annab ta üsna pea alla ja astub pärast mõnda ringi sooja tuppa tagasi. Selle vältimiseks oli tal teistsugune plaan - kõndida majast ühes suunas nii kaugele kui rammu ja julgust on ja siis tagasi tulla. Riskantne? Jah. Õnnestumise tõenäosus suurem kui 0? Tõenäoliselt.
Esimese kilomeetri läbis Paksuke Pakson nii, et ei pannud iseennast tähelegi. Nii hea oli värskes õhus olla ja esimesi lõunamaalt tagasi lennanud hullukesi kuulata. Veri liikus sees oluliselt suurema kiirusega kui tavaliselt ja palged õhetasid. Kuigi pidevalt uhas temast mööda kepikõndi tegevaid neiusid ja daame, oli Paksuke Pakson õnnelik. Las nad kimavad! Tema edu võti ei ole mitte kiirus vaid vastupidavus.
See väärarusaam kestis veel vast pool kilomeetrit. Siis mõistis Paksuke Pakson, et ka tema vastupidavus pole parimate päevade tasemel. Samm jäi aina töntsimats ja hingamisse hakkasid tekkima paanikanoodid. Sellistel hetkedel juhtub nõrgema psüühhikaga inimesel kaardimajakene - esimese mugavuse kadumine on nagu kaardimaja alumise kaardi ära tõmbamine ja ülejäänud tulevad ise kolinal. Paksuke Pakson tundis järsku, et tal kõrvad külmetavad, siis hakkas teda häirima, kuidas tal pekk kõhu peal võdiseb ning tagatipuks hakkas veel ka vasak põlv valutama. Ja õues oli nii pime ja vist isegi natukene libe. Kui Paksuke Pakson oli veidi üle kahe kilomeetri vastu pidanud, pööras ta otsa ringi ja hakkas kodu poole tagasi kulgema. Enam ei olnud tal aega sulavat lund vaadata ja raagus puudel hullavaid linnukesi kuulata, peas vasardas soov koju jõuda ja diivanile vajuda.
Paksuke Pakson ei surnud ära. Ta ei kukkunud kokku ja ta ei jäänud isegi kordagi seisma. Tegelikult oli ta koju jõudes täitsa normaalses seisus ja praalis pärast pingutuse lõppu üle õla tärkava kevade poole kiigates, et järgmine kord paneb ta veel rohkem hullu. Aga ta oli päris väsinud. Ja ta mõistis, et selle keha putitamine näiteks viie kilomeetri jooksu vormi saab olema suur väljakutse. Paksuke Pakson kõndis 4.15 kilomeetrit ja ta aeg oli 37m:41s. Palju kiiremini ei oleks ta ka raha eest suutnud.
Õhtupoolikul, pärast väikest puhkust ja üsna normaalset õhtusööki (üleeilne supp ja mõned võileivad) tundis Paksuke Pakson ennast juba päris hästi. Ja siis tegi ta päeva suurima vea. Naise küsimusele: "Ma mõtlesin, et teen mõned muffinid. Mis sa arvad?" andis ta kahest võimalikust vastusevariandist selle totaalselt vale:
a) Issand jumal, vaata mind! Kas ma näen välja nagu ma peaks veel õhtul kella üheksa ajal mõned muffinid sisse ajama. Mind oleks vaja kaheks kuuks Buchenwaldi saata, mitte õhtuti jahutoodetega nuumata. Pane nüüd see jahupakk riiulile tagasi ja tule parem siia minu juurde ja teeme mõned kükid ja kätekõverdused. Elame mõlemad kauem.
b) Jah, see on väga hea mõte. Ma siin üritan küll vaikselt aru saada, kuidas seda va kehakaalu alla saada ja üheks suureks probleemiks on igasugused õhtused snäkid, aga ma olen tugeva iseloomuga inimene ja need paar isuäratavalt auravat muffinit nüüd küll mind rajalt kõrvale ei kisu. Nii et head kokkamist, kallis!
Muffinid astusid ahjust välja kella 21 paiku ja kergitasid oma rosinasi mütsikesi. Paksuke Pakson oiatas ja varjas ennast diivani taha. Aga kui ka muffinite eest võid sa ennast peita, siis nende lõhna eest ei varju sa mitte iialgi. Ka Paksuke Pakson kapitaliseerus. Muffinite arme piiras ta sisse nagu eristusmärkideta armee Krimmi. Paksuke Pakson sai pidama kuuenda muffini juures, pesi muffinipurused hambad puhtaks ja vajus voodisse. Mõnepäevane proovikalorilugemine on vajalik, mõtles ta juba ei tea mitmendat korda selle päeva jooksul.
Kuigi Paksuke Pakson oli juba mitu päeva kaalunud ideed hakata natukene tervislikumalt toituma, oli seda mõtet mõelda kordades mõnusam kui teoks teha. Kindlasti tegi esimese sammu astumise keerulisemaks see, et Paksuke Pakson oli harjunud hommikuti kodus kogu muust perest poolteist tundi varem ärkama ning seetõttu pani ta ennast alati vaikselt riidesse ja hiilis tööle. Hommikusöögi koos ajalehega haaras ta tavaliselt kusagilt bensiinijaamast ja nautis neid siis auto armatuurlaua valgel. Hommikusöögi menüü koosnes üldjuhul samadest komponentidest - kartulisalat või Statoili hot-dog, mingi energiajook või kohvi ja siis veel mingi rasvasem snäkk või midagi. Ja loomulikult viineripirukad, kaks või kolm (olenevalt Uraani deklinatsioonist) auravat kaunitari.
Aga kolm päeva viineripirukateta ja Paksuke Pakson ei olnud enam seesama mees. Ta oli poolteist kilo kergem. Kuigi see kaalukaotus oli selgelt diureetiline (emakeeli: kehast oli kadunud poolteist liitrit vett ja muud ei midagi), sest oma elustiilis ei olnud Paksuke Pakson küll midagi muutnud, oli see siiski julgustav algus.
Kolmveerand seitsme ajal Statoli menüüd takseerides tegi Paksuke Pakson järgmise olulise otsuse - ta ei võtagi energiajooki ja ostab selle asemel hoopis mineraalvee! Otsus oli ootamatu ka ta enda jaoks ning Borjomi ja Värska vahel valides märkas Paksuke Pakson, et ta käed lausa värisevad erutusest. Paksuke Pakson ei olnud absoluutselt veendunud, kas tehtud valik ka kaalukaotamisele kaasa aitab, aga südamepuperdamise ja kehas mäslevate keemiliste ühendite arvukuse vähendamisele pidi see kindlasti kaasa aitama.
Energiajoogist loobumine oli iseenesest nii suur samm, et Paksuke Pakson kaalus päris pikalt, kas ennast ehk viineripirukatega premeerida, aga loobus sellest siiski. See oleks sama rumal, kui mägironija premeeriks ennast kümme minutit pärast ronimise algust hea ronimise eest sellega, et laseks ennast nööripidi maapinnale tagasi ja alustaks uuesti, mõtles ta.
Muus osas menüüs olulisi muutusi ei olnud: Paksuke Pakson ostis mineraalvee kõrvale topethotdogi, mis on tuntud ka kaheraudse nime all ja mille Anu Saagim kunagi Eesti seksikamaks toiduks valis ja mingid lihakrõpsud või midagi sellist. Kogu kompott sai kenasti tarbitud autos Päevalehte lugedes.
Ka lõunasöögi valikul ei näidanud ta üles erilist loomingulisust ega soovi tervislikumalt toituda ja võttis Peetri Pizzast ühe pitsa ja loputas selle alla klaasi Saku Rockiga. Kaloreid tuli mühinal.
Ja nii juhtuski, et oma blogi neljandal päeval, töölt kodu poole sõites, jõudis Paksuke Paksonini kohale see hingepõhjas pikalt kipitanud tunne, et ta toitumine on ikka päris paigast ära ja sellisel moel jätkates on ka tulevikus tema elu ainuke M see, mis vaatab vastu tualetiukselt ning tema riietel võtavad ka tulevikus tooni tähekombinatsioonid XXL ja edasi.
Ja Paksuke Pakson otsustas teha midagi, mida ta ei olnud ammu-ammu teinud. Wikipedia defineerib selle tegevuse nii: "X on on kultuuri valdkond või tegevus, mis haarab inimese kehalise ehk füüsilise arendamisega seotut." Mis see on? Jah, kallid lugejad, see on tõesti kehakultuur. Paksuke Pakson otsustas 19.märtsi õhtupoolikul Anno Domini 2014 tegeleda kehakultuuriga.
Ta otsis kapist üles sooja pesu ja dressid, tõmbas peale kilejope ja pähe nokamütsi, andis naisele ja lastele jumalajätumusi ja astus saabuvasse öhe. Võttes arvesse tema elustiili ja viimase aja kehakultuurimise tihedust oli infarkti tõenäosus üle 20%.
Paksuke Pakson on eesmärgipärane ja nii oli tema esimeseks ülesandeks eesmärgi seadmine. Aasta esimese kehakultuuri eesmärgiks sai mitte ära surra ja kõndida vähemalt 3km. Paksuke Pakson teadis, et kui ta üritab kolme kilomeetrit ringikujulisel rajal läbida (näiteks ümber maja seigelda), siis annab ta üsna pea alla ja astub pärast mõnda ringi sooja tuppa tagasi. Selle vältimiseks oli tal teistsugune plaan - kõndida majast ühes suunas nii kaugele kui rammu ja julgust on ja siis tagasi tulla. Riskantne? Jah. Õnnestumise tõenäosus suurem kui 0? Tõenäoliselt.
Esimese kilomeetri läbis Paksuke Pakson nii, et ei pannud iseennast tähelegi. Nii hea oli värskes õhus olla ja esimesi lõunamaalt tagasi lennanud hullukesi kuulata. Veri liikus sees oluliselt suurema kiirusega kui tavaliselt ja palged õhetasid. Kuigi pidevalt uhas temast mööda kepikõndi tegevaid neiusid ja daame, oli Paksuke Pakson õnnelik. Las nad kimavad! Tema edu võti ei ole mitte kiirus vaid vastupidavus.
See väärarusaam kestis veel vast pool kilomeetrit. Siis mõistis Paksuke Pakson, et ka tema vastupidavus pole parimate päevade tasemel. Samm jäi aina töntsimats ja hingamisse hakkasid tekkima paanikanoodid. Sellistel hetkedel juhtub nõrgema psüühhikaga inimesel kaardimajakene - esimese mugavuse kadumine on nagu kaardimaja alumise kaardi ära tõmbamine ja ülejäänud tulevad ise kolinal. Paksuke Pakson tundis järsku, et tal kõrvad külmetavad, siis hakkas teda häirima, kuidas tal pekk kõhu peal võdiseb ning tagatipuks hakkas veel ka vasak põlv valutama. Ja õues oli nii pime ja vist isegi natukene libe. Kui Paksuke Pakson oli veidi üle kahe kilomeetri vastu pidanud, pööras ta otsa ringi ja hakkas kodu poole tagasi kulgema. Enam ei olnud tal aega sulavat lund vaadata ja raagus puudel hullavaid linnukesi kuulata, peas vasardas soov koju jõuda ja diivanile vajuda.
Paksuke Pakson ei surnud ära. Ta ei kukkunud kokku ja ta ei jäänud isegi kordagi seisma. Tegelikult oli ta koju jõudes täitsa normaalses seisus ja praalis pärast pingutuse lõppu üle õla tärkava kevade poole kiigates, et järgmine kord paneb ta veel rohkem hullu. Aga ta oli päris väsinud. Ja ta mõistis, et selle keha putitamine näiteks viie kilomeetri jooksu vormi saab olema suur väljakutse. Paksuke Pakson kõndis 4.15 kilomeetrit ja ta aeg oli 37m:41s. Palju kiiremini ei oleks ta ka raha eest suutnud.
Õhtupoolikul, pärast väikest puhkust ja üsna normaalset õhtusööki (üleeilne supp ja mõned võileivad) tundis Paksuke Pakson ennast juba päris hästi. Ja siis tegi ta päeva suurima vea. Naise küsimusele: "Ma mõtlesin, et teen mõned muffinid. Mis sa arvad?" andis ta kahest võimalikust vastusevariandist selle totaalselt vale:
a) Issand jumal, vaata mind! Kas ma näen välja nagu ma peaks veel õhtul kella üheksa ajal mõned muffinid sisse ajama. Mind oleks vaja kaheks kuuks Buchenwaldi saata, mitte õhtuti jahutoodetega nuumata. Pane nüüd see jahupakk riiulile tagasi ja tule parem siia minu juurde ja teeme mõned kükid ja kätekõverdused. Elame mõlemad kauem.
b) Jah, see on väga hea mõte. Ma siin üritan küll vaikselt aru saada, kuidas seda va kehakaalu alla saada ja üheks suureks probleemiks on igasugused õhtused snäkid, aga ma olen tugeva iseloomuga inimene ja need paar isuäratavalt auravat muffinit nüüd küll mind rajalt kõrvale ei kisu. Nii et head kokkamist, kallis!
Muffinid astusid ahjust välja kella 21 paiku ja kergitasid oma rosinasi mütsikesi. Paksuke Pakson oiatas ja varjas ennast diivani taha. Aga kui ka muffinite eest võid sa ennast peita, siis nende lõhna eest ei varju sa mitte iialgi. Ka Paksuke Pakson kapitaliseerus. Muffinite arme piiras ta sisse nagu eristusmärkideta armee Krimmi. Paksuke Pakson sai pidama kuuenda muffini juures, pesi muffinipurused hambad puhtaks ja vajus voodisse. Mõnepäevane proovikalorilugemine on vajalik, mõtles ta juba ei tea mitmendat korda selle päeva jooksul.
Tellimine:
Postitused (Atom)